Ühest natuke müstilisest tüübist Kobedas Kukes tahaksin veel pajatada - meie turundusdirektorist Herkist.
Ta oli tõesti väga omamoodi kuju. Inimesed jagunevad ikkagi mõnes mõttes kindlapiirilisteks tüüpideks, küll variatsioonidega siia- ja sinnapoole, aga neid tundma õppides hakkad lõpuks aru saama, kellega põhimõtteliselt tegu on ja kuidas temasse suhtuda. Ka totaalsed petised-fantasöörid-muiduluulutajad tunned ikkagi mingi aja jooksul ära ning võtad vastava seisukoha. Herki aga jäi minule lõpuni täiesti arusaamatuks, ja seda siiski mitte tunnustavas mõttes. Sest ma ei saanud juba aru tema silmadest, ja seda juhtub minuga üliharva. Herki pilk prillide taga oli korraga rebaselikult kaval,samas kuidagi lapselik ja pingutatult siiras. Aga selline vastuolu tegi mind tema suhtes vaistlikult ettevaatlikuks.
Ei saanud me keegi ka aru sellest, mis asja ta Kukes tegelikult teeb. Ok, ta tõi meile vahest gruppe sööma, aga see sündis ka tavaliselt nii, et pärast oli kõigil üks peavalu - kas me peame neid ostjaid-sööjaid lugema, ja kui peame, siis mis rahvusest nad nüüd ikkagi on, kui suure summa eest nad peavad ostma, et pärast giidile raha anda, kas Ummiga on kokku lepitud, et üldse peab raha andma, kas see raha läheb tõesti grupijuhile või hoopis Herki taskusse ja nii edasi. Baaridaamil tõusis iga kord vererõhk viimase piirini, kui Herki tema juurde raha küsima vantsis - kas nüüd tohib või ei tohi, kas oli üldse gruppi või vaatas Herki lihtsalt, et mingi suurem rootslaste sõpruskond on sisse vajunud. Ei saanud ju leti tagant alati kohe ära ka minna Ummile helistama ja küsima,
Sellest, et taolised küsimused oleksid pidanud olema ju firmasiseselt, selgelt ja reeglipäraselt paika pandud, saab aru iga täie mõistuse juures olev isik. Aga nagu te olete juba aru saanud - me töötasime Kobedas Kukes....:)
Olgu, aus olles pean tunnistama, et Ummi seda aeg-ajalt üritas (või vähemalt näitas, et üritab). Peeti koosolek, lepiti kokku ja täideti isegi vastav memo, mis peab kõik enne grupi saabumist tehtud olema. Paber selle kohta riputati üles ka teadetetahvlile. Ja järgmine kord, kui olin juba üsna suure osa mingist seltskonnast kassas kenasti ära teenindanud, ilmus nähtavale Herki infoga "kuule, see on grupp, kas sa panid summad kirja?" WTF?!
Ühesõnaga - mitte s-----i ei muutunud.
Aga 90% Kukes viibitud ajast istus Herki söögisaali ühes kindlas nurgas kindla laua taga, nägu läptopis. 70% sellest ajast oli ka temal telefon kõrva ääres, u. 35% sellest 70st kõndis ta sellega ka mööda saali ringi. 90 miinus 70 ehk siis 20% ajast Herkki sõi ja lobises personaliga. Küll võttis ta toitu buffest, küll köögist. Ja siis patsutas ta vastu oma vatsakest ja rääkis, et ta tahab 20 kilo alla võtta ja võtab ka. Kevadeks. Suveks kindlasti. Sügisel hakkab trennis ka käima...
Herki suhted Ummiga olid üleüldse ülimalt segased - sellest, miks Ummi Herkit üldse Kukes hoidis, ei saanud me keegi aru. Milleks Herkil aga Ummit ja Kukke vaja oli, seda me aimasime küll.
Herki viis vähemalt aasta aega mingitele klientidele päevapraade kontorisse kohale. Ühel päeval lendas vihane Ummi kõigile teistele peale küsimusega "kes ja kuidas nende eest maksab?!" Tere talv - küsi siis ometi oma Herkilt! Aga ei - meie oleme ju need, kes vastutame, buffekokk, kes toidu välja annab, kassapidaja, kes Herki maksmata toiduga endast mööda laseb, ettekandja vaeseke, kes ka kohe väljasirutatud käte ja jalgadega nagu meritäht uksele ette ei visku, et Herkit takistada jne.
Mäletan, et minu vastus sellele küsimusele oli - eeldasin, et on konkreetne leping ja tasutakse ülekandega. Vastust sellele mõtteavaldusele võite juba omast kogemusest blogi eelmiste osade puhul ette kujutada :) - "...sina ära mõtle...".
Herki käis ka baaris lõunaid andmas, ning mõlema vahetuse baaridaamidel olid ahastuses - raha kaob kassast ja nemad peavad puudujääke kinni maksma. Olen ka ise näinud, kuidas peale Herki toimetamisi baari kassa taga näitab displei pilti, kuidas sahtel on avatud ilma tehingut sisse löömata.
Aeg-ajalt tuli Herki õhtul enne sulgemist majja. Istus natuke oma "kontoris", siis toimetas laos ja gardekas. Pistis buffeeletist veel midagi põske, kirus Ummit, teadustas, et kohe-kohe lähevad tema muud ärid edukalt käima ja siis ta lahkub siit. (Seda rääkis ta täpselt 4 korda aastas igal aastajal)
Meenub üks halenaljakas lugu - seletamatul kombel kadusid laost järgmise päeva päevapraeks mõeldud KAKS (jätke see meelde, KAKS) pakk tortillasid. Kalevipoeg pani seinale kirja stiilis - teda ei huvita, aga olgu tagasi toodud. Läksin tookord lihtsalt igaks juhuks ka Herki käest üle küsima, ega tema ei tea juhuslikult midagi, ja sain vastuseks järelemõtliku pilgu, aga mõned hetked hiljem ikkagi konkreetse ei. See eest mõned-mõned-mõned hetked hiljem oli Herki ilmunud kööki jutuga "aa, te otsite neid - ma andsin need oma sõbrale, naaberrestorani kokale näha, ta küsis, milliseid meie kasutame, õhtul toon tagasi." Milleks oli tal vaja näidiseks KAKS pakki anda, jäigi selgusetuks :) Samuti jäi selgusetuks Ummi poolt samal õhtul avastatud leid - terve kanister toiduõli oli tõstetud meie dushinurka....
Samas oli Herkist palju ja väga tänuväärset abi konkreetsetes olukordades, ta tuli alati koheselt appi midagi lahendama ja parandama, tõstma või paigaldama. Ta võttis kandiku ja hakkas koristama laudu, kui rahvast sadas sisse ülepeakaela, aitas terassi tassida ja on ka kriisisituatsioonis nõusid pesnud. Ta rääkis vahest päris mõtlemapanevaid lugusid poliitikast ja ajaloost, analüüsis inimesi ja nende tegutsemismotiive, siis oli teda oli täitsa huvitav kuulata. Kuigi ka tema puhul tundus mõnikord kehtivat süsteem "usu poolt, aga saad ikka kolmveerandiga petta", nagu Illika puhul alati.
Lõppkokkuvõttes liigitaksin ma meie naljaka Herki siiski selliste inimeste kilda, kes on oma põhiolemuselt head, aga lihtsalt peavad ka natuke sullerdama. Eriti kui sul on niisugune ülemus nagu meie Ummike :)
Monday, April 27, 2015
Saturday, April 25, 2015
Kobeda Kuke Blogi 16. Onu Tom põgeneb onnikesest.
Nagu olen juba kirjutanud, pidas Ummi Illikat Kobedas Kukes pärisorja eest. Illikas oli alati olemas ja mitte kunagi kaine, teda võis sõimata igasuguse ilmaga, nii eesti kui aaria keeles, teda võis panna tegema kõiki töid ja absoluutselt igasugusel kellaajal. Vahetevahel lubas Ummi muidugi enda lõbustamiseks ka hetki, kui ta käitus Illikaga sõbralikult, olen näiteks näinud omaenda ihusilmaga, kuidas Ummi köögis vaesele vennale otse pudelist Vana Tallinnat sisse jootis. Illikal olid veel mingid kastid süles, nii et käsi ta ise sel hetkel kasutada ei saanud, ja nii ta siis kulistas seda vanalinna klõnk-klõnks-klõnks, endal silmad punnis peas. Ega siis joovastavat kraami ei saa lasta keeldumisega raisku minna, eriti veel kui kallab "helde isakäsi".
Aga kui Illikas siis peale mõnda sellist õnnehetke selja natuke sirgu ajas ja Ummiga jälle omamehelikumat tooni püüdis võtta, sai ta jälle sajaga sõimata kõikvõimalike inimkonda ja Kobedat Kukke tabanud risti ja viletsuse eest ning vajus kiiresti küürakile tagasi. Ja nii kordus päevast päeva ja kuust kuusse Illika nutt ja hala Ummi aadressil ning muinasjutulised pajatused sellest, kuhu ja kelle juurde ta hommepäev võiks tööle asuda. Küsimusele, miks ta siis ometi ei lähe siit põrguorust minema, said enamalt jaolt vastuse, et vat nüüd kohe ta lähebki. Homme ei tule enam. Järgmisel nädalal tahaks ta Ummi nägu näha. Järgmisest kuust võib Ummi temast suu puhtaks pühkida. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi....
Me olime Illika uute töökohtade ja kohe-kohe toimuvate lahkumistega juba ülimalt harjunud ega pööranud tema jutukestele enam erilist tähelepanu. Illikas oli, on ja jääb kuni Kobeda Kuke seinad püsti seisavad ja Ummi ennast joogise peaga kasti pole sõitnud, oli meie kõigi ühine igavikuline veendumus ja kindel usk. Sest - küll ja küll oli ka neid olukordi, kus just see mees "kastanid tulest välja tõi", kui mõni sell päriselt ka mõnel päeval tööle ei ilmunud. Olen ka ise Illikat ühel korral totaalselt tanki pannud, kui Ummi ühel hommikul mind buffees mingil põhjusel eriti raevuka manamisega vastu võttis. Keerasin kanna pealt ringi ja teatasin, et minul algab täna haigusleht. Ummi kihutas mulle garderoobi järele ja lubas mind vallandada. Lase käia, kui põhjuse välja mõtled, kohtume Türi 10, oli mu vastus enne välisuksest väljumist. Loomulikult ei toimunud mingit vallandamist, aga selleks päevaks jäi Illikas tõesti üksi ja tal oli ikka kõvasti võimlemist nii tava- kui ka päevaprae klientide teenindamisega.
AGA...ära iial ütle iial!
Olime juba mõned nädalad poole kõrvaga kuulnud Illika uut juttu, et jälle läheb - tööle ALKOHOLIPOODI!!! :) Haa-haa-haaaaa...maakeral ei saa olla nii juhmi inimest, kes nii julmalt ämbrisse astuks ja sellise "kitse kärneriks" paneks, oli meie kõigi järjekordne ühine veendumus.
Kuid siis hakkasid asjad arenema ikka täiesti "laivis"
Olin sel päeval buffees tööl, oli laupäev ning Ummit polnud. Illikas pidi vaba olema, kuid ühel hetkel vehkis see vend otsustava sammuga saali sisse, seljakott seljas nagu ikka. "Ma võtan nüüd oma asjad, teen kapi tühjaks" teatas Illikas minust mööda marssides ja kadus uste vahelt kööki.
Kliente oli sel momendil palju ja ma ei saanud Illikale järgi sibada küsimaks "wtf?" Aga uudishimu skaalal ühest kümneni kerkis kolmekümneni!!! Päriselt või?! Või teeb jälle oma trikke ja on esmaspäeval, kui Ummi tööl on, jälle alandikult platsis? No saame näha, aga vähemalt natukenegi põnevust ja kirevaid kukesulgi üle pika aja :)
Ja me saimegi näha, nii uskumatu kui see ka ei tundunud. Illikas pakkis oma räpasevõitu nodi lisaks seljakotile ka veel suurde prügikotti ja rühkis sellega nagu jõuluvana minust jälle mööda teisele poole. "Kas Ummi teab?" jõudsin talle hõigata "Ei, aga ma ütlen talle ise, olge teie kõik vait" oli Illika vastus ja läinud ta oligi. Laia maailma rüppe. Meie Illikas......
Tööl pidi ta olema alles teisipäeval. Esmaspäeval liikus Ummi oma tavapärasel moel ringi, jorises siin ja seal, viskas vahepeal nalja, käis ära ja tuli jälle tagasi. Kõik, kes me sel päeval tööpostil olime, jälgisime Ummikest pidevalt - kus ja kuidas ja kas üldse meie mänedzerihärra Illika tühjakstehtud kapist teada saab. Hoidsime tõesti kõik oma suud lukus, sest esiteks ei osanud me kujutledagi, mida tehtaks sõnumiviijaga ja pärast ka kõigi nendega, kes "kukepoja" lahkumise päeval tööl olid, kuid kohe Ummile helistamiseks telefoni ei haaranud, teiseks võis Illikas teisipäeval ka lihtsalt välja ilmuda. Ootasime.
Aga lõpuks võttis peakokk Ata asja käsile. Sest temal oli päriselt ka vaja teada, kas kõnealune seltsimees ilmub järgmisel hommikul kööki tööle või tuleb teistel topelt rabeleda.
Olin lõunatamas, kui kuulsin Ummit ja Atat kõrvalgardekasse sisenemas, Ata seletamas, et tema rohkem ei tea, vend tuli, võttis oma asjad ja läks, näed, kapp on tühi. Aga homme hommikul on kokka vaja....
Edasi läks muidugi üsna "lõbusaks". Kõigepealt kukkus Ummi muidugi Illikale helistama, kuid Illikas loomulikult ei suvatsenudki vastata. Siis hakkasime vaibal käima. Mina teatasin, et olin tööga hõivatud ja ei näinud ega kuulnud midagi. Pääsesin seekord suht kergelt - ainult monoloog teemal "küll te olete kõik pimedad siin". Aga kuna olin sel päeval buffees tõesti üksi ja tööd jagus, jättis Ummi vähemalt minu ruttu rahule.
Ning Illikas ei tulnudki enam. Ja veel - selgus, et ta tõesti alustas uut karjääri sealsamas lähedal asuvas alkoholipoes. Aga see on juba üks teine lugu :)
Aga kui Illikas siis peale mõnda sellist õnnehetke selja natuke sirgu ajas ja Ummiga jälle omamehelikumat tooni püüdis võtta, sai ta jälle sajaga sõimata kõikvõimalike inimkonda ja Kobedat Kukke tabanud risti ja viletsuse eest ning vajus kiiresti küürakile tagasi. Ja nii kordus päevast päeva ja kuust kuusse Illika nutt ja hala Ummi aadressil ning muinasjutulised pajatused sellest, kuhu ja kelle juurde ta hommepäev võiks tööle asuda. Küsimusele, miks ta siis ometi ei lähe siit põrguorust minema, said enamalt jaolt vastuse, et vat nüüd kohe ta lähebki. Homme ei tule enam. Järgmisel nädalal tahaks ta Ummi nägu näha. Järgmisest kuust võib Ummi temast suu puhtaks pühkida. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi....
Me olime Illika uute töökohtade ja kohe-kohe toimuvate lahkumistega juba ülimalt harjunud ega pööranud tema jutukestele enam erilist tähelepanu. Illikas oli, on ja jääb kuni Kobeda Kuke seinad püsti seisavad ja Ummi ennast joogise peaga kasti pole sõitnud, oli meie kõigi ühine igavikuline veendumus ja kindel usk. Sest - küll ja küll oli ka neid olukordi, kus just see mees "kastanid tulest välja tõi", kui mõni sell päriselt ka mõnel päeval tööle ei ilmunud. Olen ka ise Illikat ühel korral totaalselt tanki pannud, kui Ummi ühel hommikul mind buffees mingil põhjusel eriti raevuka manamisega vastu võttis. Keerasin kanna pealt ringi ja teatasin, et minul algab täna haigusleht. Ummi kihutas mulle garderoobi järele ja lubas mind vallandada. Lase käia, kui põhjuse välja mõtled, kohtume Türi 10, oli mu vastus enne välisuksest väljumist. Loomulikult ei toimunud mingit vallandamist, aga selleks päevaks jäi Illikas tõesti üksi ja tal oli ikka kõvasti võimlemist nii tava- kui ka päevaprae klientide teenindamisega.
AGA...ära iial ütle iial!
Olime juba mõned nädalad poole kõrvaga kuulnud Illika uut juttu, et jälle läheb - tööle ALKOHOLIPOODI!!! :) Haa-haa-haaaaa...maakeral ei saa olla nii juhmi inimest, kes nii julmalt ämbrisse astuks ja sellise "kitse kärneriks" paneks, oli meie kõigi järjekordne ühine veendumus.
Kuid siis hakkasid asjad arenema ikka täiesti "laivis"
Olin sel päeval buffees tööl, oli laupäev ning Ummit polnud. Illikas pidi vaba olema, kuid ühel hetkel vehkis see vend otsustava sammuga saali sisse, seljakott seljas nagu ikka. "Ma võtan nüüd oma asjad, teen kapi tühjaks" teatas Illikas minust mööda marssides ja kadus uste vahelt kööki.
Kliente oli sel momendil palju ja ma ei saanud Illikale järgi sibada küsimaks "wtf?" Aga uudishimu skaalal ühest kümneni kerkis kolmekümneni!!! Päriselt või?! Või teeb jälle oma trikke ja on esmaspäeval, kui Ummi tööl on, jälle alandikult platsis? No saame näha, aga vähemalt natukenegi põnevust ja kirevaid kukesulgi üle pika aja :)
Ja me saimegi näha, nii uskumatu kui see ka ei tundunud. Illikas pakkis oma räpasevõitu nodi lisaks seljakotile ka veel suurde prügikotti ja rühkis sellega nagu jõuluvana minust jälle mööda teisele poole. "Kas Ummi teab?" jõudsin talle hõigata "Ei, aga ma ütlen talle ise, olge teie kõik vait" oli Illika vastus ja läinud ta oligi. Laia maailma rüppe. Meie Illikas......
Tööl pidi ta olema alles teisipäeval. Esmaspäeval liikus Ummi oma tavapärasel moel ringi, jorises siin ja seal, viskas vahepeal nalja, käis ära ja tuli jälle tagasi. Kõik, kes me sel päeval tööpostil olime, jälgisime Ummikest pidevalt - kus ja kuidas ja kas üldse meie mänedzerihärra Illika tühjakstehtud kapist teada saab. Hoidsime tõesti kõik oma suud lukus, sest esiteks ei osanud me kujutledagi, mida tehtaks sõnumiviijaga ja pärast ka kõigi nendega, kes "kukepoja" lahkumise päeval tööl olid, kuid kohe Ummile helistamiseks telefoni ei haaranud, teiseks võis Illikas teisipäeval ka lihtsalt välja ilmuda. Ootasime.
Aga lõpuks võttis peakokk Ata asja käsile. Sest temal oli päriselt ka vaja teada, kas kõnealune seltsimees ilmub järgmisel hommikul kööki tööle või tuleb teistel topelt rabeleda.
Olin lõunatamas, kui kuulsin Ummit ja Atat kõrvalgardekasse sisenemas, Ata seletamas, et tema rohkem ei tea, vend tuli, võttis oma asjad ja läks, näed, kapp on tühi. Aga homme hommikul on kokka vaja....
Edasi läks muidugi üsna "lõbusaks". Kõigepealt kukkus Ummi muidugi Illikale helistama, kuid Illikas loomulikult ei suvatsenudki vastata. Siis hakkasime vaibal käima. Mina teatasin, et olin tööga hõivatud ja ei näinud ega kuulnud midagi. Pääsesin seekord suht kergelt - ainult monoloog teemal "küll te olete kõik pimedad siin". Aga kuna olin sel päeval buffees tõesti üksi ja tööd jagus, jättis Ummi vähemalt minu ruttu rahule.
Ning Illikas ei tulnudki enam. Ja veel - selgus, et ta tõesti alustas uut karjääri sealsamas lähedal asuvas alkoholipoes. Aga see on juba üks teine lugu :)
Subscribe to:
Posts (Atom)