Üks väga oluline asi, mis meid seal Kukes aga päevast-päeva elada aitas, oli naljad. Neid tegime üksteisele igal võimalikul ja ja ka võimatul juhul, see hoidis tuju üleval.
Peakassa kõrval poleerisid ettekandjad puhtaid nuge-kahvleid läikima, kasutades selleks rätikut. Kui mina kassas olin ja ettekandja vahepeal midagi tähtsamat tegema tõttas, tegin ma selle rätikuga igasuguseid vigureid - sõlmisin sinna sisse paar kahvlit koos kokteilikõrtega või riputasin rätiku koos nugadega seinakaunistuseks oleva vanaaegse arvelaua külge kõlkuma. Tanja hoidis kassa kõrval riiuli all peidus oma moblat - selle ümber meeldis mulle rahakumme venitada, ning loomulikult alati mõne vaimuka lisandiga. Tanja tegi mulle tavaliselt tagasi sellega, et kopsas minust märkamatult möödudes rusikaga vastu kassaboksi läbipaistvat seina. Selle matsu peale ma tavaliselt alati võpatasin ning Tanka sai mulle keelt näidata. Mina näitasin rusikat ja mõtlesin midagi järgmiseks välja.
Aga kõige levinumad oli muidugi sellised "alla vöö naljad" kokapoiste poolt. Esimestel töökuudel ahmisin ma õhku ja tegin näo, et ma ei kuulnud neid õudusi. Aga lõpuks sain ma aru, et kui on ikka naljakas, siis on naljakas, nagu see "nelja käe ja kahe keelega" :) Ja varsti tegin neid vahest ka ise, kui inspiratsioon peale tuli.
Salatite letis jää peal oli ka pruunid keraamilised kausid kastmetega. Kui aga mõni värisevama käe või kehvema silmanägemisega klient sealt kulbikesega valget kastet oma salatiportsule ammutas, tilgutas ta seda silmapaistva nirena ka kausi küljele. Ettekandjate ülesandeks oli neid siis puhastamas käia. Ühel päeval aga suutis Ummi mulle mingis heldusehoos ka lonksu vanalinna oma kruusist sisse joota....
"Tead, nüüd aitab", põrutasin ma tol õhtul buffees tööl olnud Harrile, kui olin jälle salvrätikuga kastmete juures toimetamas "Reguleeri ükskord omal sihik paika, kui ilusad tüdrukud jälle mööda kõnnivad. Mina ei jõua enam sinu järelt puhastamas käia"
Harri niigi üliümmarguse silmad olid 2 - 3 sekundit veel ümmargusemad, samuti ka suu. Aga nutikas vend toibus kiiresti, piilus korra demonstratiivselt oma põlle alla, kohendas kujuteldavat kikilipsu lõua all, köhatas, lõi kannad kokku ja lubas ennast parandada :)
Suveks tuli meile buffeesse tööle Ummi sõbra poeg, noormees Vinni, kellega minul tekkis mingi vahva humoorikas kontakt - pildusime vastastikku kildusid ja itsitasime. Eelmisel suvel oli Vinni veel "ametlikult alaealine", sel aastal oli kutt aga 18 täis saanud. Ja otse loomulikult ei jätnud ma juhust kasutamata.
Vinni oli sellel hooajal juba paar päeva tööl olnud, kui Ummi temaga ühel hommikul enne avamist köögis ilusti juttu vestma hakkas (sõbra poeg ikkagi ju). Et kuidas läheb ja kas ikka jaksab jne. Vinni ütles, et kõik on hästi, ainult üks käsi valutab...Sel hetkel möödusin nendest mina ja teatasin "et siis tuleb kätt vahetada" .... Urmas vajus peadpidi kraanikaussi ja hirnus nagu hobune, Vinni oli punane nagu peet. Pärast ütle ta mulle, et kui tema ema talle sellist nalja teeks, koliks ta nädalaks kodust välja. Selle peale rääkisin ma talle loo, kuidas ma oma pojale, kes mulle mingi jutu sees bravuurikalt teatas et tal on seksivärk täitsa käpas, vastasin arvamusega, et AINULT KÄPAS TA VIST OLNUD ONGI... Vinni vandus, et sellise jutu peale koliks ta välja kuuks ajaks :)
Thursday, January 22, 2015
Monday, January 12, 2015
Kobeda Kuke Blogi 13. Kohv.
Kui keegi nüüd arvab, et ma ise olin seal Kukes üks suur inglike, kes üdini ausalt ja pühendunult kellast kellani tööd rügas, siis nii see muidugi polnud. Olid minulgi omad trikid ja krutskid, nagu näiteks esimeses osas avaldatud koogilugu. Tööd tegin ma tõesti korralikult, seda ei saa ma kohe mitte maha vaikida :), sest kohusetundlikus ja korralduste (normaalsete muidugi) võimalikult täpne ja kiire täitmine on mulle mu tööelu ajal olnud alati auküsimuseks. Aga ma tembutasin see eest mujal.
Näiteks keeldusin ma tunnistamast asjaolu, et oma töötaja, välja arvatud baaridaam, peab kohvi eest maksma. Mis mõttes, vabandage, eriti kui see on restoran?! Mitte üheski mu varasemas töökohas (mis polnud küll restoranid, ok :)) pole sellist lollust esinenud - kohv ja tee on olnud tasuta. Nii et - jääb ära, pealegi jõin ma kohvi ainult päeva esimeses pooles ja ka alati pooleks kuuma vee ning piimaga, mis tekitas minu kolleegides kõvasti humoorikust - M. joob vett piima ja tilga kohviga! Ok, see selleks - aga ma töötasin selle kena hommikukokteili kättesaamiseks välja ka omad tehnikad.
Ummi ohutu asukoht kindlaks määratud, lükkasin ma saalis klientide iseteeninduse tarbeks mõeldud masina tassi, vajutasin nuppu "espresso", sest sealt voolas mulle vajalik kohviosa välja kõige kiiremini, ja eemaldusin samal ajal vaikselt masinast ja toimetasin lapiga kuskil natuke eemal, asjalik nägu peas. Mõne aja pärast tegin kindlaks, et Ummi on ikka ohutus kauguses - siis võtsin juba julgemalt suure õllekruusi ja lükkasin selle kuuma vee nupu alla - seda me võisime võtta, et ise endale oma varudest teed või kohvi meisterdada. Kolmas etapp oli oli kuuma vee sisse masina kõrval asetsevast piimakannust piima kallata, mis võis küll kelleski imestust tekitada, aga polnud ka nagu otseselt ja teadaolevalt keelatud. Siis võtsin varjamatult klaasi, vaatasin imestusega kõrvalolevat tassi, võtsin ka tassi kätte, vaatasin sisse, siis vaatasin ringi, et, vabandage, kelle oma? Keegi ei tea, jah? Ok, ma viin siis nõudepessu....Seal kallasin ühe liigutusega kohvitilga klaasi ja viisin juba täiesti rahulikult helepruuniks värvunud mõnusalt suure ja maitsva klaasitäie kohvijooki kööki riiulile, sest see võis ju olla ka minu oma kohv. Kui masina juures Ummile vahele ei jäänud, oli edasi juba muretu - kaamerad ei näidanud ka seda ala.
Teine variant oli paluda kohvi baaridaamilt, kui olin tööl buffees. Veiget ma selle sooviga traumeerima ei hakanud, ta ei oleks elu sees julgenud, aga samas oleks tal olnud piinlik mulle ära öelda, me olime saanud päris headeks sõpradeks. See meetod oligi riskantsem ja seda kasutasin ma ainult siis ning teise vahetuse baaridaamiga, kui Ummi oli majast välja läinud ja oli möödunud ka piisavalt aega selleks, et mitte lollilt vahele jääda härra "kontrollringi" ajal. Kontrollringideks nimetasime neid 2 -3 korda tagasi tulemisi, kui mehike oli kogu personalile 2-3 korda valjuhäälselt teada andnud, et ta läheb mingeid asju ajama. Kui Illikas oli tööpäev, läks ta tavaliselt turvade ruumi kontrollima, kas ekraanilt on näha et härra automobiil on ka lahkunud. Siis hingasid kõik välja ja suitsumehed kobisid suitsule :)
Aga ükskord ma siiski jäin, ja veel sellega et jõin kohvi tassist otse buffee leti taga. Oi jummel..
Peale mulle peetud tigedusest pritsiva loengu eeskirjade jämedast rikkumisest (mis oli tõsi, ma ei vaidle) ja korralduse silmapilk kohviostu tsekk köögis seinale panna korraldas Ummi veel korraliku "show". Nimelt marssis ta turvade ruumi ja nõudis keskuse enda selle turvakaamera väljavõtet, mis näitas ka suures plaanis baari. Ok, ta sai selle. Ja sealt ta siis nägi, et peale kannust kohvi valamist (baaridaam oli suitsul ja ma toimetasin teda asendades ise) seisin ma ka cappuchino masina juures. Seisin jah - kuuma vett võtsin, piima kallasin kannust, aga see tegevus nähtavus oli posti taha jäänud.
Ummi aga oli seletanud sel päeval köögis kõikidele, et M. üritas varastada peale kohvi veel kuuma piima :)
Näiteks keeldusin ma tunnistamast asjaolu, et oma töötaja, välja arvatud baaridaam, peab kohvi eest maksma. Mis mõttes, vabandage, eriti kui see on restoran?! Mitte üheski mu varasemas töökohas (mis polnud küll restoranid, ok :)) pole sellist lollust esinenud - kohv ja tee on olnud tasuta. Nii et - jääb ära, pealegi jõin ma kohvi ainult päeva esimeses pooles ja ka alati pooleks kuuma vee ning piimaga, mis tekitas minu kolleegides kõvasti humoorikust - M. joob vett piima ja tilga kohviga! Ok, see selleks - aga ma töötasin selle kena hommikukokteili kättesaamiseks välja ka omad tehnikad.
Ummi ohutu asukoht kindlaks määratud, lükkasin ma saalis klientide iseteeninduse tarbeks mõeldud masina tassi, vajutasin nuppu "espresso", sest sealt voolas mulle vajalik kohviosa välja kõige kiiremini, ja eemaldusin samal ajal vaikselt masinast ja toimetasin lapiga kuskil natuke eemal, asjalik nägu peas. Mõne aja pärast tegin kindlaks, et Ummi on ikka ohutus kauguses - siis võtsin juba julgemalt suure õllekruusi ja lükkasin selle kuuma vee nupu alla - seda me võisime võtta, et ise endale oma varudest teed või kohvi meisterdada. Kolmas etapp oli oli kuuma vee sisse masina kõrval asetsevast piimakannust piima kallata, mis võis küll kelleski imestust tekitada, aga polnud ka nagu otseselt ja teadaolevalt keelatud. Siis võtsin varjamatult klaasi, vaatasin imestusega kõrvalolevat tassi, võtsin ka tassi kätte, vaatasin sisse, siis vaatasin ringi, et, vabandage, kelle oma? Keegi ei tea, jah? Ok, ma viin siis nõudepessu....Seal kallasin ühe liigutusega kohvitilga klaasi ja viisin juba täiesti rahulikult helepruuniks värvunud mõnusalt suure ja maitsva klaasitäie kohvijooki kööki riiulile, sest see võis ju olla ka minu oma kohv. Kui masina juures Ummile vahele ei jäänud, oli edasi juba muretu - kaamerad ei näidanud ka seda ala.
Teine variant oli paluda kohvi baaridaamilt, kui olin tööl buffees. Veiget ma selle sooviga traumeerima ei hakanud, ta ei oleks elu sees julgenud, aga samas oleks tal olnud piinlik mulle ära öelda, me olime saanud päris headeks sõpradeks. See meetod oligi riskantsem ja seda kasutasin ma ainult siis ning teise vahetuse baaridaamiga, kui Ummi oli majast välja läinud ja oli möödunud ka piisavalt aega selleks, et mitte lollilt vahele jääda härra "kontrollringi" ajal. Kontrollringideks nimetasime neid 2 -3 korda tagasi tulemisi, kui mehike oli kogu personalile 2-3 korda valjuhäälselt teada andnud, et ta läheb mingeid asju ajama. Kui Illikas oli tööpäev, läks ta tavaliselt turvade ruumi kontrollima, kas ekraanilt on näha et härra automobiil on ka lahkunud. Siis hingasid kõik välja ja suitsumehed kobisid suitsule :)
Aga ükskord ma siiski jäin, ja veel sellega et jõin kohvi tassist otse buffee leti taga. Oi jummel..
Peale mulle peetud tigedusest pritsiva loengu eeskirjade jämedast rikkumisest (mis oli tõsi, ma ei vaidle) ja korralduse silmapilk kohviostu tsekk köögis seinale panna korraldas Ummi veel korraliku "show". Nimelt marssis ta turvade ruumi ja nõudis keskuse enda selle turvakaamera väljavõtet, mis näitas ka suures plaanis baari. Ok, ta sai selle. Ja sealt ta siis nägi, et peale kannust kohvi valamist (baaridaam oli suitsul ja ma toimetasin teda asendades ise) seisin ma ka cappuchino masina juures. Seisin jah - kuuma vett võtsin, piima kallasin kannust, aga see tegevus nähtavus oli posti taha jäänud.
Ummi aga oli seletanud sel päeval köögis kõikidele, et M. üritas varastada peale kohvi veel kuuma piima :)
Friday, January 9, 2015
Kobeda Kuke blogi 12. Linnud
Suved olid tegelikult toredad, kui oli soe. Igahommikust laudade terassile tassimist ettekandjad muidugi vihkasid, aga mulle ausalt öeldes meeldis - lauad polnud eriti rasked, toole võtsin ka kolmekaupa, see oli piisavalt jõukohane. Kuidagi värskendav ja mõnus oli seal õues toimetada, mööda saali ringi traavivast ja "mustust" otsivast pohmellis Ummist ka natuke kaugemal. Lauad viisime õue ka siis, kui oli vihmane ilm, sest need olid ladustatud teenindussaali ja oleksid klientidele ette jäänud. Aga siis panin ma selga fliisi ja peale vihmakeebi ja nautisin ikkagi väikest jõutrenni niiskes õhus, mis pidi näonahale hästi mõjuma. Ja tugevate vihmavalingutega said lauad ka puhtamaks.
Kobeda Kuke terass paiknes tegelikult keskuse maja väga soodsas küljes - suhteliselt tuulevarjus ja suurema osa päevast ka päikese käes. Sellistel päevadel oli meil õues palju istujaid ja mulle meeldis ka õues teenindamine - tuua oli ju vaja ainult jooke ja teades, et see tegevus, terassile maha istunud soome mammidele-papidele longerote ja õlle vedamine on ka Ummi silmis prioriteetne, oli suhteliselt rahulik kandikuga terassi ja baari vahet saagida - muude nõmedate ülesannetega seda tegevust reeglina ei segatud.
Aga suve teisel poolel ilmusid segajad. Linnud.
Ei, mitte need "linnud" :) Sellest segmendist oli Kuke personalile hästi teada vaid üks koloriitne kuju - noor, pikk ja sale, kuid üsna ärajoonud näoga ja aeg-ajalt ka väga hoolitsemata välimusega naisinimene. Ta käis vahel meil lihtsalt söömas ja siis me teenindasime teda ja lasime tal lauas rahulikult istuda, aga vahest tegi ta ka "tööd", hakkas soome papidele ligi ajama. Siis oli meie kohustus kutsuda turvad, kellele oli see neiuke muidugi vana tuttav ja peavalu juba aastaid. Neiu auks peab aga ütlema, et ta käitus alati vaikselt ja lahkus kohe, kui meie turvapoisid tema nägemisulatusse ilmusid.
Aga nuhtluseks oli päris linnud - kajakad ja varesed armastasid meie terassil terve suve patseerida, aga kui sa nende poole ikka "kõss" tegid ja lauad piisavalt kiiresti ära koristasid, et nad väga endid taldrikute taga maiustamiseks sisse seada ei jõudnud, sai enam-vähem hakkama. Turistid suhtusid sellesse paratamatusse nähtusesse ka heatahtliku rahuga - mere ja sadama lähedus ju ikkagi, mis teha.
Aga augusti kanti ilmus terassile uus kategooria - hakid. Ja need sellid olid sootuks ülbemad.
Lähen peale klientide lahkumist lauda koristama ja 2 tumedatiivulist seltsimeest juba kõõluvad taldrikute küljes. Teen "uuh" ja vehin käega. Tutkit - hakid ainult keksivad kaks sammu kaugemale. Laon klaasid-taldrikud kandikule ja pühin laua. Hakid tõusevad korraks õhku - no aitäh sellegi eest, sain laua puhtaks - ja maanduvad siis konkreetselt kandikul, et söömaaega jätkata. Tõstan kandiku üles ja hakkan liikuma - hakid ei tee väljagi. Alles ukse lahtitõmbamisest tekkinud tuulehoog viib linnukesed korraks lendu ja ma saan oma koormaga saali sisse minna.
Suve lõpuks jõudsin ma ühe hakiga selliste "sõprussidemeteni", et hakkas mulle õlale lendama. (lubasin seda muidugi ainult siis, kui mul fliis seljas oli). Istus seal niikaua, kui ma toimetasin, siis "saatis" mind viisakalt ukseni ja lendas laudade juurde tagasi. Ükskord, kui ma mahaloksunud punase veini plekke laual pikemalt nühkisin, koputas hakihärra või proua-preili, tont neid teab, mulle nokaga vastu pead - "hakkame liikuma" :)
"Ma nõuan viivitamatult terassile hernehirmutist või kassi!" teatasin ma Ummile. Härra mõõtis mind mõned korrad pealaest jalatallani ja teatas siis, et minust endast saaks päris hea hernehirmutise - ajame kõik mu afropatsid pealaele püsti ja riietame mind üleni kassinahkadesse...
Kobeda Kuke terass paiknes tegelikult keskuse maja väga soodsas küljes - suhteliselt tuulevarjus ja suurema osa päevast ka päikese käes. Sellistel päevadel oli meil õues palju istujaid ja mulle meeldis ka õues teenindamine - tuua oli ju vaja ainult jooke ja teades, et see tegevus, terassile maha istunud soome mammidele-papidele longerote ja õlle vedamine on ka Ummi silmis prioriteetne, oli suhteliselt rahulik kandikuga terassi ja baari vahet saagida - muude nõmedate ülesannetega seda tegevust reeglina ei segatud.
Aga suve teisel poolel ilmusid segajad. Linnud.
Ei, mitte need "linnud" :) Sellest segmendist oli Kuke personalile hästi teada vaid üks koloriitne kuju - noor, pikk ja sale, kuid üsna ärajoonud näoga ja aeg-ajalt ka väga hoolitsemata välimusega naisinimene. Ta käis vahel meil lihtsalt söömas ja siis me teenindasime teda ja lasime tal lauas rahulikult istuda, aga vahest tegi ta ka "tööd", hakkas soome papidele ligi ajama. Siis oli meie kohustus kutsuda turvad, kellele oli see neiuke muidugi vana tuttav ja peavalu juba aastaid. Neiu auks peab aga ütlema, et ta käitus alati vaikselt ja lahkus kohe, kui meie turvapoisid tema nägemisulatusse ilmusid.
Aga nuhtluseks oli päris linnud - kajakad ja varesed armastasid meie terassil terve suve patseerida, aga kui sa nende poole ikka "kõss" tegid ja lauad piisavalt kiiresti ära koristasid, et nad väga endid taldrikute taga maiustamiseks sisse seada ei jõudnud, sai enam-vähem hakkama. Turistid suhtusid sellesse paratamatusse nähtusesse ka heatahtliku rahuga - mere ja sadama lähedus ju ikkagi, mis teha.
Aga augusti kanti ilmus terassile uus kategooria - hakid. Ja need sellid olid sootuks ülbemad.
Lähen peale klientide lahkumist lauda koristama ja 2 tumedatiivulist seltsimeest juba kõõluvad taldrikute küljes. Teen "uuh" ja vehin käega. Tutkit - hakid ainult keksivad kaks sammu kaugemale. Laon klaasid-taldrikud kandikule ja pühin laua. Hakid tõusevad korraks õhku - no aitäh sellegi eest, sain laua puhtaks - ja maanduvad siis konkreetselt kandikul, et söömaaega jätkata. Tõstan kandiku üles ja hakkan liikuma - hakid ei tee väljagi. Alles ukse lahtitõmbamisest tekkinud tuulehoog viib linnukesed korraks lendu ja ma saan oma koormaga saali sisse minna.
Suve lõpuks jõudsin ma ühe hakiga selliste "sõprussidemeteni", et hakkas mulle õlale lendama. (lubasin seda muidugi ainult siis, kui mul fliis seljas oli). Istus seal niikaua, kui ma toimetasin, siis "saatis" mind viisakalt ukseni ja lendas laudade juurde tagasi. Ükskord, kui ma mahaloksunud punase veini plekke laual pikemalt nühkisin, koputas hakihärra või proua-preili, tont neid teab, mulle nokaga vastu pead - "hakkame liikuma" :)
"Ma nõuan viivitamatult terassile hernehirmutist või kassi!" teatasin ma Ummile. Härra mõõtis mind mõned korrad pealaest jalatallani ja teatas siis, et minust endast saaks päris hea hernehirmutise - ajame kõik mu afropatsid pealaele püsti ja riietame mind üleni kassinahkadesse...
Wednesday, January 7, 2015
Kobeda Kuke Blogi 11. Pesupäev
"Pesupäevi", s.t peapesupäevi, kus keegi ikka korraliku pesu sai, oli meil tihti, nagu juba isegi arvata võite. Aeg ajalt tegime ka normaalseid pesupäevi, kus tõesti puhastasime mööblit, seinu, ventilaatoreid jne. Aga ühel õhtul korraldas Ummi meile pesupäeva ruudus. Ei, lausa ruumalas.
Asi hakkas pihta nagu tavaliselt, lõunast saadik käis mänedzerihärra 4cl kaupa baari vahet ning üritas ennast pikemale jutule sättida igaühega, kes tema eest põgeneda ei jõudnud. Mina olin sel päeval peakassas ja inimesi tilkus õnneks just sellise sagedusega, et Ummikas end minu kassakabiini toetada ei saanud - nii palju tal oma Kuke klientide suhtes ikka respekti oli. Buffees oli sel päeval lõpuni Illikas ja tema siis kuulas. Talle oli aga Ummi napsirõõmus mula vähemalt vahelduseks igapäevasele sõimule.
Kell sai 19, ettekandja tõmbas saalile köie ette ja me asusime oma õhtuste toimetuste juurde. Mina hakkasin kassat lugema, ettekandja koristama ja Illikas kadus esmalt muidugi suitsule.
Hakkasin oma lugemisega juba lõpule jõudma, kui buffee ja köögi vahelised salooniuksed kõva pauguga laiali lendasid. "Illikas manustas õues vist korraga terve viina ära" käis mu peast läbi esimene mõte. Tõstsin pilgu. Ja siis....
Ummi seisis harkisjalu, kergelt tuikudes, käes veevoolik pihustiga, mida me kasutatakse köögis ja buffees põrandate pesuks.Järgmisel hetkel suunati veejuga laias kaares saali!
Haarasin oma karbi ja paberid ning lidusin saali tagumisse nurka laua taha, teades. et sinna see voolik ei ulatu. Järgmiseks kuulsin ettekandja kiljumist "ostoroshno, tomatnõi sok!" ning jällegi kõva veepladinat. Siis oli kuulda juba ka Illika "mis kurat siin toimub?"
"Nüüd hakkame pesema" karjus Ummi "Vaata, mis s--ta sul siin kõik kohad täis on! Nii, uhume selle s--a minema siit!"
"U, lõpeta ära, seal on juhtmed" kisas omakorda Illikas "Ma pesen ise kõik ära. Anna siia!"
"Sina pesed! Sina pesed jah! S-----gi sinusugune peseb" kõlas Ummi vastus ja ma sain aru, et lõbusus oli juba asendunud joobnu lolli ja kontrollimatu raevuga. Asi tõotas tõsiseks minna.
Hiilisin nõudepesu kaudu taha laoruumi ja panin raha ära. Ummi kontorisse seifi juurde pääsesin veel ka kuiva jalaga. Aga sealt lahkumine nägi välja juba teisiti.
Sest isehakanud pisike "tuletõrjuja" oli buffee uputamisega selleks hetkeks ühele poole saanud ja möllas köögis, pihustades tugeva joaga vett vastu seinu. Põrand sõna otseses mõttes lainetas. Seisin uksel, sõnagi lausumata. Õnneks ei pannud Ummi mind tähelegi ja hea oli, sest ma ei ole sugugi kindel, et ta mind sel hetkel külma dushiga poleks kostitanud.
Aga sellega veel asi ei lõppenud. Järgmiseks marssis Ummi meie kahe suure külmakambri juurde ja avas ühe neist ning kastis ka selle põranda veekosega üle. Mäletasin hommikust, et seal seisid supipotid suppidega....
Paterdasin garderoobi, ettekandja oli juba seal ja nuttis, ta kingad ja villase seeliku alumine äär olid läbimärjad. Kui ta oli natuke rahunenud, sättisime oma jalanõud vanu ajalehti (neid meil seal vedeles) täis ja tõstsime pingi peale kuivama, seeliku panin üle oma kapiääre rippu. Välja saime õnneks koodiga välisuksest kohe gardeka kõrval. Aga minul oli veel viia baaridaamile võti ja ma läksin läbi keskuse ringiga tagasi baari juurde. Seal oli sel päeval tööl seesama Veige, keda Urmas hoidis - baar oli sellest "puhastuskuurist" puutumata jäänud. Aga Veige nägu oli kaame ja ta käed värisesid - kes teab - kisa järgi saali polnud härra veel maha rahunenud....
Järgmisel päeval Ummit muidugi tööl ei olnud. Juhtmed olid vastu pidanud, aga buffeepõrandal, mis on ühele poole natuke kaldu, oli vesi loksunud veel mitu tundi. Illikas oli seal kuivatanud kuni keskuse sulgemiseni. Hommikul alustasid kokad köögi nurkade ja külmiku rookimist.
That´s a life - Kobe Kukk.....
Subscribe to:
Posts (Atom)