Head sõbrad, selle postituse teen jälle rohkem"teraapiaks iseendale", nii nagu see blogi kunagi üldse alguse sai. Ka siis hakkasin ma meeletut valu iseendast välja kirjutama.
Aga ma püüan ta teha sellise et ka Teil oleks vahva lugeda :) Vähemalt algus..
Niisiis - meie pikakarvaline taksipoiss Tupac.
Tõime ta kutsikana Jõgevamaalt. Olime pererahvaga enne Tallinnast väljasõitu telefonitsi kokku leppinud isase kutsika ja tema hinna osas, ning meie poeg Mario, kelle sünnipäevasoovi tõttu kogu see asi ette võetud sai, valis välja julge ja tragi looma kes ise kohe pesast välja meie juurde jooksis ja tema jalanõude paelu sikutama asus. Aga siis teatati meile et soomlased on kõik isased kutsikad juba ära broneerinud ja saada on ainult tüdrukuid. Mina oleksin ka selle variandiga nõus olnud, aga mehed jäid endale kindlaks - rohkem naisi meie perekonda ei mahu :) Siis vaatas peremees et juba reaalselt kohalejõudnud 800EEKi hakkab uksest välja tagasi libisema, lõi käega ja teatas et "soomlased ei saa niikuinii aru" (!) Saime oma väljavalitud kutsika ja kojusõit uue pereliikmega võis alata!
Loomulikult oli Mario meile lubanud et hakkab koerakest koolitama. Otse loomulikult mitte midagi sellist ei toimunud - jäi ainult "vabakasvatus"..... ja suur armastus, mis kasvatas teda heaks, mitte kurjaks. Samas aga tugevaks. Mul ei pruugi absoluutselt õigus olla, aga võibolla oli just see asjaolu tema pika ja õnneliku elu võti.
Elasime me siis Mustamäel, Tammsaare tee viiekorruselises majas viiendal korrusel. Juba üsna varsti oskas uudishimulik kutsikas dushialuse alla pugeda ja sinna kinni jääda, sest ta ei osanud tagurpidi liikuda. Koer kisas nagu ratta peal ja mina karjusin mitte vähem, aga kriitilistes olukordades alati rahulikuks jääv Ilmari aitas loomakese sealt tervelt välja. Terveks jäi ka vannituba, aga võimaluse tal seda trikki korrata me elimineerisime.
Nime koerale pani minu mäletamist mööda meie tütar Mairet - saades inspiratsiooni gängstaräppar Tupacu samasugustest suurtest pruunidest silmadest.
Vahva oli jälgida kuidas Tupac kasvades meie perekonna enda jaoks "ära lahterdas". Kõige suurem jumaldamisobjekt oli Ilmari, teda tormati alati esimesena tervitama ja tema sõna ka natukene kuulati. Järgmine oli Mario, ikkagi samuti meesterahvas ja ainuke perepoeg. Kolmas olin mina - küll naisterahvas, aga annab süüa, see on oluline. Viimane oli Mairet, teda ignoreeriti mõnikord täiesti, küll aga meeldis suuremaks saanud penile meie tütre jala peal oma mehelikkust demonstreerima kippuda. Mairet kaebas et miks Tupac ainult temaga nii käitub, mitte näiteks minuga. "Ta tunneb ära et ainult sina oled meil siin viljastumisvõimeline emane" vastasin ma tütrele
Meie trepikoja esimesel korrusel elas perekond, kellel oli samuti pikakarvaline taks, aga tüdruk. Ja mustakarvaline. Ja meie noormees paluti siis ükskord sinna külla :) Tupac oli tubli ja kuid hiljem sündis tore pesakond kutsikaid. Nagu komme on, saime ühe isase endale valida. Seekord tegin valiku mina, kuna mina ka teadsin kuhu ja kellele see loomake läheb.
Aga nüüd, mu kallis Tupac, Sa oskasid olla ka üks igavene patsaan! Sa tahtsid pidevalt salaja jalga lasta ja Mustamäed avastama minna.
Lifti meie majas ei olnud ja kui me koeraga viiendalt korruselt trepist alla õue jalutama läksime, haukus Tupac kõik need viis korrust. Kõik korterid pidi kuulma et Kunn tuleb!
Kui aga lapsed lõuna ajal koolist tulid ja esimese asjana oma tubadesse arvutite taha tormasid, kasutas kavalpea juhust. Meil oli topeltuks, millest üks käis natuke raskelt, kui see natuke praokile jäi, murdis Tupac ennast korterist välja. Ja sibas ka siis viis korrust allapoole, aga HIIRVAIKSELT, mitte piuksatustki. Ootas all kui keegi liikus väliuksest ja pani plagama.
Õnneks oli ma muretsenud talle kaela plaadikese enda telefoninumbriga. Ja siis ma ikka sain neid kõnesid. Töötasin siis õnneks samuti Mustamäel, tookord laste huvikeskus Kullo majas asunud kontoritarvete büroos. Meie autojuht Gennadile tegi asi juba nalja, kui ma teda jälle palusin kuskilt koer meile koju toimetada. Ükskord suutis Tupac keset päist tööpäeva üle suure liiklusega Tammsaare ristmiku suure kaubanduskeskuse apteeki välja jõuda, kust ma siis kõne sain. APTEEKI, kujutate ette :) Ükskord lasi ta jalga päris õhtul ja veetis öö ühes loomakliinikus, kus ta ulualla võeti.
Vahepeal viis elu mind elama Meriväljale, ning siis tõin ma Tupacut vahest sinna, külla nii mulle kui tema enda pojale, kes sai nimeks Matu, multifilmi "Autod" tegelase järgi :) Käisin temaga mere ääres ja talle meeldis väga ujuda. Seda võimaldasime kutsale hiljem vahest ka Vääna-Jõesuu rannas.
11 aastat tagasi aga saabus meie seiklejale "paradiis" - Merle oli oma pere juures tagasi ja me kolisime Liikvale oma majja.
Ka siin ehmatas ta meid alguses paari pikema retkega. Aga ühel hetkel pani ta oma territooriumi paika ja rohkem küla piiridest välja ei kippunud. Uus-Liikval on selline tore ringtee, mida mööda me temaga siis põhiliselt jalutamas käisime ning ta võttis selle lõpuks ilusti omaks.
Aga omaks võttis ta ka kõik meie küla emased koerad :) Kui kellelgi, kasvõi Liikva kõige kaugemas majas elaval tüdrukul oli "jooksuaeg", siis Tupac ka 2 nädalat selle maja ees istuda kavatses. Käisime teda siis sealt aeg ajalt ära toomas, eriti talvel. Aga tema toasolek oli ka paras piin, sest ta ulgus oma armupiinades päris hullusti :) Kui ta kellegi ukse taga istus, oli ta vähemalt vagusi ja mõni peremees tänu sellele seda ka rahulikult lubas. Suvel ta siis vahest niimoodi oma päevi veetiski.
Üks asi mida me talle keelasime, oli ronimine meie elutoa valgele tekstiilkattega diivanile. Ta sai sellest aru ja meie nähes ta seda ei teinudki. Kui ma aga mõnikord hommikul vara alla tulin, lamas ta seal, vahest mõnusalt keras, vahest kõik neli käppa taeva poole. Ja kui ta siis silma lahti tegi ja mind märkas....siis ta liigutanud ka, lootes end mitte reeta :) Ütlen ausalt et see oli üliarmas, ja ka mina läksin vaikselt omaette muiates üles tagasi. Kui selle "pättuse" avastas aga majaomanik Ilmari, tuli sealt ikka kurja häält.
Kirjutasin et Tupac oli tugev. Ta oli seda tõesti, väga elujõuline. Sai salvata rästikutelt, keda talle meeldis ründamas käia, ja tuli sellest omal jõul välja. Sai kaks korda seljanärvi halvatuse, mis on takside põhiline tervisemure nende kere pikkuse tõttu, ja tuli sellest välja. Alles paar aastat tagasi juhtus see, et ta ei tulnud enam trepist üles, mis oli senini olnud tema igahommikune traditsioon. Üles teisele korrusele ja hops meile voodisse :)
Ühel päeval avastasin ma et tal on üks silm peas viltu. Diagnoositi mingi mure tervet keha läbiva põhilise närviga, mille nime ma enam ei mäleta. Pakuti kallist uuringut, mis aga ei garanteeri midagi. Arst ütles et olnud ka juhuseid kus paranemine toimub iseseisvalt. Ning ka meie Tupac oli just selline...
Ta sai siin Liikval vabalt ringi liikuda. Tegi hommikul üksi ära oma väikse ringi ja tuli siis sööma. Tean et tegelikult ei oleks niimoodi tohtinud lubada ja mõne külaelanikuga oli sellel teemal ka ütlemist. Aga mul oli juba iseenda südametunnistuse kohta võtta hea argument - mina ise oma seljalõikuste pärast mitte kunagi joosta ei tohi. Aga koer peab joosta saama! Nii ma siis jalutasin temaga ilma nii et rihm oli lihtsat minu käes nähtaval, aga Tupac "vabaliikumisel"
Püüdsime teda hoida võimalikult õnneliku ja tervena. Seda juba sellepärast et arsti juures käimine temaga oli katsumus - ta oleks murdvarga suurest õnnest üle lakkunud et keegi tuli, samas oli ta valmis selle inimese käeluud läbi hammustama kes talle midagi ebameeldivat teha püüdis.
Viimasel aastal liikus ta juba vaevalisemalt, probleem oli tagumiste jalgadega. Aga ta nii tahtis kõndida, nii toas ja eriti õues. Piisas mul vaid tõusta ja esikusse mantlit võtma minna, kui Tupac juba üliõnnelikult ukse juures haukus. Ja suutis veel kaua aega kohati joosta.
Viimased paar kuud kõndisime küll juba nagu kaks sandikest - mina oma murtud jalaga ja tema truult koos minuga. Olin ju kodus haiguslehel ja pidevalt temaga koos.
Viimasel nädalavahetusel oli meil tangolaager ja Tupac Mario juures hoiul - ka nemad said tänu sellele "hüvasti jätta"
Viimasel päeval kandsin ma Tupacut palju süles. Istusin diivanile ja surusin ta enda vastu...aga ikkagi! Ma nii lootsin et paraneb ka nüüd veel!!!!
Aga tema aeg sai otsa.
Ma tean et läheb veel nädalaid kui mul ei tuleks valusaid, kramplikke nutuhetki.
Ja ma ei unusta seda koera MITTE IIALGI!
