Tuleksime läbi lume koos. Läbi värava, läbi õue, trepist üles. Tuba, pisikene, oleks juba soe. Aga ikkagi süütaksin mõned küünlad. Istuksin su kõrvale. Vaataksin. Siis puudutaksin. Algul hästi õrnalt, sõrmedega. Su nägu. Silmi, mis on tõsised ja sügavad. Laupa kus on tugevad iseloomukortsud. Põski mis on kitsad su tugevate põsesarnade all. Huuli mis on kindlad ja kuumad. Lõuga mis on täis tugevat tahet ja jonni. Ja vaataksin. Ja suudleksin ja vaataksin uuesti. Ja siis..haaraksid minu järele juba sinu käed....
Puudutaksin huultega üle kõik oma lemmikkohad su kehal. Eriti selle tumeda triibu su kõhulohus. Rabeleksin vahepeal su käte ja huulte vahelt vabaks ja naeraksin end hingetuks. Ja siis sukelduksin uuesti...
Ja siis...ma ei teaks ühel hetkel enam kas mu silmad on kinni või lahti, kas ma nutan või naeran, kas ma elan ja hingan....

Teate kui võimas on lumetuisk pimeduses.
Tuul ulub. Lumi keerleb sulle valusalt vastu nägu. Ja sa ei näe mitte midagi.
Aga sa jooksed. Tuulele vastu. Jooksed pimeduses kumava valge raja järgi. Astud vaost kõrvale ja kukud lumme. Koerake, kelle ettekäändel sa üldse välja põgenesid, tormab haukudes läbi lume sinu juurde ja lakub su lumist nägu. Ja pisaraid.
Kas on keegi tundnud kuidas pisarad näol külmuvad.... Palged oleksid nagu täidetud väikeste jääkülmade täppidega. Tõmbad siis kindaga üle põskede. Valus on....aga sa hakkad uuesti jooksma. Ikka vastutuult. Ja tulevad uued pisarad ja külmuvad uuesti.
Sellistel hetkedel sa tunned et isegi suudad. Põgeneda. Hetkekski. Sa ei mõtle, sa ei tunne emotsioone. On ainult lumi, tuul ja pimedus. Ja pisarad mis tulevad kergendusest sellise võimaluse eest.
Aga sa ju ei jookse seal lõputult. Koeral hakkab külm ja tahab tuppa. Sina aga tahaksid sinna jäädagi...
Kuidas saaks välja rebida südant? Võtta ja anda ta oma kätega ära? Öelda et hoia ta endale...igavesti...

Sain kohe ka oma karistuse. "...  ära kirjuta enam selliseid sissekandeid siia.."
Sain lihtsalt pühapäeval teada, kellelt olid tegelikult need lilled, mille kuller mulle 1.oktoobri hommikul kontorisse tõi. Mina, vist elu lõpuni lapsemeelne nagu Ilmari naeratades ütleb, arvasin et Laurilt. Nojah....mis me räägime, eks :D
Aga võtke mind siis sellisena, mis parata. Ja ma tänan teid südames tuhat korda selle eest :D

Lund on igal pool. Ilus on, aga kui hämarduma hakkab, tundub mulle nagu mattuksin ma tasapisi selle alla. Siis tuleb aga lihtsalt kohe midagi tegema hakata, muusika järgi omaette tantsima, kappi koristama, lugema...või ka lihtsalt trotsiks ennast mitmekihiliselt sisse pakkima ja õue minema.
Hommikuti olengi mina see, kes enne tööle minemist Tupacuga õues käib. Ja tulebki rihmaga minna, sest öö jooksul liigub järelikult meie lähikonnas ikkagi üksjagu  metsloomi - taks tormab hullunult ninaga õhku vedades metsa poole, hüppab lumes nagu jänes, ikka alla ja peale ja nuusib ja nuusib! Olen siis sunnitud talle mingi maa järele sumpama, et ta saaks natukenegi oma uudishimu rahuldatud. Kui me ta hommikul niisama välja laseks, kaoks me urukoer vist mitmeks tunniks!

Tahan ka kogu hingest ise teha nii et see detsembrikuu, mis mind alati on vastu maad loopinud, tuleks sel aastal teistsugune. Esiteks juba eeldusel et üks nii piinatud ja selletõttu üleni armkoes süda ei saakski enam väga suuri "emotsioone produtseerida", nagu ütleb jälle mu poeg Mario :D

Lauri oleks sulle palju rohkem sobinud, on Ilmari mitu korda täiesti erineval ajal selle aasta jooksul öelnud. Sa oled selline lihtne tohutult hea hing ja tahad et ka teine inimene sinu kõrval oleks selline, lausus ta ka veel eile mulle.

Nii et valiku oma (siis veel terves) südames tegin ma aasta tagasi vähemalt õige...
Aitäh sellegi teadmise eest :D

Aga täna tahan ma minna hoopiski ujuma. Ja mullivanni! Ja pärast seda head kuuma glögi kodus!
Päikest kõigile!

Ma elan sinuga. Ma teen kõike mis vaja. Rõõmustan, naeran...
Ainult palun, palun sind, ära küsi kas ma olen õnnelik. Ära mitte kunagi seda küsi.
Sest õnnelik saan ma olla ainult ühe teise inimese lähedusest, pilgust, puududustest, sosinatest, suudlustest, maitsest, vihmast....
....majas mille aknast nägi talviti merd..
See jääbki nii.

Eile õhtul jõudis T. ka kodumaale tagasi. Helistas.
Ma siis viisin teda viisakalt asjade seisuga kurssi. Ja....pidin tõsiselt naerukrambid saama.
"...sõidan autoga merre...löön maha....lammutan maha..." IRW!
Oleme kuulnud juba!!  Seilasime, teame!
"...kes kõvasti kisab..." Jah, me päriselt ka oleme selliste lõugajatega kokku puutunud, tõestatud.
Küsisin Ilmarilt eile saunas, kus me alati ja täiesti ausalt ja avameelselt kõigest räägime, mis ikkagi siis saanud oleks, kui Lauri oleks mind päriselt ka armastanud. "Siis oleksin ma selle riigilõivu kiiresti vaikselt ära maksnud" tuli vastus. "Lahutus oleks paari päevaga jõustunud ja sina oleksid saanud oma tahtmise"
Lihtne, loogiline, selge. Ilma suurte sõnade ja naeruväärsete lubadusteta.
Tingimusteta armastus. Et teine, Sulle nii kallis inimene oleks õnnelik. See on tähtis.

Kolmapäeval käisime pärast tango harjutamist õhtul veel teatri NO99 Jazzklubis. Esitleti üht Eesti rezissööri Anu Auna lühimängufilmi "Vahetus, mis oli välisfestivalidel juba mingeid auhindu võitnud. Olid kaasatud väga head näitlejad ja tulemus oli..noh, mulle jäi asja point natuke liiga rabedaks, nii must-valge see elu nüüd pole, aga tegelaste mäng oli super! Katariina Lauk, Mait Malmsten, Indrek Sammul, Feliks Kark... Ja ei olnud mingit pikka venimist "kunsti nimel", nagu eesti filmides kipub olema, tegevus käis täiesti normaalse tempoga.
Pärast filmi andis väikse, aga vahetu ja meeleoluka kontserdi noor rootslanna, kes laulis ka filmis. Ta lihtsalt istus kitarriga laval toolis, kõrval veel üks basskitarriga noormees, ja laulis ja saatis end selle kitarriga. Hääl oli tal puhas ja kaunid ja lood meloodilised ja ilusad.
Mario tuli oma capoeiro trennist ka bussiga linna ning liitus meiega. Olin teda just ise kutsunud ja mulle tegi rõõmu et tahtis tulla ja minu ja isaga koos midagi teha. Sest teda oli see muusika tegelikult suht külmaks jätnud, nagu pärast selgus, aga sellest hoolimata ta plaksutas innukalt, hõikas neiu tervitustele laulude vahel inglisekeelseid vastuseid ja läks pärast ka temaga rääkima. Juttu ajama siirdus ta ka pärast kontserti filmi autori Anuga, lootes teada saada just teda huvitavaid asju filmide tegemise juures. Aga Anu Aun osutus just seda tüüpi loominguliseks inimeseks, kes oma tegemistest verbaalselt väga üle rääkida ei osanud või ei tahtnud. Loodan aga väga et kellegi noore inimese siiras huvi tema loomingu vastu tegi talle ikkagi südames rõõmu.
Päikest kõigile!

Hei!
Kodus siis nüüd. Ei ole enam "maja", KODU on.
Lõpetasin koristamise, nüüd istun siin kamina ees. Tuli praksub. Kass keeras ennast vaikselt mu kõrvale külili. Saun köeb, erandkorras täna, sest homme on Ilmaril Rahvaliiga võistlused võrkpallis. Kolgas! Ja-jaa, asukoht selline eestimaal, Kolga :D Lähen ka vaatama ja kaasa elama.
Paar nädalat tagasi ostsin ja lugesin Eve Kivi elulooraamatut. Ja lugesin mitu korda üle ja jäin tõsiselt mõtlema selle Argentiina sõjaväelise riigipöörde peale, milles Eve olude sunnil osalema oli sunnitud. Me ju tantsime seda Argentiina Tangot, enamus meie seltskonnas on kõik Buenos Aireses mingi aeg õppimas käinud, tahavad jälle minna...Ok, see mida Katrin Lust oma Õhtulehe blogis Argentiina kohta kokku jobab, mind enam ei köida, aga..millegipärast tekkis mul kummaline tunne et ma puutun selle teemaga veel kuskil kokku.
Ja ma ei eksinud. Märgid ei valeta kunagi.
Nädal tagasi olime jälle Pärnus, Ammende Villas. Tangomuusikud, duo nimega Ranas oli jälle Eestis ja andis kontserte. Ilmari on neid mitu korda kuulanud, mina korra aastaid tagasi suvel Pärnu Jahtklubis mere ääres.
Nüüd oli neil palju uusi improvisatsioone, akustika oli Ammende kaunis saalis hea ja ma nautisin nende muusikat kogu hingest.
Aga lugude vaheajal loeti ette katkendeid ühest uuest raamatust, nn. "tangoromaanist", mis just hiljuti ilmus.
Ja ... ma kuulsin sellest teemast uuesti! Kadunud inimesed. Tuhanded-tuhanded kadunud inimesed. Ja just noored. Üliõpilased. Töötavad noored. Ametiühingute liikmed.
70-ndatel. Ja siiani. Nende pildid ilmuvad ikka ja jälle Buenoses majaseintele. Ja nende emad ja õed ja ka vanaemad kogunevad teatud päevadel teatud hoone ette ja käivad piltidega ringi. Nad ei unusta.
Toonase sõjaväelise riigikorra reziimi julmuritele on aga antud presidendi poolt juba aastaid tagasi amnestia...

Ma ostsin selle raamatu. Veel selsamal õhtul, see raamat ja ka Ranase uus CD olid salongis ilusti müügiks lauakesel. Ilmari ostis plaadi, ma kuulasin seda pühapäeval. Ja lugesin.
See raamat oli armastusest, reetmisest, balletist ja tangost...ja ka nendest sündmustest, meenutamisi. Ma ei suutnud ega suutnud seda käest panna ja mul oli kahju kui ta lõppes. Tahtsin otsast alata...
Hästi, me ju teame Tsiilist. Nendest sündmustest on tehtud ka üks USA film Jack Lemmoni ja Sissy S.ga., kus ameeriklane läheb Tsiili oma kadunuks jäänud poega otsima.
Vietnamist ja Afganistanist rääkimata, kus oli ka teema natuke teine. Aga Argentiinast mina tõesti ei teadnud.
Ja nagu ka sealsamas raamatus tegelased omavahelises vestluses nendivad, inimesed maailmas ei teagi ja ei tea siiani. Teatakse seda et sel õuduste aastal tuli Argentiina jalgpalli maailmameistriks. Palli mängiti koonduslaagrite, piinamiste ja õuduste kõrval....

Aga enne kui ma sellesse raamatusse süvenesin, oli sel õhtul ka peale kontserti "milonga" ja me tantsisime. Rahvast oli päris palju, lätlased tulid lausa renditud bussiga. Riias on tango väga populaarne, korraldadakse lausa festivale, Ilmari on mitmel käinud, ka sel sügisel. Ta näitaski mulle paari väga hea tehnikaga läti tantsijat ja soovitas jälgida. Oli küll kaunis vaadata.
Nüüd kutsutakse sauna! :D Kohtumiseni nii siin kui päriselt, kallid!
Teie Merle

Nüüd on selle programmi kohta, millega teiste inimeste kontodele sisse saab häkkida, ka ajakirjanduses avalikult juttu olnud. T. toonitas mulle uuesti väga rangelt üle kõik need ohud, aga ma loobusin sellest üldse. Ikkagi liiga julm, ma ei ole selline. Ja oleks siis midagi huvitavat, labane ja lame tekst.
 Aga mis siis nüüd edasi saab? Teelahkmel jälle, nagu aasta tagasigi?
Sõimasin täna iseennast. :D Mul tulevad vahest sellised enesekriitilisuse hood, siis ma elan need iseenda peal välja, kõige rahulikum. :D
Tont küll sinuga, M! Terve elu oled sa elanud nagu laisk kuninga kass, alguses ema ja vanema, hiljem I. selja taga. Mitte millegiga pole sa tegelikult pidanud vaeva nägema, oled oma laiskuses ja/või võluvuses igalt poolt väikese vaevaga läbi libisenud. Lapsi sa korralikult kasvatada ei viitsinud, üritasid neid ikka vanaemade hoida sokutada. Jaa, sa tegelesid küll ja tahtsid nendega lõbutsemas ja teatris käia, ravisid ja toitsid, aga probleemide ees pigistasud silmad kinni. Ülikooli jätsid poolele....LAISKUSEST, M, LAISKUSEST JA MUGAVUSEST, ära üldse rohkem seleta ega õigusta, autojuhtimise äraõppimine oli ka tüütu ja ebamugav.....
Aga näed, ikka üks tüüp armastab sind! :D Tüüp, kes ise on sinust 10 korda targem ja parem. Ja tahab sinuga olla ja elada, kõigest sinu tehtud lollustest hoolimata....
No mida ma teen siis nüüd...
Küsisin ju märke. Ise küsisin!
No võta siis kuulda ja vastu, torbik selline! :D

Hästi.
Hoian siis oma I.d. Ja olen temaga paar heas ja halvas, õnnes ja mures...jne.
No tore, aga mida ma teile siis siia kirjutama hakkan?:D

Aga küll ma leian teemasid. Elu pakub neid alati, tuleb ainult huvitavad nüansid ära näha ja vaimukalt kirja panna. Ja ongi liiga pikalt mingit nutulaulu lastud, vaatasin täna üle, jeerum, 36 osa mingit hala! :D
Täna lähen näiteks IRL naisteüritusele, Urmas Reinsalu kuulama. Ja neid tädisid vaatama seal...icc
Järgmise korrani, kallid!

I. vaatas mind küsivalt. Aga minu suur raev oli selleks hetkeks juba lahtunud. Tundsin äkki vaid suurt väsimust. I. kabinet n.ö "lae all" aknavaatega tervele suurele töökojale oli alati soe, võtsin jaki seljast.
"I, me ei ole lahutatud. Sa jätsid riigilõivu makmata. Mäletad, sellepärast pidimegi need paberid postiga saama, sa ei maksnud seda õigeks ajaks ära, aga lubasid seda kiiresti teha." Mul oli kõik meelde tulnud. Mina tasusin enne üürilisi üles jäänud korteri kommunaalkulude arve ja temale jäi see lõiv.
Paus. I. pööras pea uuesti arvutiekraani poole.
"I.!" Veel pausi. Siis tõusis mu eks...., vabandust, jäkuvalt seaduslik abikaasa püsti.
"Lähme välja, autosse. Räägime"
...................
Mida ma siis kuulda sain.
Jah, alguses ta unustas. Et homme kohe teeb ja siis jälle homme. Aga siis...
Ta ju nägi et mind ei taheta enam. Ta nägi minu jätkuvat võitlust ja meeleseisundit. Aga ta nägi ka muutusi, mis minuga suvel toimus. Kuidas ma olin alati tulles olnud nagu kange teraslatt, pea püsti ja õlanukid pinges, jutt mõõdetud ja vaikne. Aga kuidas ma juba esimese tunni jooksul mõnuga toimetama asusin, rahunesin ja leebusin, kuni olin muutunud ikka jälle iseendaks selles parimas variandis - kaine, rõõmus, vaimukas ja hell. Ja seda kuni selle hetkeni kui jälle läksin.
Kaua sa ennast karistada ja piinata kavatsed, küsis I. vaikselt.
Mulle meenus siis kuidas ma olin üritanud vapralt vormelisõitu vaadata, F1. Aga absoluutselt iga kord lõppes see nutukrampidega, kuni I. tuli, teleri kinni pani ja mind jälle lohutama asus. Poole suve pealt ma need vaatamised ka lõpetasin, sest see oli tõesti enesepiinamine. Kuigi lootsin et järgmine pühapäev vaatame juba koos, või siis järgmine...kindlasti järgmine....
Suvi on läbi, M. Sinu sünnipäev on ka möödas. Ja veel üks sünnipäev.

Sa ei hooli ju tegelikult T.st, ütles I.
Jälle õige. Ja kui päris aus olla, olen ma tast lausa üksjagu tüdinud. Ei olnud "minu inimene".

Tule koju, kallis M, ma armastan sind tohutult. Sina hoidsid mind kui minul oli raske, kuigi ma olin sulle meeletult haiget teinud. Mina hoidsin sind terve see valusa aasta.
Aitab, M. Tule koju!

Jutud ja naljad blondiinidest vastavad täiesti tõele.
See juhtus eile ka minuga, kui oma esimeste heledate salkudega juuksurist tulin ja maja peale sauna maandusin. Nii ajuvaba juttu ja lõkerdamist ühe õhtu jooksul polnud ma vist vähemalt aasta aega endale lubanud. Poeg kahtlustas et olen midagi joonud. Puhusin tema südame rahustuseks alkomeetrisse lõbusad nullid ja kolisin oma jaburdamise FBsse üle, kommenteerides seal sel õhtul vähegi kõike mida kommenteerida tasus. :D
Siia juurde selgituseks niipalju et kuna mu "elukaaslased" ema ja T. on mõlemad täiskarsklased, on ka minu alkoholitarbimine kahanenud ülima miinimumini (Naerate ja ei usu jah?) :D Täitsa tõsi, ka meie saunaõhtud on juba mitu kuud väga hea Saku kaljaga.
Ja kommenteerimisest ka veel niipalju et hommikul sain telefonis T. käest peapesu, ja õigusega. Meil oli üks kokkulepe, mida ma rikkusin, nii et ühe kommi kustutasin kiiresti ära.

Aga nüüd tagasi tolle päeva sündmuste juurde.
"Riigilõiv....tatataaa..." jne.

Proovisin uuesti I.le helistada. Ei vasta!
Nii, nüüd mulle aitab! Ma ei ole ju ikkagi teie mängukann, palun! Miks te teete minuga nii, järjest!
Kas Sa, I. mõistad, mida see vaba olemine mulle tähendas?
Jah, ta ei toonud mulle enam seda mida ma siis üle kõige siin maailmas soovisin. Aga ma sain vähemalt loota....
Stopp! Stopp, M!
Sa elasid sellest. ................Kas sa ikka veel elad sellest?
Ei. .................Aga milleks sulle siis enam lahutust vaja on?

Tundsin et nüüd hakkab kõvaketas kokku jooksma.
Olin juba tükk aega tee ääres kõndinud, soovides jõuda välja kohani kust saan transpordi peale millega tööle tagasi sõita. Siis aga nägin vaba taksot. Ja sekundiga jõudis mu pähe plaan edasiseks. Tõstsin käe.

Õnneks oli I. töö juures kliendiletis sel päeval tööl K., kes mind teadis. Lehvitasin talle ja tegin siis küsiva näo ja zesti. K. noogutas ja mina traavisin ta selja tagant mööda töökoja poole.

Peaboss, juhatuse esimees ja tegevdirektor härra I. istus oma kabinetis. Õnneks oli ta ka üksi. Naeratasin ja tõmbasin enda järel ukse kinni.

Tahtsid märke, jah??!!
Said!! Paepangaga otse lagipähe!!
Ah et see ei ole võimalik?! Aga näed on! Kõik minu ümber toimuv tundub olevat nii ainuvõimalik kui vähegi saab. Ja see kuidas saatus sellist infot mulle serveerib...omamoodi rafineeritus muidugi. Tase!
Aga nüüd on esimesed emotsioonid vaibunud, kirjutan asjad toimumise järjekorras üles.

Hetkel "heaks" hakanud ülemus leidis et ma peaksin nüüd endale ikkagi ID kaardi ära tegema. Esiteks on see juba seaduse järgi kohustuslik, teiseks saaks ta mulle ülesandeid ja juurde anda, mis aga lõppkokkuvõttes mu enda elu tööl lihtsamaks teeksid. Ja kuna on mul nüüd juuksed ka jälle enda omad ja foto tuleks ka loomulik, siis...lähme käime ära?
Ok. Olen vist tõesti viimane ainuke loll eestimaal, kes isikut tõendava dokumendi esitamise vajadusel  passi kotist välja sikutab.:D Teeme ära selle ID.
Ma ei hakka siin praegu jutustama, kui toredad värvikad tüübid resideerusid vastava ametiasutuse ootesaalis, kui "fun" oli minu jaoks see fotokabiin jne. Kui poleks olnud järgnevat, siis ma isegi kirjutaksin. Aga hetkel mitte.:D
Jõuan ma siis lõpuks oma järjekorranumbriga laua äärde. Teisel pool istub tüüpiline krussis juustega matsakas ametnikutädi. Teatan oma soovi, annan tädikese kätte oma passi ja vaatan niisama ringi. Tädi klõbistab klaviatuuri ja on esialgu vait. Siis aga hakkab ta andmeid üle küsima. Elukoht, telefon..
Perekonnaseis, küsib ametnikuproua.
Lahutatud, vastan mina.
Väike paus. Klõbin.
Ei ole, ütleb tädike.
Kuidas palun, küsin mina. Olen küll lahutatud!
Isikuandmete registri alusel olete te abielus, teatab tädi.
Vaikus.
Vaikus.
Aga see ei sega ID kaardi saamist, jätkab tädike ja klõbistab edasi.
Vaikus. Siis saadab tädi mind üle saali kassasse raha maksma ja teatab, kaua kaardiga aega läheb. Et teade saadetakse meilile jne.
Tõusen püsti, ja toetan käega kohe vastu lauda. Pea käib ringi.
Kas kõik on korras, küsib ametnikuemand. Ja siis tuvastan ma tema silmades juba ahnet uudishimu. Ja aiman et esimesel puhkepausil kuskil tagumistes ruumides tatsab see mammi teiste omasuguste juurde ja kukub muljeid jagama, teate mis lugu mul täna ühe naisega oli, ta arvas et ta polegi abielus....
Aga minul käib tõepoolest kõik peas ringi. Edasi ja tagasi. Tagasi ja edasi. Ja koheselt saan ma aru, et koheselt pean ka tõe välja selgitama. Mis toimub?!
Me ju käisime avaldusi viimas. Meile seletati, mis kokkulepped me peame sõlmima, mis paberid ära vormistama. Ok, asi venis sest I. polnud ju pidevalt aega. Aga me läksime ju lõpuks seda lahutust ka vormistama, kirjutasime mingile posule paberitele alla ja siis anti need lahutusdokumendid...
Stopp!
Aga minu käes ei ole ju neid. Aga siis on jäid nad ju I. kätte!
Ei, oodake....postiga pidi ju tulema, muidugi! Meelde tuli, jumal tänatud!
Aga...ei ole ju tulnud. Ei siia, ei korterisse. Maja aadressi ma ei andnud mitte mingil juhul, see on mul meeles. ........Appi, ega ma ometi oma idiootlikkuses ei andnud Taadi aadressi..Ei, seda ka mitte. Ka see oleks mulle meelde jäänud, olin siis ikkagi täie mõistuse juures juba.
Asutusest välja minnes kõndisin natuke eemale. Süütasin sigareti. Siis otsisin kotist välja telefoni.
Nii. Kuhu ma siis kõigepealt helistan, kust pihta hakkan.
I.le. Ei vasta, loomulikult. Tavaline!
Ok. Aga selgust pean ma saama. Ja mind ei huvita mis need kõned nüüd kõik kokku maksma lähevad! 1182...Tere, mis numbrilt ma saaksin küsida...Ahah, tänan...Tere, ma sooviksin küsida....Ahah, tänan.....(Teine sigaret. Pea hakkab uuesti ringi käima)...Tere, mul selline mure...Tel. teel ei saa infot?!...Aga palun, ma olen ametiasutuses, mul on vaja, ma ütlen teile oma isikukoodi ja kõik mis vaja, väga palun...
RIIGILÕIV ON MAKSMATA! JA SELLEL PÕHJUSEL EI OLE LAHUTUS JÕUSTUNUD!
....
(järgneb)

Seisin täna meie kontori kööginurgas täiesti lummatuna.
Vaatest järvele. Päike kumas läbi pilvemustri peegelsileda järve pinnale, kus see muster siis omakorda kordus. Ja see valgusemäng oli sel hetkel ja selles kohas, kus ka puud kõrvale kaardusid, nii kaunis et ma seisin ja vaatasin ja vaatasin...
Seda olen ma õppinud.
Kogu selle valusa aasta jooksul. Püüdma leida mõnelgi hetkel midagi, mis teeks puhast ja helget rõõmu.
Ja vähemalt selle võime olen ma hästi omandanud.

Pühapäeval olime traditsioonilisel saunal ja harutasime patse lahti. Naeru ja lusti kui palju, L. muudkui askeldas mu peakese kallal, aeg-ajalt hüüatades - keera siiapoole, ära nüüd liiguta, issand kui pikad su oma juuksed on, K., tee pilti, jne.
Aga eile õhtul, kodus, kui ema oli uinunud, võtsin ma kaks küünalt ja peegli. Toetasin peegli oma pesakese päitsis vastu seina ja süütasin küünlad. Kahel pool oma peegelpilti. Ja siis istusin ja vaatasin.

Kes sa oled, M? Nüüd kus üks su "kaitsev mask" on jälle langenud?
Mida sa lõppude lõpuks ometi tahad?!
Vaata mulle silma, M! Iseendale vaata silma!
Ja ei hakka jälle peale. Tahad tõesti sinna tugitooli ja ratastega tuhatoosi tagasi, või sinna jääkülma asemele, kus sinu peale karjuti radiaatori kasutamiseks kulunud elektrikulu pärast?!
Ei taha ju enam, eks?
Ei taha enam tõesti...:D

Aga ma vaatasin edasi. Sest üks asi on teada saada, mida sa ei taha, aga on vaja ka hakata mõistma, mida sa siis tahad. Sest ka see ring selles kodus koos emaga  hakkab sulguma, talvel ma siin küll vastu ei pea.
Sakutasin end õrnalt juustest. Need on nüüd imeimepehmed, nagu beebil. Küünalde kumas olid mu silmad nagu kaks tumedat järve. Ja juuksed läikisid nagu pronks.
Kolida T. juurde? Jälle üritada uue inimese elurütmi ja eripäradega harjuda...? Oma korteri saamiseni läheb veel aega, sellega hakkan järgmisel aastal tegelema.
Minna majja? Aga ei taha-ei taha-ei taha enam I.d ka asjatult piinata. Kui ei ole keemiat, siis ei ole. Aga ilma selleta elada - no saab, aga....siis hakkab noorus kaduma. Ja seda veel lubada ei saa! :D
Aga ootame siis märke.
Usun et nad tulevad ka seekord.

Vaikus eetris.
Nii arvasingi. Aga tahtsin siiski kindel olla.
Seda pilti valmistasin ette südamest. Proovisin erinevaid linte ja kinkepaelasid. Et tulemus meenutaks Sulle Su eelmist sünnipäeva ja soovi sel aastal ka sellise kingi järele.


Saadan tagasi Su lapsepõlve pildid. Ka keti.

Sinule ma seda blogi enam ei kirjuta.
Aga kuna on üllatuslikult tekkinud väike fännklubi, kes palusid mul jätkata, siis ma jätkan.
Lihtsalt teise eesmärgiga.
Aga Sina mine õllega diivanile. Või pane punni.

T. pakkus välja et tema hakkaks mind Roosa Sallikese asemel hea meelega kutsuma Pehmeteks Sokikesteks. Kui ma esimesed 5 sekundit lihtsalt keeletu olin, sai ta vähemalt kähku aru et nüüd läks midagi natuke viltu :D Tuli kiire kallistus ja seletus et mõte olevat tulnud minu soovist enne uinumist külmetavate jalgade pärast sokid jalga panna...
Ok, sain ta mõttest ja väiksest huumorist aru, aga palusin ennast Sokkideks siiski mitte kutsuda. :D
Aga tööl oli meil tõesti ühel päeval täitsa kriisiolukord. Aga suutsin ähvardusi ja isiklikke solvanguid pilduva ning kätt rusikas hoidva kliendi ees siiski täiesti rahulikuks jääda. Kuigi olin kogu aeg sisemiselt valvel käelöögi eest ära või laual oleva aparaadi päästmiseks hüpet sooritama.
Kõik läks siiski hästi. Klient maksis lõpuks raha (küll sülitades ja sajatades), sai oma seadme ja kadus, andes uksel veel mulle soovituse teatavasse kohta teeleasumiseks.
Puhh!!
Ei, minuga oli täitsa ok, kuigi käed siiski mingi aeg natuke värisesid. Kes aga  kõike seda pealt kuuldes täiesti endast välja läks, oli meie uus töötaja. Sest temal hakkas hirm et äkki ta oligi süüdi, olles teadmatusest või vähesest oskusest teinudki midagi selle seadmega valesti. Sellisel juhul oleks ju kliendil õigus olnud ja mina sain inetu kohtlemise osaliseks tema süül!
Lohutasin ja rahustasin teda kuidas oskasin. Ta on väga tubli ja hoolas ja selline asi poleks olnud ka tehniliselt võimalik. Ning sellist hullu ei olnud minu silmad kogu oma tööajaloo jooksul ka veel näinud.
...
Aga hakkan sellel blogil nüüd ikkagi vaikselt joont alla tõmbama. Sest kõik  on juba öeldud. Tegin seda juba kord, kuid siis astus saatus vahele. Solarise keskuses vana töökaaslase näol, keda polnud mitu aastat näinud kuid kes tormas sellest hoolimata ise minu juurde, küsides esimese asjana peale tere´t, et kas Sina oled seesama Sina kes nüüd....jne.

Ma armastasin Sind. Tõeliselt ja kogu hingega.
Sina mind kahjuks mitte.
Aga siiski valisin ma lahutuse. Sest mina olin endas selguse saanud. Läbi meeletu valu, aga seda kindlamalt. Ja see on ja jääb nii.

Aga Sina tegid teise valiku.
....
Ühe sissekande teen ma tõenäoliselt veel.
Peale 31.10.10
....

Elu on ikka vahest koomiline ka :D
C. süümekad oma rõveduste pärast ja hirmuga minu blokkimine FBs on tekitanud sellise vahva olukorra et mina näen kuidas Katz või Miku kommentaarides iseendaga räägivad :D:D Õnneks andis sama allikas mulle sellest õigeaegselt teada, nagu siin juba korra mainisin. Muidu oleks vist tõesti esimese hooga vaadanud et kellelgi siiani täisti normaalsel lendab katus ikka täiega :D
Aga T. on õnneks ka lisaks spordile juba aastaid ka täielik IT fanaatik. Nii et näen pilte ka! :D

Aga teisest küljest tekitab selline megajulm ja täiesti respektita häkkimine minus tõsist kõhedust. Endal on muidugi "fun", midagi varjata pole, aga siiamaani olen sellist asja ikkagi ainult filmides ja seriaalides näinud. Ja muianud, et no hea küll, teate...
 Nüüd aga nägin absoluutselt "online" oma silmadega, kuidas see käib. Nii Orkutis kui FBs....
Ausalt, kananahk tuli käsivartele.
T. tabas mu meeleolu väga hästi ära, ütles et  mitme inimesega on nii olnud. Alguses on põnev-põnev, kellegi ülekavaldamise eufooria, aga siis tuntakse kahetsust ja süümepiinu, nagu oleks kellegi usaldust kuritarvitatud.
Mina seda ei tundud.
Tundsin kummalist hirmu selle pärast, et sellised asjad, sinu jälgimine ja/või jälitamine on ikkagi tegelikult nii lihtne, oskaja jaoks....
Hirmu tundsin esimest korda ka töö olles, selle 5 aasta jooksul. Täiesti reaalne oli oht, et igasuguse enesekontrolli kaotanud klient valab mulle rusikaga üle kõrge laua.
Aga sellest ma kirjutan järgmine kord.

Fantastiline tangónädal on nüüd kahjuks otsa lõppenud.
Aga see oli tõsiselt treeninguline ja väga-väga lahe. Õpetajad olid meie klubi ammused partnerid Argentiinast - Maria ja Pablo, tõeliselt head meistrid ja ka ülipositiivsed ja südamlikud inimesed.
Eileõhtusel "5´clock tea milonga" tundsin esimest korda, et ma päriselt ka juba tunnetan ja oskan midagi.
Seekord oli workshoppidest osa võtmas ka Tartu klubi inimesed. Ja kuna treeningud on üles ehitatud selliselt, et peale iga tantsu lõppu vahetatakse partnereid, tantsivad kõik "leaders and followers" omavahel läbi. Ning minul oli peale kolmandat tundi Tartu meestest tõsiselt kahju - neile õpetatakse seal tõesti tango samme ja kombinatsioone, aga mitte partneri juhtimist. Kuid just see on Argentiina Tangos ülioluline ja selle tantsu alus üldse. Naine naaldub ülakehaga mehe poole, hoiab ennast natuke ühel jalal tasakaalus ja juhindub oma liikumisest ainult mehe ülakeha signaalidest. Tõelised profid tangonaised tantsivad üldse kinnissilmi, saades nii kõige kaunima tunde liikumiseks.
Aga nüüd olin nii mina kui teised sunnitud nende poistega harjutades hakkama maha vaatama, jalgu. Sest muidu polnud aru saada mida tüüp sind tegema panna tahab," qanthsot, chakadat, grossi võ outshot" :D
Aga kõik muu oli tujutõstev (ning kaalulangetav). Ka mu poeg osales ühes algajate tunnis ja oli seal suurepäraselt hakkama saanud. Ja lisaks trennidele oli meil ka kaks kaunist tantsuõhtupoolikut küünalde ja la laternatega ehitud saalis "tango nuevo" muusika saatel.
Aga sellesse nädalasse mahtus ka muud. Armukadedust ja kurjust.
T.
Ma tõesti ei saa aru. Oma sportimise kõrvalt annab ta klubides treeningtunde, on eratreener, ka naistele.
Ja nüüd selline egohaavand minu tangotundide pärast! Etteheited käskivas kõneviisis. Siis lõuapärade raudne kokkusurumine ja vaikimine. Siis juba karjuv kõneviis...
Jääb ära. Ja mind ei huvita, et võibolla oli ka tema marutsemise põhipõhjuseks ikkagi I, nagu Sinulgi. Miks me ikkagi nii hästi läbi saame jne?
Veel kord - JÄÄB ÄRA. See ei puutu T.sse. See et ta suudab ka midagi harju keskmisest paremini teha, ei anna talle mingit õigust minu elu korraldama hakata. Kui ma ise ei taha.
Ja ma ei taha.
Reede õhtuks oli mul tema emotsioonidest villand. Peale tangot võtsin endale veini, läptopi ning filmi ja läksin ööbima hotelli.
Üksi. .....ok...mänguasi oli ka kaasas....igaks juhuks. Kui tuleb tuju...
Sain muidugi mõned ähvardavad sõnumid, kus mind lubati kontrollima tulla. Vastasin külmalt et mind ei huvita. Ja kõik.
Õnneks ei tuldud.
Aga öösel tulid äkki Sina, Taadike. See oli kummaline, sest tavaliselt näen ma alati unes mingit kreisit kokteili päevasündmustest ja oma emotsioonidest, mis on iseenesest alati pagana põnev :D Kuid sel ööl nägin ma Sind. (Kuigi ma isegi ei puutunud oma mänguasja...:D)
Kas Sinu endaga on kõik korras? Mõtlesid Sa ise mingil põhjusel minu peale?
Tean et Sul hakkab tööl jälle kiire aeg.
Hoia ennast!

T. pidi sel nädalavahetusel oma lapse juures olema, niisiis helistasin ma I.le ja küsisin humoorikalt et kui uut naist veel majja toodud pole, kas oleksin teretulnud. Sain sama humoorika vastuse et uue naisega hetkel ei tegeleta ja kuna weekendil olevat päevakorras hoopis puuriida ladumine ja territooriumilt okste korjamine, on minu virk kätepaar väga oodatud :D
Toimetasime seal väga tegusalt ja tulemusrikkalt. Pühapäeval plaanisime oma traditsioonilist sauna, kus ma olen suve lõpust saadik alati käinud.
Läks aga natuke teisiti.
T. laps jäi tõbiseks.
Ei midagi erilist, nagu lapsed ikka. Köha ja nohu. Palavik.
Aga lapse ema oli sellest suure skandaali korraladanud. Et "annan lapse sinu hoolde ja vaata nüüd....sa ei vaadanud....ei hoolinud...unustasid...!"jne.
Ja T. helistas mulle pühapäeval ja kihutas paar tundi hiljem ise ka kohale. Põrutas parema esirattaga vastu maja ees paiknevat kuulsat kivimürakat. Ja siis tegi mingi pool piruetti nii et kruusa lendas....
Ühesõnaga - I. vaatas et sellise hullu hoolde ta mind veel ei usalda. Kutsus mu uue sõbra sisse rahunema ja saatis minu kööki teed tegema.
Vat see oli omamoodi kummaline ja minu jaoks ka täiesti esmakordne situatsioon. Kuigi need mulle hetkel olulised mehed on omavahel tuttavad ja suhtlesid täiesti sõbralikult, oli see ikkagi kuidagi....:
Aga positiivne igal juhul :D
Lõpuks lubas leebunud T. et rohkem ta ei kihuta ja hoiab mind kui aaret. Ja siis me sõitsime ringi. Käisime Türisalu pangal ja Laulasmaal.
Laulasmaal tekkis muidugi vahepeal tunne...midagi tumedat ja samas hella ...
Aga see pole enam üldse teema.
...
Aga I.on firmas väike pereheitmine. Mitu töötajalt on lahkunud ja lahkumas, mitu uut ka samas välja valitud ja tööle võetud. Ja otse loomulikult on naisterahvad ikka sellised, et...
Meie pojale, kes ka nüüd seal tööl käib, olid remondimehed juba öelnud et varsti saad endale uue emme:D
Elame-näeme.
Ja loodame. Nüüd juba südamest loodame.
Sest mitte keegi, kes ise ei taha, ei tohiks üksi olla.

Midagi väga karget ja värsket oli täna hommikul õhus, kui tööle kõndisin.
Olgu, kest mu südame ümber tõesti pakseneb, aga samal ajal muutub intensiivsemaks mingi värvi- ja emotsioonitunnetus. Hetked ja pildid peatuvad ja talletuvad minusse. Suudan midagi lugedes jälle kujutlusvõimet täiel võimsusel ära kasutada - loen lõigu mingist elulisest situatsioonist või kirjeldusest, peatun, lasen raamatu käest ja suunan silmad kaugusesse. Mõtlen läbi, vajadusel visualiseerin.
Mul on nüüd aega. Kogu aeg. Kõik see kuulub mulle.
Ja see on tegelikult suur varandus omamoodi.
Ema olen suutnud n.ö " välja dresseerida". Keegi ei sega ega lõhu mu hingevälja. Enam mitte kunagi.
Iialgi enam ei taha ma kellegi teise elu elada.

...
Samas täiesti "teisest ooperist" - saan nüüd täielikult aru, mis meil ekskaasga kogu aeg valesti oli, terve elu. Tegelikult mitte valesti, aga lihtsalt minul puudu.
Kirest. Pühendumisest. Armukadedusest. Mehelikust võitlusest. Jõust.
Ta oli ja on tohutult hea ja tark mees. On ja jääb mu elus väga tähtsale kohale.
Aga samas on minu kõrvale vaja ka kedagi lihtsamat. Kes paneks mu oma kehaga kuuletuma. Unustama kõik muu ümbritseva. Kes paneks mu iseendast uuesti ja uuesti läbi roomama, kuni mul on selged kõik mu keha varjutatud kohad ja ka kõige salajasemad paigad.
Ja kes võtaks vajadusel mu patsides juuksed karmilt pihku ja ütleks et nüüd on nii. Leebelt. Aga otsustavalt. Ja kui ma ei kuula ja edasi jonnin....
Aga kui midagi on mind endast välja viinud, nii et hing karjub ja pisarad pole enam kaugel, siis peaks ta tegema just nii nagu Sina tegid. Võtma kõvasti embusesse, kiigutama natuke ja sosistama mulle kõrva "rahu, Sallike, rahu - kõik on korras"....

Kuidas need kaks erinevat mõttelugu siin nüüd kokku sobivad, jah? :D
Aga Kaaludel ongi kaks poolt. Mis peavad olema kogu aeg tasakaalus.
....
Oktoober on käes.
Minu sünnipäev on möödas.
Kas lasta lõplikult lahti?
Või oodata veel....hästi natuke?

Homme on reede.
Juba tükk aega tagasi õppisin kujundama ise omale reedeid. Et need oleksid samamoodi nauditavad kui olid kõik meie reeded.:D Kurr...
Mäletad - kurr ja NURR!
Vahest oli URR...aga see läks üsna kiiresti KURRiks ja lõppes ikka NURRiga: Alati! :D
Aga reeded kodus kujundasin ma võimalikult sellisteks nagu need olid meie kodus. Ostsin pudeli head veini ja midagi nauditavad veel sinna juurde. Viisin need koju ja läksin kõndima. Siis tulin tagasi, ise juba mõnusalt lõõgastunud värskest õhust. Tegin voodi ära. Panin veini ja klaasi ja veeklaasi valmis.Võtsin oma purgid ja kreemid ja hommikumantli ning läksin dushi alla...
Siis pugesin puhta ja lõhnavana oma pessa. Vaatasin telerit, reklaamipauside ajal lugesin ajakirja või neljapäevast nädalalehte. Nautisin veini...
Aknataguste tüüpiliste mustamäe häältega (autode käivitused ja uste paugatused, sammud koridoris ja hõiked tänavalt) olin juba uuesti harjunud. Ainult kui kuskil mõni autoalarm tööle hakkas, häiris see mind. Õnneks ei kestnud see kunagi kaua.
Nii et reedetega polnudki väga muret. :D Aga laupäeval katsusin küll kiirelt kaduda, selle asemel et poole päevani voodis olla nagu Sinuga. Sest suvises päevavalguses tuli nende ruumide süngus ja armetus ikka täies mahus välja. Ja ema oli ärkvel ja kõndis mööda tuba ringi ja püüdis minuga suhelda.
Aga kohti kuhu minna ja fantastilist ilma et saaks minna sel suvel ju oli. Õnneks...
.....
Aga nüüd on mul jälle täiuslikumad reeded. Ja KURRi ja NURRi asemele peaksin uued sõnad välja mõtlema.

Täiuslikumad.
URRi  pole praegu üldse vaja.

"....kes pani mind läbi rõnga tühjusesse hüppama!"
....
Lugesin hiljuti kuskilt sellist väljendit. Inimsuhete, tunnetest sõltuvuse kohta.
Ja ma mõtlen aeg-ajalt selle sõnastuse peale. Midagi selles mõttekäigus, kellegi katses kirjeldada oma hingeseisundit just selliste sõnadega on kuidagi...lummav. Ja äratuntav.
Muuseas, niimoodi kirjutas mees. Seda mäletan täpselt.
Aga vahet ei ole.

Kas tõesti on minu saatus see, et mu vähesed, tõesti imevähesed isiklikud asjad peavad olema pidevalt mitmes kohas laiali? 16 eluaastast peale, kui lapsepõlvekodust solvumisest värisedes minema kihutasin, riided ühes ja õpikud teises kotis....
Siiani olen neid kahe koha vahel jagama pidanud, nüüd on kuidagi tekkinud 3 kohta. Kodu, sõbra elamine ja maja peal on ka veel talveriideid ja fotoalbumeid ja .... küünlaid, väike taimepeenrake köögi aknalaual.
Kodu... eluilmas ei oleks arvanud et ema korteri kohta niimoodi mõtlema hakkaksin.
Aga elu on tohutult kummaline ja ettearvamatu. Ja praegu on see kohake tõesti ainuke tõeline kodu.
Üht-teist kummalist toimub veel.
Mulle ei lähe enam mitte midagi korda.
Saad aru, mulle??!! Kes ma ainult tunnetel elasin...
Mingi kiht kasvab ja pakseneb mu ümber. Tasapisi, aga järjekindlalt.
SuudanT-le rahulikult öelda, et kui ma mõtlesin konkreetselt seda sushit, siis ma mõtlesin seda, eks. Ja kui sa aru ei saanud või meelde jätta ei viitsinud....ise tead. Mul on kodu olemas.
Ja ma ei armasta sind. Nii et palun, järgmine kord....ole hoolikam.
Kõik.
....
Armkude.
Ümber südame.

Kui ei anta kahte triipu, tuleks ka ühest loobuda.
Vähemalt mina tegin nii. Ja ühtegi seent ei võta enam suu sissegi...:D
Aga triibukesest loobusin tõesti, tegin ilusa sileda maa. Ja hoian seda mõnda aega.
Sest kellelegi meeldis see tohutult.
Ja see keegi keeras ka nüüd natuke ära.
Ma ei ütle, miks
Aitäh Sulle lillede eest, see kimp oli tõeliselt ilus.

Hei.....
Hakkasin juba tõsiselt uskuma et mu karistus hakkab ära kantuks osutuma...
Täitsa rahulik ja isegi vahva on elu vahepeal olnud.
Paar nalja Sulle ka...enne muud juttu...
Viimaseid päevi meil kontoris tööl olnud M......le kingiti Prahast toodud kompvekikarp. Ta tuli ja pakkus mulle ka kommi, lisades juurde et kuigi neid komme on ka Eestis müügil, on see karp pärit ikkagi tsehhimaalt kuna seal pole peal eestikeelset .....KASUTUSJUHENDIT....:D
Mina siis viisakalt vastu, et ah soo, võtame nüüd karbi pealt ära, võtame vasaku (või ka parema) käega ühe kommi ja paneme suhu....?
Kutsehaigus, saad aru! :D
Siis tormas M.....n ühel päeval tualetist välja minu laua juurde spontaanse küsimusega "M..le, on sul kammi.?"
2 sekundit, ja siis purskasime mõlemad südamest naerma....Minu patsid ja kamm, iccccc! :D
Aga...
Juba nädalakese olen tundnud end väga-väga imelikult. Söögiisu on jätkuvalt peaaegu olematu, aga kaalu tuleb millegipärast juurde.
Rahustasin ennast, et enne päevi oln ikka vedeliku arvel kilo juurde tulnud.
Aga täna peale totaalselt kontrollimata oksendamist marssisin Marienthali apteeki ja ostsin rasedustesti.
Homme hommikul teen ära.
Aga homme on mu sünnipäev...
Palun kõiki jumalaid et see ei oleks....
.....

1-2
Hakkab looma...
Meie skoorist on asi muidugi veel kaugel.
Olgu, lõpetan :D Muidu palud mul jälle kustutama hakata....

Täna jäeti mulle enne jõusaali minekut mingi erilise disaini ja struktuuriga läptop, ei julgenud seda alguses eriti puutudagi. Aga nüüd sain asjale pihta. Ja ma ei ole nii kiire reageeringuga arvutiga veel asju ajanudki - sa ei jõua stliliseeritud klaviatuuri õieti puudutadagi, kui ekraan juba lendab!:D

Mis ma siis sellel nädalal head olen teinud?
Trennis käinud. Praegu on vahva - mitmed klubid teevad soodushinnga ja ka lausa tasuta trenne, et hooajaks inimesi just endale saada. Nii läksin mina ka kunagi sinna Planet Sporti.
Lõpetasin Eri Klasi elulooraamatu lugemise. Tóin raamatukogust uusi raamatuid, ka paar teatmeteost massaazi kohta. Tahaksin sellel alal ennast edasi arendada.
Móelnud.
Naernud.
Nutnud vist polegi. Sel nädalal.
Òppinud seeni puhastama. Selle kohta ma útlen kúll et tsiisus kraist...:D Mina?! Ja seened?!:D
Seoses seeneuputusega tuleb mulle praegu meelde mu viimane totaalne naljakas ehmatus.
Kui eelmisel laupäeval maja peale läksin, oli tútar koos oma loikamiga kuskil sealsamas lähedal seenel käinud. Olid need juba ilusti ära puhastanud/kupatanud ja koos sibularóngastega ka úsna isuäratavalt ära praadinud.
Hakkasin juba kapist taldrikut otsima, kui märkasin midagi aknalaual.
PUNANE KÄRBSESEEN, kenasti veel klaasi sätitud!
Minu huilgamise peale úlakorruselt alla tormanud tútar teatas, et ta lihtsalt esimest korda elus nägi seda metsas ja kuna seen oli ilus ja dekoratiivne, siis ta korjas ta kaunistuseks úles ja tói koju....
Igatahes mina sel ohtul neid praetud seeni ei söönud. Teatasin pidulikult et vóin neid súúa púhapäeval kui tulen ohtul sauna, tútar ise on elus ja isa vannub et öösel keegi mööda maja punaseid ufonaute taga ei ajanud:D

See maja kus praegu olen ja aknast vihmast märgi puid vaatan, on hoopis teistsugune.
Ùhekordne, aga suurte klaasakendega, kust saab terassile minna. Suur aed männipuudega.
Maja ise asub kórgendikul. Lapsepolves oleks selline asukoht mulle väga meeldinud - mótle, oma aias saad kelgutada palju tahad.
Ka siin majas oli hiljuti laps. Ja muidugi ka lapse ema. Sellest ajast on siin veel mänguasju, joonistusi seintel ja kiik óues. Ja koerakuut. Aga koer vóeti ära minnes kaasa.
Sest isa oli puhendanud liiga palju aega spordile....

Ja mulle tehti selgeks veel uks asi.
Mida tunneb mees siis kui jäetakse äkki uksinda. Mida ta tunneb kui ta tuleb koju kus ei ole enam kedagi. Heidab voodisse, mis on túhi. Lamab. Vaatab pimedusse. Ja kúsib endalt kumneid kordi mille eest teda reedeti. Ta armastas, hoolitses, oli truu. Teenis raha, aga tegeles ka lapsega.
Ja mees läheb ja palub. Annab lubadusi. Ja ootab. Sest ta armastab oma naist. Ja last. Väga.
Ja siis....
Ùhel hetkel on kóik. Ta otsustab, et núúd ongi nii. Ja jääbki.
Sest ta on mees...

Seda mu abikaasa  mulle seletada ei osanud. Aga ma saan aru, ta ongi natuke teistsugune. Moistev ja hea. Liigagi....

Aga núúd tean et mul polekski olnud enam vóimalust.

Tänane töölt koju kõndimine oli üle pika aja väga rõõmus.
Kõik oleks ümberringi nagu heledamaks läinud...

Enne tuppa minekut korjasin maast mantlitaskusse mõned kastanid. Ja praegu, usud või ei, tegin nendest ema panipaiga sahtlist leitud vana naaskli abil tikkudega loomakese :D
Täitsa 7 aastane, onju :D:D
Aga selline ma olen. Ja nüüd on see fantaasiaelukas mul diivani kõrval kapikesel ja meenutab tänast kojutulekut.
Eelmine nädal oli tegelikult täitsa omamoodi. Olin teles. Siis ilmus Saaremaa lehes Meie Maa artikkel, kus mina andsin alkomeetri osas selgitusi, seda kajastasid ka Delfi ja Postimees. Ja üks ülisportlik siiani suhteliselt juhuslik tuttav vist armus minusse natuke..
Mina temasse kahjuks mitte. Aga see suhtevorm sobib mulle praegu.
Vaatasin täna ka oma pangaarve seisu. Siiani pole mul õnnestunud kunagi midagi säästa, aga nüüd on tänu Mustamäe korteri üürilistele natuke kogunenud.
Võiks sõita kuhugi....
Aga praegu veel ei sõida. Pole ikkagi lennukis õigel inimesel käest kinni hoida.
Ja september on meil siin ka ikkagi ilus.
Ikka päikest!

Sõbral oli maratonil hästi läinud, tuli päris ilusale kohale. Saatis mulle sõnumi, kus tunnustas ka minu panust nii mitmeski mõttes. :D
Ühte inimest on aga vist südametunnistus vaevama hakanud. Hea seegi. Kuigi see tema "ilamokka" ja "töllakat" olematuks ei tee.
Aga see ei puutu enam minusse. Ja olgu temalgi niimoodi kergem. Peaasi et Sinuga on kõik hästi. Ja loodan et ka Sinu 10 kilomeetrit läks edukalt. See et Sa sporti teed on ka mulle suureks rõõmuks ja annab jõudu. Ka mina teen jälle pidevalt ja korralikult trenni.
Päikest Sulle septembrisse!

September on õues. Minu sünnipäevakuu.
Olen püüdnud seda lemmiksügiskuud nautida nii palju kui võimaik, oma jalutuskäikudelt jõuan tagasi alles pimeduse saabudes. Väljas on nii palju värve, lõhnu, kaunist taevast mille vaatamine võtab hingetuks, ja õnnelike inimesi. Tean isegi juba aiakesi kust mõne õuna küsida.
 Vahepeal ma olen täiesti normaalne ka :D Eile käisin ja aitasin ekskaasal sugulasi vastu võtta. Ja oli väga tore neid kõiki üle pika aja näha, saime nii palju jutustada ja naerda, tundsin perekonda enda ümber.
Aga need olid ainult mõned tunnid.

Mu sõber, kellega olen nüüd mõned ööd veetnud, tahtis mind ka eile enda juurde ja tuli mulle autoga järele. Ja kuna ka temal on valge auto (küll täiesti teist marki), tundus mulle ühel hetkel et Sina tuled. Nii nagu Sa kunagi lubasid tegema hakata, kui tahan seal laste juures käia.
Sa ei kujuta ette, mida ma selle hetke jooksul tundsin, Taadike.... Tegin spontaanselt paar jooksusammu...
Aga see ei olnud Sinu auto. Ega Sina.
See sõber on väga sportlik, (täna läks ta maratoni jooksma, Sina vist ka?) asjalik ja konkreetne. Kui rääkisin talle oma veel alles olevast  armastusest Sinu vastu, hakkas ta naerma ja ütles et kui Sa minuga enam mitte mingit kontakti ei otsi, isegi mitte mõnikord napsusena kurvameelselt ei helista, oled mu ammu unustanud ja ka mina võiksin seda teha.
Eks ma püüan.
Ekskaasa ütles minu küsimise peale kunagi, et temal läks oma suurest armastusest, mis tal 6 aastat tagasi oli, ülesaamisega kuskil 2 aastat. Siis oli tühjus ja valu lõpuks tasapisi kaduma hakanud.
Minu hakkab siis aasta saama...
Aga enne tuleb veel minu sünnipäev.
Ja sinu oma....

Üks oluline asi on mul siin kirja panemata jäänud.
Seda blogi ei loe mitte keegi, peale Sinu. Kui Sa üldse loed.
Sinu emale ütlesin et psühholoog soovita mul kirjutama hakata ja et ma teen seda ja et see aitabki juba. Ta tundis siirast huvi mida ma kirjutama hakkasin. Mõtlesin väga pikalt, siis kirjutasin talle mida see blogi endast kujutab ja hoiatasin et see on valus ja intiimne. Ta ütles väga ilusti et vist on parem kui ta siis seda ei loe.
Aga teie kaks olete AINUKESED, kes said lingid.
Mitte ükski minu sõpradest ega lähedastest ei tea seda. Arvuti on ka nüüd ainult enda oma ja kogu aeg minuga.
Kui sinna peaks sattuma juhuslikult keegi võõras, siis on see ju ainult lugu. Ilma nimede ja viideteta. Selliseid on tuhandeid.
Aga ma kirjutasin siia tõtt.
Haiget sain teha selle tõega ju ainult vaid iseendale. Aga need haavad polnud veel niikuinii paranenud.
Võibolla nüüd hakkavad.
Armastan Sind.
Sallike

Külm on. Meeletult.
Laman kahe teki all, aga ikka on külm.
Kõht on ka väga tühi. Aga süüa ei taha. Juba mõnda aega ei suuda ma jälle süüa. Detsembris oli nii.
Kui läksin eile tänavafestivalile, panin ka 4 kihti riideid selga. Eks võttis mu asfalditangol tantsima ja märkis et olen jälle kõhnem. Mitte komplimendina, vaid murega.

Aga üritus oli väga vahva.
Selgus et seda korraldatakse juba kolmandat aastat, Uue Maailma rajooni tänavatel. On muusikat, on kunsti, on ajutisi tänavakohvikuid, müügilette ja töötubasid. Kõndisin seal ringi ja vaatasin.
Mulle on hakanud tohutult meeldima üksi kõndida. Pikki-pikki maid, tunde ja tunde. Tõmban omale nagu mingi nähtamatu kaitsekihi ümber, mille sees on hea turvaline, ja lähen. Ja vaatan kõike enda ümber nii kaua kui tahan. Siis kõnnin edasi ja vaatan jälle.
Kellegagi ei pea rääkima.
Ja sellele festivalil oli palju vaadata ja emotsioone saada. Juba need inimesed kes seal koos minuga olid, olid vaatamisväärsused. Nii palju erinevaid värvikaid tüüpe, ja sõbralikke samal ajal!
Kuulasin bändi. Ja kuulasin just jalutades! See tuli ootamatult, seisin natuke lava ees, siis pöörasin selja ja hakkasin mööda tänavat tagasi minema. Ja siis kõlas see muusika teistmoodi. Väga huvitav, mõtlesin. Keerasin kõrvaltänavasse, ja kõlas jälle teistmoodi, sumedamalt. Tegin kvartalile tiiru peale, lähenesin lavale teiselt, tuulisemalt poolelt, ja jälle oli uus, uutmoodi kõla.
Ja siis me tantsisime tangot. Inimesed, kes mööda kõndisid, jäid seisma. Uudistasid, tegid pilte, filmisid...
Minule oli see esimene kord nagu publiku ees tantsida. Ka poega nägin jälle, ta oli isaga linna kaasa tulnud ja tuli ka meid vaatama. Kallistasime kõvasti.
Neid inimesi, kellega ma silmast-silma suhtlen, on väga vähe. Selles osas olen vist palju muutunud.
Kardan nagu midagi.
Üksi on parem. Just niimoodi üksi, et oled nagu teiste hulgas, aga oma mõtted hoiad endale. Räägid paar sõna ja siis astud jälle oma rada edasi.
Ja siis kõndisin ma koju. Sest ööks olid mul juba muud plaanid.

Jõudsin koju. Ja kustutasin Sinu soovil selle blogi kolm viimast sissekannet.

Lähen nüüd magama.
Soovi mulle unenägusid ilma selliste sõnadeta nagu näiteks "...töllmokk .." ja "...irvitav nõme ilalõug..."

Auua vol.2
Sel nädalavahetusel olen täitsa üksi. Ema jõudis lõpuks niikaugele, et nõustus kadunud poja (Sinu nimekaimu) sõbraga maale minema. See kutsus teda terve suve, aga siis oli "liiga palav". Ka nüüdki hakkas üks halamine pihta, aga ma ütlesin et lähed või ma keeran uuesti ära. Pealegi oled inimesele kogu aeg lubanud et järgmine ja järgmine kord.
Väljas on vihmane. koos
Aga minuga on ok.
Tookord, kui ma lõpuks oma asjad ema juurest uuesti kokku pakkisin ja abikaasaga koos minema sõitsin, ma tõotasin. Nagu Scarlett Ó´Hara romaanis "Tuulest viidud" - " ma nälgi enam mitte iialgi".
Ma ei ole enam mitte iialgi nii õnnetu. Mitte iialgi ei tee keegi mees mulle niimoodi liiga. Ealeski ei tunne ma enam sellist valu oma südames.
Lahutuseavaldused jätsime jõusse. See oli minu ainuke kindel soov ja ta oli rahulikult nõus. Meie omavahelises suhtes ei muutnud see niikuinii midagi ja kellelegi me sellest ka ei rääkinud.
Aga ta oli mu kõrval. Ja ma olin vaikselt südamest tänulik, et meie vestluste ajal ei rõhutanud ta kordagi, et tal oli jälle õigus.
Tema armastas mind. Sina otsisid lihtsalt ruttu kellegi, et mitte üksi olla.
Nii lihtne see ongi.
Ja nüüd olen ma ametlikult lahutatud. Mustamäe korter on tänu maja valmimisele pandi alt vaba ja see jäi 100% mulle. Praegu on seal üürilised, aga kui hinnad tõusma hakkavad, müün selle maha.
Ja ostan omale väikese korteri.
Sisustan hästi kergelt ja kargelt, nagu mulle meeldib. Vähe asju ja palju õhku.
Sellest tuleb esimene päris minu oma kodu.
Ekskaasaga oleme praegu lihtsalt nii palju koos kui kumbki meist soovib. Olen maja peal õuetöödel abiks käinud, oleme koos ka aega veetnud. Aga ma tean, et kui minu ellu peaks kunagi tulema uus suhe, olen selleks vaba, samuti tema. Ja kui ei tule...
Ja kui ei tule ka Sina...
Siis ei tule.
Ongi kõik.

Ühte asja pean veel kirjutama. Sellest tõotusest.
Ühe korra ei suutnud ma seda pidada. Nüüd hiljuti. Kui nägin Sinu ühe reisi pilte. Kus meie Sinuga eelmisel suvel samal ajal käisime. Pildid samadest kohtadest.
Aga ka see läks mööda.

Käisin uuesti psühholoogi juures. Sellesama kes soovitas mul oma emotsioonid lahti kirjutada.
Jäi minu seisundi paranemisega rahule.
Aga andis veel ühe soovituse. Kirjutada ka sellest...
Sellest mis juhtus vahepeal.
Sellest ei oleks ma tahtud ise mitte kunagi kirjutada. Nendel mõnel inimesel, kes sellest paratamatult teada said, keelasin ma kategooriliselt Sulle rääkida. Kuigi kaks nendest tahtsid seda väga teha. Ühega läksin sellepärast tol ajal isegi tülli, nagu viieaastane liivakastis!:D Õnneks ta lõpuks mõistis mind. Sind kahjuks mitte.
Aga ma nüüd siiski kirjutan. Sest tundub et psühholoog tõesti teab, mida ta räägib.
Kas Sa mäletad ühte meie viimast pikka telefonikõnet? Kui ma ütlesin ...et mul ei ole enam huvi elu vastu.
Ei olnudki.
Ema palus mind sõna otseses mõttes juba põlvili, et läheksin arsti juurde. Oli oma psühhiaatrile juba minust rääkinud. Ma ei saanud teda enam rahustada infoga et Sa tuled ju varsti. Pikka aega ta õnneks seda uskus ja lasi mul rahus olla. Aga ma keerasin üha rohkem ja rohkem...kuhugi olematusse. Tardumusse. Võisin õhtuti tundide viisi lihtsalt seina vaadata, ma ei pannud aja kulgu enam tähelegi.
Hästi. Andsin alla, ei suutnud ka ema ahastust enam taluda. Käin siis ära, las kirjutab mulle midagi kui vajalikuks peab -  võtma niikuinii ei hakka. Mitte ilmaski. Saan ise hakkama ja üle. Kunagi ikka ju.
Aga läks natuke teisiti, tead!
Peale umbes tunnist (ja oma arust olin väga rahulik ja normaalne)  vestlust tõusis see (kuuldavasti väga tark ja kogenud ja lugupeetud) doktor püsti ja teatas mulle, et ta võtab mu nüüd mõneks ajaks sisse.
Mis sisse!? Mis pagana sisse!? KUHU SISSE?! Siia haiglasse või!?
EI! EI!!! Ma ei tule siia, käige te kõik....!!! Mina, ja hullumajja!! Te ei pane mind siia!
Ja tead, Taadike, mis Su Sallike siis tegi?
Sallike lasi jalga.
Põgenes nagu poevaras.
Olin ju tulnud väljast lihtsalt visiidile, tegu polnud ka mitte kinnise osakonnaga. Kui arst palus mind koridoris istuda ja oodata, siis istusingi. Rahulikult, naeratades.
Aga ootama ei jäänud.

Läksin koju. Pika-pika ringiga. Sest korraga tuli hirm. Et mulle saadetakse politsei järele. Või mida iganes. Lõpuks majale lähenedes vaatasin väga tähelepanelikult ringi. Kas on kuskil mõni kiirabi või politseimasin...
Ei olnud.
Aga oli hullumeelselt nuttev ema. Sest lugupeetud doktor oli talle helistanud. Ja rääkinud. Et ma olen sellises seisundis et olen iseendale ohtlik. Ja kui ma ei saa abi, siis see süveneb.
Ma teadsin seda niigi.
Aga ema oli ise ka helistanud. Oma määratus ahastuses.
Ei, mitte Sulle, mu kallis. Mis sellest kasu oleks olnud...
Abikaasale.
Ja see inimene ka tuli.
Tuli, seisis keset ema korteri elutuba ja ütles et nüüd aitab.
Tema ei kavatse Sinu hoolimatuse ja jõhkruse pärast minust ilma jääda. Sest tema armastab mind, mitte Sina.
Nii oli ta mulle öelnud ka kunagi 24 aastat  tagasi. Siis kui...ma ootasin oma tütart.
Kõik kordub.
Ta viis mind sealt ära. Saatis kuradile kõik muud asjad sel ajal, töö ja trennid ja sõbrad. Võttis ühendust minu ülemusega, kes andis mulle puhkust. Ja oli minu kõrval, 24/7. Armastas ja hoidis ja ravis.
Vaata korraks uuesti fotosid minust Orkutis, mis on tehtud minust Ecolandis, kuhu ta mind taastuma viis.
Vaata mu nägu seal kahel fotol. Vaata mu silmi...
Tunned Sa mind seal üldse ära? Sallikest.....

"Kallis, ma ei saa sulle seda teha et toon su koju ja siis tunnen et teen su õnnetuks"

Jah, ühel hetkel hakkasid siis sellised sõnumid...
Pärast jõule. Kui Sa olid täielikult ja jäägitult minu armastuse endale võitnud. Kui olid nii kirglikult mind soovinud. Kui olime ainult teineteisele mõelnud ja igatsenud.
Mida Sa siis tegid, mu kallis?
Alguses ma isegi uskusin Sinu sõnu. Et see segadus, mis oli minu sees, on nüüd Sinus. See oli ju võimalik, olin teinud Sulle meeletult haiget, läinud, tulnud ja ja teinud Su korraks õnnelikuks ja siis uuesti täiesti segasena läinud. Ma ei valetanud sellel perioodil absoluutselt mite midagi, ma ei olekski suutnud midagi välja mõelda - maailm mu ümber lihtsalt pöörles ja varises ja ma püüdsin ainult ellu jääda. Sinu pärast. Sinule.
Aga siis tuli Sinu esimene väga, VÄGA HALE vale. Sa tead millest ma räägin, onju?
Just selle väljamõeldise inetu absurdsus pani mind tükiks ajaks Sind teistmoodi nägema. Sest see Rahulik Taat, keda mina armastasin, poleks sellist alandust endale lubanud.
Aga..ma ei suutnud Sinust loobuda. Armastav naine leiab alati peale esimest vihavahku oma kallima käitumisele vabandava seletuse...ja sulgeb silmad. Tegelikkuse eest. Sest ta armastab. Usub. Loodab.
Sellest halvavast fenomenist räägivad kõik naisteajakirjad. Eneseabiõpikud. Psühholoogid.
Ja nüüd kukkusin ka mina sinna lõksu. Hakkasin uskuma Su sõnu. Et Sa ei ole uues SUHTES, et te niisama suhtlete, et Sul on aega vaja. Ei, Sa ei ole temasse armunud. Ei, kõik on korras, Sallike, ma armastan ikka ainult Sind...
Ma ju nägin. Meie kohtumiste ajal. Sa ei olnud enam mõtetega minu juures. Näiteks lasid Sa selle privaatsauna, kus ikka veel kirge jagamas käisime, välisukse hooletult mulle vastu kätt langeda. Sina, kes Sa alati minu eest ukse avasid ja mind esimesena sisse lasid. Või tulid päeval minu töökoha kohvikusse - aga selleks et kurta oma uue sõbratari vana peigmehe pärast, kes oli välja ilmunud ja sõbratar Sulle selle infoga haiget tegi.
Ja mina - lollike-sallike?! Haa.....:D
Kuulasin. Lohutasin. Julgustasin. Võtsin osa. Hiljem laenasin ka raha.
Musi, ma ei teinud vigu mitte siis, kui kõikusin kahe elu vahel ja Sulle seda ausalt rääkisin, lootes tuge ja mõistmist.
Ma tegin rängima vea just siin. Et lasin endaga niimoodi käituda.
Kui mina tegin Sulle haiget sellepärast, et muudmoodi ma seda olukorda lahendada ei suutnud, siis Sina tegid mulle haiget teistmoodi.
Labaselt. Alandavalt.
Sinu moodi.

"Tahan sind. Palun tule koju. Armastan sind ja ei saa ilma sinuta elu jätkata. Andestame oma vead ja lähme käsikäes edasi"

Kas sõrmus on veel alles? See, mille tõin Valentinipäevaks ja panin meie magamistuppa tualettlauale.
Kannad Sa seda?
Mõtlemisaeg. Suve lõpuni oli mul mõtlemisaega.
Mida ma siis lootsin?
Lootsin et minu sisse tuleb selgus. Aeg oli käes, see elu ei saanud enam niimoodi edasi minna. "Suvitamine", ilma kohustusteta ja eesmärgita Sinu katuse all elamine, mida olin kaks aastat teinud, pidi sellisel kujul lõppema. See oli selge.
Aga ma soovisin et see lahendus tuleks väljastpoolt. Et mingi hoidev kõrgem jõud näitaks mulle ära, mida teha, kelle juurde jääda...
Kati Murutar on oma raamatutest kirjutanud nn."kosmilisest kataloogist". Et annad mõtte jõul sinna "tellimuse", ja kui sinu soov on õige, siis antakse sulle see asi mingil õigel hetkel.
Tunnistan nüüd, et olin soovinud...
Soovinud Sinule kaaslast, kedagi sinuvanust, õigemat. Et saaksid kunagi ka luua pere. Ja et siis saaksin mina lahkuda nii, et Sulle mitte haiget teha. Sest seda ma ei oleks suutnud ise teha, Sind hüljata. Nii nagu Sulle enne tehtud oli. Mitte mina. Mitte iialgi...
Tegin ikkagi. Lõpuks. Kui enam mingit muud võimalust ei olnud. Ja oma hinge hävitamise hinnaga.
Aga see aeg oli sel juunikuupäeval veel kaugel. Ja peale seda esimest shokki olin ma...noh, mis seal salata, küll läheneva katastroofi aimdusest erutunud, aga ka uhke, põnevil, natuke eufoorias.
Ta ei olnud minust paremat leidnud! Ta ütles oma uhkusest lahti ja kutsus mind! Ta tahab mind!
Ma tean, mida Sina sellest arvad, jõudsid mulle seda korduvalt väljendada. Et olin viimane hädavariant, keegi teine seda lolli ennastäis ahvi ei tahtnud!
Ma ei pahanda Su arvamuse peale. Aga Sa eksisid. Vähemalt seda on elu mulle tõestanud.
Tema armastas ja armastab mind ka praegu tõsiselt ja sügavalt.
"Ära usu ainult sõnu, vaata tegusid" ütles ta mulle kunagi. "Ära arva, et see kes kõige kõvemini halab ja karjub, on kõige tugevamate tunnetega ja siiram"
Ma kuulasin teda, sest tean tema tarkust inimeste tundmise alal. Aga ma olin Sinu tunnetes nii kindel. NII KINDEL KUI VÄHEGI OLLA SAI!
Aga lähitulevik näitas...midagi muud.

"Kui näen sära su silmades siis tean et oled õnnelik. Kui näen armastust su südames, teed mind õnnelikuks"

Olen ennast palju peeglist vaadanud. Ei, ma näen väga hea välja, afropatsid sobivad minu enda kehvapoolse juuksematerjali asemel väga seksikalt, ja kuna liigun palju värskes õhus, on ka jume klaar.
Aga sära silmades....
Tule ja vaata, kas on.
Sa ei tule.
Ja ka mina ei tuleks enam. See aeg on alatiseks möödas.
Aga analüüsiga püüan jätkata.
Miks ma suhtlesin meie kooselu ajal ka siis veel ametliku abikaasaga?
Sest tema pakkus mulle seda puuduvat väikest osa, mida Sina ei suutnud.
Natuke luksust. Põnevat muusikat. Huvitavaid vestlusi ja arutlusi.
Ja TEATRISKÄIKE!
Taadike Rahulik, nagu kunagi Sinu ära ristisime, ( mind RoosaksSallkeseks) kui Sa  oleks mind kogu selle aja jooksul kasvõi mõnedki korrad teatrisse viinud.....ma ei oleks vist kunagi lahkunud...
Eesti teater ja näitlejate mäng ja nende elud ja saatused on minu hobi ja armastus juba lapsest saadik. Minu kadunud imeline vanaema viis mind teatrisse esimest korda 5 aastaselt ja see oli väga tõsine täiskasvanute lavastus. Sellest hetkest oli "sõrm kuradile antud"
Aga ainuke, kes muretses piletid ja kutsus, oli ikkagi abikaasa.
Selles pole ju midagi halba, et temaga lähen, rahustasin ennast. Sina saad samal ajal rahulikult telekast mõnda autosaadet vaadata või rallimängu mängida. Koju tulen ju Sinu juurde, muljetest elevil ja heatujuline, olles midagi hingele saanud. Sest peale teatrit käisime me ka tavaliselt kuskil ilusas kohas istumas ja juttu rääkimas.
Minu jaoks on selline ajaveetmine täiuslik. Eriti kui ei pea veel raha lugema...
Ekskaasal oli siis raha korralikult.
Ükskord viis ta mind ühte äsjaavatud väga kaunisse restorani. Meie õhtusöögi arve kahekesi oli üle tuhande krooni...aga kõik nii super, et see õhtu on mul siiani meeles.
Sina oleksid seda kuuldes vist kolm päeva järjest joonud, et sellist mõttetust mälust välja saada...
Olgu, see pole....mida iganes.
Aga see, et abikaasa nende vahetevahel aset leidnud kohtumiste ajal laadis mind, on fakt.Vaimselt. Ka hingeliselt. Tasakaalus olemiseks. Ja tasakaalus ning õnnelikust minust ...oli ju eelkõige rõõmu Sinul, mu Taadike.
Aga Sa ei saa sellest kunagi aru...

"Minul ka ja armastus südames kasvab ka suuremaks"

Lähen oma analüüsiga vaikselt edasi, tungin sügavamale. Mis veel paigas ei olnud?
Sa ei olnud rumal, absoluutselt mitte. Sa ei ajanud kunagi mingit loba suust välja, ka oma sõprade seltskonnas mitte. Igal Sinu poolt öeldud lausel oli mõte ja tähendus. Ja kui Sul midagi öelda ei olnud, olid Sa vait. Vait olid Sa ka inimeste seltskonnas, keda Sa veel hästi ei tundud või ei usaldanud. See olidki Sina. Ja ma austasin Sind selle eest, et Sa ei üritanud mingit rolli mängida.
Ja vahest...üllatasid Sa mind mõne sellise ütlusega, mis oli nii Sinule mitteomane või siis lihtsalt tohutult õige ja ilus, et see pani mind õhku ahmima...
Aga...
Sa ei lugenud raamatuid. Sa ei hoolinud teatrist. Kunstist. Muusikast.
Nii.
Mees ei peagi olema see, kes oma naise kõrgelennulise kultuurivaimsusega iga hinna eest kaasa üritab minna. Mees on mees. Tema ülesanne kooselus ongi muud asjad. Vajalikud ja mehised. Et naine saaks end turvaliselt tunda. Teatris ja näitusel ja kohvikus istumas saab sõbrannaga ka käia.
Aga ma tahtsin vahest arutleda. Minu mõte ja vaim vajasid ergutust, uusi mõttesuundi kelleltki kõrvalt, targemalt. Miks see või teine inimene, näiteks poliitik või ülesmus tööl, käitus nii või naa? Miks on see raamat või näitleja mäng nii lummav, kuidas on tekkinud selline energia? Mis saab siis, kui mu lapsed teevad mind vanaemaks, kas ma võin oma lapselapsi siia hoida võtta või neid hoidmas käia, ka öösiti?
Jah, ma mäletan, et sellele küsimusele Sa vastasid. Et seda näeb siis, kui aeg on käes...
Ja tead mis tegelikult....
Mul olid vahest selline tunne, et Sa tahtsid mind kogu muust elust välja rebida. Ja eriti just minu eelmisest elust. Need inimesed, kes olid olnud mu teekaaslasteks 40 aastat, tekitasid Sinus suurt võõristust, Sa ei haakunud nendega absoluutselt.
Või oli see nii just nendega, kes olid olnud lähedased ka abikaasaga?
Minu lapsed. Esmajärjekorras. Neid nagu polekski olemas olnud. Kui olin sunnitud probleemidega tütre meie juurde võtma, olid Sa tohutult pinges ja ka mina tänu sellele süte peal. Pahandusi oli...
Poja suhtes oli Sinu suhtumine üsna ühene - lontrus, kes on meie poolt ära hellitatud. Ei, Sul oligi õigus. Aga ta on ikkagi minu poeg, ma armastan teda...
Ka nendel teemadel oleksin Sinuga just rääkida ja arutada tahtnud. See on ju osa minu elust ja jääb selleks, anna nõu! Osale ka ise!
Minu ema. Ok, hunnik õnnetust. Aga MINU EMA! Tutvu, vestle natuke, soojene ometi natukenegi...
Isegi meie koera, Sinule toodud kutsa isa isasse, suhtusid Sa kuidagi...nagu natuke vaenulikult. Ei mänginud ja müranud temaga kuidagi.
Minu sõbratarid....
Jah, kui ma nüüd distantsilt sellele kõigele mõtlen, saabki mulle see nähtus tasapisi selgemaks. Mu abikaasa vari oli see, mille eest Sa end kaitsesid, võibolla ka alateadlikult. Mida ajaliselt suurem vari selle elusolendi peal oli, seda suurem oli Sinu tõrge ja "eetrivaikus". Kes minu sõpradest ise Sinu suhtes poolehoidu ilmutama hakkas, seda hakkasid ka Sina hästi tasapisi omaks võtma. Kellest oli teada, et ta suhtleb või on kuidagi seotud ka mu abikaasaga, nendega oli blokk.
Ja mina, Kaalud, kõige selle vahel tasakaalu ja õiglust otsimas...

"Tohutult igatsen su järgi ja armastan sind mu kallis sallike"
......
Mis siis sai?
Tohutus jahmatus. Totaalne. Otsekui aeg oleks seisma jäänud.
Miks? Kuidas? MIND? Kuidas see võimalik on?
Muidugi, ma pole rumal. Nägin et ta hoolis minust väga, aga et uuesti n.ö "naiseks"?
Olin vait. Ja ka tema. Siis tõmbasin sügavalt hinge.
"Ma pean võtma mõtlemisaega" kuulsin end vastavat.
Miks ma nii ütlesin?
Miks ma ei öelnud kohe, et ei, kallis, ma ei saa enam tulla. Et minu armastus ja elu on juba täielikult mujal.
Mitte midagi hullu poleks juhtunud. Ta oleks selle rahulikult teadmiseks võtnud, sest tõesti ei olnud meie vahel mingit totaalset särinat ega kirge, oli armastus nagu kahe väga lähedase inimese vahel, kes on ikkagi 25 aastat kooselu jaganud.
Sest....kõik ei olnud selles uues elus minu jaoks siiski kõik paigas.
Mitte see, et Sa minust 10 aastat noorem olid. Seda nautisin uhkusega.
Aga...vahest ma suutnud Sind mõista.
Tundus et kõik seisab paigal. Kõik päevad olid muutunud ühesugusteks.
Bussiga koju. Mäest üles kõndimine. Kutsamopsi tervitamine. Sina diivanil pikali. Kas täna peab poodi minema? Ahah, siis lähme. Õue autosse. Värav lahti. Võtame kutsa kaasa? Siis võib värava lahti jätta. Sõit. Pood. Milline õlu või siider täna soodushinnaga on? No kui Sina jälle võtad, ma võtan siis ka. Mis Su emal täna head (ja odavat) on? Ohh, prooviks seda? Ei? Tahad ikka hakklihakastet? Ok, võtame....
Ära saa valesti aru, mulle meeldis see kõik. Itsitasime Sinu ema leti eest nagu kaks pubekat, kui loobusime topeltportsjonist kartulitest ja ta meile noomiv/naeratavalt pead vangutas. Siis vaatasin ise mis tervislikku sepikut ja jogurtit ma täna võtan...kassajärjekorras olime üksteise kaisus nagu armanud, seda eriti reedeti, kui nautisime juba ette mõnusat õhtut joogi ja teleri ja pärast teineteisega...
Aga jällegi...vahest oleks võinud midagi teisiti olla...
Siis meie kodu.
Tohutult armas.
Aga üha tihemini oli see remontimatus ja kohatine armetus ja sellest kuidagi tekkiv paratamatu räpasus mind rõhuma hakanud. Mind häiris tegelikult väga näiteks see paberiprahi hunnik, mida ahju ette kogusime.
Ja see, et üha rohkem hakkas mulle tunduma, et Sa ei kavatsegi niipea selles suhtes midagi ette võtta.
Kaalud. Ilu ja harmoonia ja tasakaalu märk.
Aga nüüd jõuan ma ühe väga valusa ja mõistetamatu külje juurde iseendas.
Kallis, ma kartsin Sind. Sinu pahameelt. Tusatuju. Endasse tõmbumist. Või plahvatamist. Seda et Su kehale tekib uuesti see piinav lööve, millest olid mulle rääkinud ja mida olin ka korra näinud.
Mul tekkis siis alati selline ahastus, et tundsin et ei saa enam hingata. Pisarad olid sekundiga silmis...Tahtsin ainult Sulle kaela viskuda, ära ole selline, Taadike armas...
Ma ei suuda sellest aru saada.
Abikaasaga kaklesin kohati nagu raevunud megäär, sõnu ja tegusid valimata. Kui olin vihastanud tema järjekordse kroonilisest hajameelsusest tingitud ebamugavuse peale. Olin kunagi selline, et kui läksin endast välja, olid maa ja taevas must. Ja ainult mina müristasin siis seal. Ja mulle pidi ka peale rahunemist ikkagi õigus jääma.
Sinuga mitte iialgi. Kogu meie koosoldud aja jooksul ei viinud ükski Sinu käitumine mind endast välja. Olin Sinu kõrval nagu leebe briis, kõigega rahul ja õnnelik.
Oli see normaalne?
Oli see suure ja tõsise armastuse või hoopis mingi sõltuvussuhte märk?
Ütle Sina mulle...

"Ikka armastan sind ja igatsen su järgi ja loodan et üks päev tuled mu juurde tagasi sest südame põhjas ehk natuke armastad mind veel"
Armastan, mu kallis, armastan kogu südamega.
Aga miks Sa saatsid mulle neid sõnumeid, miks Sa võitlesid meie suhte eest? Sest kui Sa võidu said, viskasid Sa selle ju minema....?
Olgu.
Kuidas see lõpp siis ikkagi algas.
Mu siis veel ametlik abikaasa ostis maja.
Oli märtsikuu, külm ja lumelörtsine. Olin majaostust juba kuulnud ja rõõmustanud, sest teadsin et oma maja oli tema unistus juba varem. Aga absoluutselt mitte minu unistus. Minu mugavuse juures mingi majaehitus ja aiaga mässamine - NOW, NEWER!
Aga vaatama ma muidugi läksin. Et mitte abikaasa ja sõbra rõõmu rikkuda.
Esimene mulje oli kohutav. Mingid sarikad, külmas tuules laperdavad kiled, tsement ja praht. Sees olles tõmbas tuul igast avausest. Katsusin et sealt võimalikult kiiresti, aga viisakalt välja saan.
Aga mees oli elevust ja õhinat täis. Käis ja näitas ja rääkis. Mis siia ja mis sinna tuleb. Tore, mõtlesin. Nüüd on sul tegevust ja tegutsemist, ehitad korraliku kodu ja lapsed saavad sellest parajaks "peldikuks" minna lastud korterist minema ja võibolla muutuvad ka hoolivamateks.
Ja kui abikaasa palus minult lepinguga nõustumist selle kohta, et maja on tema lahusvara ja mina sellele ei pretendeeri, olin lahkelt ja isegi kergendustundega nõus. Mässa ise oma majaga!
Kuud läksid. Kuulsin aeg-ajalt valmimisprotsessi käigust, kui jälle siiralt vaatama kutsuti, läksin. Et ta saaks kellegi lähedasega oma rõõmu jagada, oli ju teos tema unistuse täitumine.
Kuni tuli juunikuu. Ja olin üle tüki aja jälle nõustunud minema.
Tööd olid kõvasti edenenud, rõdu ja terass valmis. "Vahva, nüüd selle maja tulevasel perenaisel, kes see ka ei oleks, siin haljastamist ja kujundamist" ütlesin südamest.
Ja siis tuli lause, mis hakkas kogu mu maailma ringi pöörama....
"Ma tahan Sind siia, mitte kedagi teist. Ma armastan Sind"

" Ja sina mahe tuulehoog, mis paitab mu põski"
Alustan nüüd igat uut peatükki Sinu poolt saadetud sõnumiga. Need on mul alles. Ütlesin küll Sulle,et kustutan need kõik. Proovisin.....Kergem oleks olnud vist ennast elust ära kustutada.
Ma ei unusta iialgi Su silmi, kui tulin Beirutist ja õhtul Sinuga kohtusin. Ma ei olnud mitte kunagi näinud mitte ühegi inimese silmis nii palju läbi elatud igatsust ja armastust. Ma istusin autosse, Sa vaatasid mulle otsa, võtsid vaikselt mu käed, ja me vaatasime teineteist....
Sellel õhtul ma otsustasin, et SINA. Kõik. Aitab. Ma armastan Sind. Ma tahan Sind. Ja ööseks koju minnes ütlesin abikaasale. Et olin Sinu juures.
Sa olid mu mõttes kogu aeg. Hommikul. Õhtul. Kui me veel koos ei elanud, saatsid Sa mulle poolteist aastat igal õhtul sõnumi. "Head ööd, roosa sallike" ja palju teisi, erinevaid. Ja mina vastasin Sulle. Alati.
Kui tulin Pariisist....Sa rebisisd mu lennujaamast sõna otseses mõttes autosse, oma käte vahele. Ja tunnistasid, et need 3 päeva ilma minuta olid hullemad kui tookordne Liibanon. Sel hetkel Su käitumine natuke hirmutas mind, aga tegi ka meeletult õnnelikuks. Hiljem mõtlesin, et me lihtsalt oleme sellised. Teineteisega..
Aga nüüd....
Kas oligi nii, nagu mulle väidab see tark inimene, et Sa ei armastanudki MIND. Et oled selline tüüp inimest, kellel on lihtsalt kedagi vaja kes on kõrval ja siis ta klammerdub sellesse inimesse ja kujutab ette et see ongi armastus. ja kui see üks ära läheb, otsitakse kiiresti paaniliselt järgmine ja kõik kordub...
Ma ei taha seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.
Aga kes annaks mulle vastust?

"Eile õhtul kui olid minu kaisus olin ma maailma kõige õnnelikum taadike. Mu väike süda mahutab nii palju armastust, mis on kõik sinu. Ja jääb igaveseks sinu omaks"
Sinu sõnum mulle. Telefonis.
Kas Sa ise ka veel mäletad?
Ma tean, mida ma Sulle tegin. See oli ...selle julmuse kohta polegi sõna. Või vähemalt mina ei tunne selliseid sõnu. Aga ka mina ise põlesin selle valu käes.
Mul oleks nagu südamesse istutatud kaks puud, väga erinevad, aga mõlemad tohutult tugevate juurtega, kogu mu süda oligi ainult neid kokkupõimunud juuri täis. Ja nüüd oli tulnud see hetk, kus ma pidin hakkama üht välja rebima...Kujutad Sa ette, mida see väike  (minul ka päriselt normaalsest väiksem) süda üle elama pidi?

Olin ennast alateadlikult tasapisi hakanud ette valmistama selleks, et hakkab kaduma abikaasa. Tal olid sõbratarid, ta rääkis mulle neist, meie vahel oli huumor ja lõõpimine, aga ka hoolivus ja toetus. Tunnetasin, et kui ühel hetkel päriselt lahutama hakkame, on see mulle raske, aga elan üle, sest sõprus jääb. Ja see kirglik ja tõsine armastus Sinuga oleks mind lõplikult vabastanud ja aidanud.
Aga siis keerati kõik pea peale...

Hästi.
Ära arva, et tahan endast siin inglikest teha. Neid kordi, kus Sind ja Sinu tegutsemist vaikse ahastusega vaatasin, jagus ka.
Säästumarket.
Nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Ausõna, mul polnud vaja seda odava hinnaga kaalu, mida üritasid mulle korduvalt organiseerida. Ega 50krooniseid plätusid.
Ei, ma väga-väga kaifisin Sinu suhtumist rahasse ja asjadesse. Tõsiselt. See tekitas head ja kindlat tunnet. Abikaasa oli sellel teemal...ta võis viiesajaseid lihtsalt kuhugi unustada, poes hindu ei vaadanud. Ja raha kadus nagu liiv...
Aga vahest...vahest... oleks oodanud. Et ma poleks olnud Sulle nii odav.
Üllatusi.
Õhtusööke kuskil ilusas kohas.
Väikest kingitust  - mõnda pisikest ja armsat asja.
Mõned sellised Sa mulle ka tegid, mida iialgi ei unusta - see pehme loom südametega sõbrapäevaks on üks.
Aga mõned kingitused - peale tüli, peale minu peale karjumist ja süüdistamist ja ka löömist...
Mäletad?

Mõnedel päevadel ja isegi nädalaid suudan olla väliselt rahulik ja heatujuline. Kuulan ekskaasa jutte ja arutlusi, mõtlen kaasa ja annan nõu, naeratan ja vahest isegi naeran. Ja siis...näen ühel hetkel ta silmi, kuhu hakkab tekkib lootus ja õrnus.
"Oled sa õnnelik?" on ta mõned korrad sellistel momentidel peale väikest pausi küsinud. Oh taevas...
Enam ta ei küsi. Sest ta teab vastust. Ja see ei muutu.
Ei ole, mu sõber, ei ole. Kuigi ta tegi tõesti palju selleks, et saaksin olla. Siis kui hakkasin ise selgusele jõudma, kui palju Sind tegelikult armastan ja ka tema seda mõistma hakkas.

25.12.09 - istusin kapi ees maas ja lappasin riideid kokku, et kotti pakkida. Tundsin suurt ja puhast rõõmu nii sellest, et saan seda teha rahulikult, naudinguga uueks perioodiks valmistudes, jõulumesinädalateks Sinuga (sel aastal olid ilusad pikad pühad) kui ka sellest et ei pea seda tegema nii nagu Sinu juurest minema tormates, silmad non-stop pisaratest kahelinägemises. Mõnele salajasemale riidetükile tegin vallatult pai.
Tema tuli tuppa. Vaatas mind hetke naeratades, istus korraks mu kõrvale maha.
"Oled nüüd kindel?" "Jah" oli minu vastus.
"No näed. Nüüd võid rahulikult minna, ma ei pea Sinu pärast enam muretsema. Mul on hea meel, et saad lõpuks rahul ja õnnelik olla"

Enne seda päeva tegi ta minuga tunde ja tunde tööd. Kuulas. Kuulas. Kuulas. Rahustas. Selgitas. Andis nõu.
Nagu hea sõber, ja seda ta ongi. SÕBER suurte tähtedega. Sama suurte tähtedega nagu Sina olid MEES.
Ja ma tulin sellest välja.
Ainult et... milleks?

Ma olen laisk. Kohutavalt. Ainult lamaks ja loeks ja vahepeal suudleks Sind!:D :D Ei, muidugi meeldib mulle töö, meeldib teha mõõdukalt sporti, kaifin ka koristamist, kui hoogu satun ja jalutada võiksin lõpmatuseni. Aga kõik peab olema lihtne ja mõnus, milleks hirmsasti vaeva näha. Võtta teist inimest just sellisena nagu ta on, võtta iseennast just sellisena nagu ma olen....pole vaja ju pigutada ja rabeleda. Või siiski?
Oleksin pidanud tublim olema. Sinu emale ennast aeda appi pakkuma, mida ainult reformvoodit küsima ja siis ennast sinna terveks päevaks külili keerama. :D Tihemini meiepoolset koridori ja treppi pesema, pühapäeviti korralikult süüa tegema, Sinu vanemaid sööma kutsuma...
Olgu. Mitte see polnud vist tähtis.
Oleksin pidanud tasapisi Sind motiveerima ja innustama. Midagi edasi tegema. Mõtlema ja tegutsema. Tervislikumalt elama, suhtlema.
Või meeldiski Sulle just see, et ma seda ei teinud? Lasin Sul olla? Nautisid ka Sina just seda nõiduslikkust meie suhtes, et kohustused puudusid?
Ma ei tea ega saagi enam teada.
Teine kammitsev asi mu elus on mind juba lapsepõlvest saatev tohutu turvatunde vajadus. Kartsin üksindust, keegi pidi olema kogu aeg lähedal. Kas või õue teises otsas või naabrite juures juttu ajamas. Siis olin rahulik.
Ka teismeliseaeas oli see veel nii.
Tugev. Meeletult tugev, nagu ütlevad mu sõbrad. Aga siis kui olen tasakaalus, kui ma pole üksi.
Kaalud. Minu tähtkuju.
Aga kui pidin valima Sinu ja oma abikaasa vahel, ei julgenud ma end hetkeks õhku riputada. Nagu akrobaat, kes peab kahe trapetsihüppe vahepeal mõlemast lahti laskma, et haarata see, mida ta soovib. Olema paar sekundit õhus, ilma kinni hoidmata...
See oli minu viga.
Kõik, mis järgnes, oli juba karistus...

Hei!
Või nagu mulle meeldis Sulle tervituseks öelda, "auua", kas telefonikõnele vastates, hommikul Sulle uniselt-õnnelikult silma vaadates...msnis..aga nüüd pole enam sedagi võimalust.
Ma siis kirjutan nüüd. Siin. Sulle.
Ma ei tea, kas Sa hakkad seda kunagi lugema. Kui Sa ei taha, ära loe mitte kunagi. Aga ma kirjutan ikkagi, jäägu sellest minu armastuse testament.
Aasta hakkab mööduma. Valu ja igatsus vahelduvad rõõmuga, kahetsus ja süütunne viha ja pettumusega.
Võibolla tuleb kunagi ka rahu ja stabiilsus, aga mitte iialgi enam õnn.
Loodan et Sina oled õnnelik.
Ma tahaksin teada ainult üht - kas Sa üldse armastasid mind?
Olen hakanud aru saama, et olime väga sarnased. Ebakindlad, mitte just kõrge enesehinnanguga. Haarasime kinni sellest et keegi üldse tahtis meid. Sina kui mees olid kinnine, mured kapseldasid endasse, mina aga koosnesingi ainult emotsioonidest....liiga palju.
Sina olid minu hing. Jah, ma elasin Sinuga ainult hetkes, ei teinud mingeid tulevikuplaane, ainult nautisin aega Sinu kõrval, Oleksin nagu tavareaalsusest muinasjuttu elama läinud. Sina ja mina, minu tool, Sinu diivan, Meie voodi...vein...meie pöörased mängud ja pikad hommikud, kus me teineteisest lahti ei saanud ega saanud ega saanud...
Ja see ei olnud mitte ainult paar kuud nii, see oli ju aastaid...

Hakkan seda blogi pidama tegelikult ühe targa inimese soovitusel, et saada terveks. Teraapia mulle endale. Sest kõik muud meetodid ei ole aidanud.
Hakkan siia kirjutama kogu seda lugu. Lõpust alates. Lõpust, mis viis selle suhte olematusse.
Saadan Sulle lingi. Aga Sa ei pea. Ainuke mida palun - kurjasti ära seda kasuta. Kellelegi naermiseks.
Sallike