Kui keegi nüüd arvab, et ma ise olin seal Kukes üks suur inglike, kes üdini ausalt ja pühendunult kellast kellani tööd rügas, siis nii see muidugi polnud. Olid minulgi omad trikid ja krutskid, nagu näiteks esimeses osas avaldatud koogilugu. Tööd tegin ma tõesti korralikult, seda ei saa ma kohe mitte maha vaikida :), sest kohusetundlikus ja korralduste (normaalsete muidugi) võimalikult täpne ja kiire täitmine on mulle mu tööelu ajal olnud alati auküsimuseks. Aga ma tembutasin see eest mujal.
Näiteks keeldusin ma tunnistamast asjaolu, et oma töötaja, välja arvatud baaridaam, peab kohvi eest maksma. Mis mõttes, vabandage, eriti kui see on restoran?! Mitte üheski mu varasemas töökohas (mis polnud küll restoranid, ok :)) pole sellist lollust esinenud - kohv ja tee on olnud tasuta. Nii et - jääb ära, pealegi jõin ma kohvi ainult päeva esimeses pooles ja ka alati pooleks kuuma vee ning piimaga, mis tekitas minu kolleegides kõvasti humoorikust - M. joob vett piima ja tilga kohviga! Ok, see selleks - aga ma töötasin selle kena hommikukokteili kättesaamiseks välja ka omad tehnikad.
Ummi ohutu asukoht kindlaks määratud, lükkasin ma saalis klientide iseteeninduse tarbeks mõeldud masina tassi, vajutasin nuppu "espresso", sest sealt voolas mulle vajalik kohviosa välja kõige kiiremini, ja eemaldusin samal ajal vaikselt masinast ja toimetasin lapiga kuskil natuke eemal, asjalik nägu peas. Mõne aja pärast tegin kindlaks, et Ummi on ikka ohutus kauguses - siis võtsin juba julgemalt suure õllekruusi ja lükkasin selle kuuma vee nupu alla - seda me võisime võtta, et ise endale oma varudest teed või kohvi meisterdada. Kolmas etapp oli oli kuuma vee sisse masina kõrval asetsevast piimakannust piima kallata, mis võis küll kelleski imestust tekitada, aga polnud ka nagu otseselt ja teadaolevalt keelatud. Siis võtsin varjamatult klaasi, vaatasin imestusega kõrvalolevat tassi, võtsin ka tassi kätte, vaatasin sisse, siis vaatasin ringi, et, vabandage, kelle oma? Keegi ei tea, jah? Ok, ma viin siis nõudepessu....Seal kallasin ühe liigutusega kohvitilga klaasi ja viisin juba täiesti rahulikult helepruuniks värvunud mõnusalt suure ja maitsva klaasitäie kohvijooki kööki riiulile, sest see võis ju olla ka minu oma kohv. Kui masina juures Ummile vahele ei jäänud, oli edasi juba muretu - kaamerad ei näidanud ka seda ala.
Teine variant oli paluda kohvi baaridaamilt, kui olin tööl buffees. Veiget ma selle sooviga traumeerima ei hakanud, ta ei oleks elu sees julgenud, aga samas oleks tal olnud piinlik mulle ära öelda, me olime saanud päris headeks sõpradeks. See meetod oligi riskantsem ja seda kasutasin ma ainult siis ning teise vahetuse baaridaamiga, kui Ummi oli majast välja läinud ja oli möödunud ka piisavalt aega selleks, et mitte lollilt vahele jääda härra "kontrollringi" ajal. Kontrollringideks nimetasime neid 2 -3 korda tagasi tulemisi, kui mehike oli kogu personalile 2-3 korda valjuhäälselt teada andnud, et ta läheb mingeid asju ajama. Kui Illikas oli tööpäev, läks ta tavaliselt turvade ruumi kontrollima, kas ekraanilt on näha et härra automobiil on ka lahkunud. Siis hingasid kõik välja ja suitsumehed kobisid suitsule :)
Aga ükskord ma siiski jäin, ja veel sellega et jõin kohvi tassist otse buffee leti taga. Oi jummel..
Peale mulle peetud tigedusest pritsiva loengu eeskirjade jämedast rikkumisest (mis oli tõsi, ma ei vaidle) ja korralduse silmapilk kohviostu tsekk köögis seinale panna korraldas Ummi veel korraliku "show". Nimelt marssis ta turvade ruumi ja nõudis keskuse enda selle turvakaamera väljavõtet, mis näitas ka suures plaanis baari. Ok, ta sai selle. Ja sealt ta siis nägi, et peale kannust kohvi valamist (baaridaam oli suitsul ja ma toimetasin teda asendades ise) seisin ma ka cappuchino masina juures. Seisin jah - kuuma vett võtsin, piima kallasin kannust, aga see tegevus nähtavus oli posti taha jäänud.
Ummi aga oli seletanud sel päeval köögis kõikidele, et M. üritas varastada peale kohvi veel kuuma piima :)
No comments:
Post a Comment