Nii, situatsioon järgmine:
Palun kallil mehel, kes on minu kõrval istudes ühe oma tuhandest tangojutust lõpetanud ja natukeseks vaikinud, (pange nüüd hästi sõnastust tähele), TUUA MULLE ESIKUST PEEGLI EEST PUNASEST SPORDIKOTIST PUDEL JOOGIVETT.
Ja ennnäe imet, keskendunud sügavmõttelise näoga mees tõusebki diivanilt. Ossa püssa, jõuan juba imestada, ma ei pidanudki oma palvet 2-3 korda kordama.
Aga mu elevus on üürike.
"Siin peeglilaual pole veepudelit" hõigatakse mulle esikust.
Tavaline.
Tüüpiline.
Norrrrrrrmaalne....
"Punasest spordikotist" hüüan esiku poole, vaikset ärritust maha surudes. Kõhus on ju nagu kõva valus kivi lihaseid rebimas.
Minutike. Siis ilmub mees uuesti nähtavale, spordikott sangapidi käeotsas.
"Siin ei ole veepudelit"
...........
Nii, situatsioon järgmine.
Naine, kes on harjunud ALATI olema nõtke ja metsik leopard, hetkel aga haavatud gasell, ajab ennast diivanilt püsti. Läheneb mehele vihase tiigri ilmega, võtab ta käest koti (suht raske), kükitab põrandale, sobrab kotis ja tõstab sealt välja KAKS (!) veepudelit üksteise järel. (Haiglas anti mõlemil päevil lõunasöögi kõrvale)
"Aaa...aga sa ei öelnud, et need on koti põhjas...."
....................
Nii...aga ausalt öeldes ei ole edasine enam eriti huvitav...
Täna igatahes saeb mees õues kaminapuid ja hoiab minust viisakasse kaugusse :)

Ausalt, ma olin selle bloginduse juba täiesti unustanud. Ja siis saadetakse mu silme ette link, millest selgub, et üks peletis pole seda mitte suutnud....
Teate, kahjuks ei saa ma oma katkilõigatud kõhulihasega absoluutselt naerda, nii et lihtsalt luksun ja turtsun kuidagi siin üle diivaniääre, Tupac tuleb ja limpsib mu nägu. Mu kallis taksikas, ma igatsesin haiglas Su järgi! Kusti kolis mu pikaliheitmise hetkest peale mu kõhule kõhutama, õnneks on kassike ikka kerge ja graatsiline olevus.
Ülejäänud kahele kodakondsele ütlesin juba üleeile palatis, et tegelikult tahan ma nende "moludest" puhata, aitäh mahla ja banaanide eest ja nägemist! :) Ok, see oli loomulikult nali - tegelikult on just ülivärskendav-vaimukas-ajuvaba neid koos tarbida :) Nad moodustavad mingi omamoodi sünergia - üks selline vaikne, kergelt resigneerunud kogum mõttetihedusest-hajameelsusest, teine üdini kontsentreenud just mingile hetkel olulisele mõttele ja ülejäänud olme suhtes uljalt-armsalt-blaseerunud. Ja mina nende vahel sõnapalle käest kätte loopimas - väga mõnus on nendega tegelikult :)
Aga nüüd on ees ootamas mõnus kuu täiesti süüdimatut laisklemist, ainult vein ja seks ei ole veel soovitav :) See oli ainuke asi, mida ma ise arstilt pärisin, kui ta kõik muu enda meelest olulise oli mulle ära rääkinud ja palus mul omakorda küsimusi esitada. OK, muidugi tal suunurgad natuke tuksatasid, aga tundus, et positiivusest. Paljud minuvanused vist nii ei küsi, onju? Mõni nooremgi küsib kindlasti, millal võiks mitte keppi, vaid kepikõndi tegema hakata, iccccc.....
Ainuke asi, mis veidi kurvastab, on see, et teatrisse vist sel hooajal enam ei saa, ei suudaks nii kaua järjest ka ainult istuda. Just sel kevadel avastasin, et on ikkagi mitu-mitu asja, mida näha tahaks, "Aeg ja perekond Convay", veel paar asja Linnateatris, siis Nüganeni-Pedajase suur projekt mõlemi teatriga koostöös Stoppardi näidenditega. Aga siis on vähemalt sügisel midagi väga oodata :) Aga see kuu keskendun lugemisele, kirjutamisele, õppimisele ja kevade tuleku jälgimisele. Päikest!:)
Aa, kuna lingis oli öeldud et sellised blogijad mainivad pidevalt mingeid vaimuhädasid ja vastavaid ravimeid (jah, tõsi, ka mina alustasin sellest ja sain tänu sellele teraapiale ka terveks, nüüd blogin 95% rõõmu ja 5% kahjurõõmu pärast :)), siis lingi vahendaja "rõõmuks" kirjutan siia ühe tsitaadi Aigi Vahingu raamatust "Valik"
"Ma ei julgenud talle tõtt öelda, kartes teda kaotada. Järelikult ei uskunud ma, et kui mina jään ausaks - räägin tõtt, siis tulemus toetab seda, mis on nii mulle kui ka temale parim. Ma ei uskunud hea võimalikkusesse. Nii et selle matshi kaotasin ma hirmule. Pole viga, olen õppinud oma päeva restartima. Uus päev algab nüüd-/"
......Vat nii.