Seekordne postitus tuleb piltideta. Ja nimedeta.
Miks?
Loete edasi, saate teada :)
Argentiina tangos on armastust. On armumist. On kirge. On armukadedust. On lahkuminekuid. On lihtsalt kadedust. On intriige. On äri. On raha. Või hetkel ei ole...:)
Kadeduse, intriigid ning raha jätan ma teiseks korraks. Võtame täna armastuse. Selle 10 aasta jooksul nägin ma neid lugusid üksjagu.
Enamus neist oli rõõmsad - leidsid inimesed tangos teineteist ja rõõmustasid ka meid oma õnnesäraga. Kuid tango on elu, ja elu on tihtipeale nagu "ameerika mäed"
Tuli tüdruk tangot tantsima, koos partneriga. Kuid ühel hetkel liikusid nad milongadel juba eraldi ja tüdruku silmad oli nukrad. Sattusime suhtlema ning kuulsin, et poisi tunded ei olnud ikkagi väga tõsised.
Ega muidu ei olekski nii kurb, rääkis tüdruk, Aga kuidas ma tantsin nüüd, tema oli ju minu tangopartner, ilma temata ei ole tango minu jaoks enam see...
Kuid see tüdruk ei jätnud tangot, ja varsti armus ta tõsiselt ja sügavalt noormehesse nr.2. Ning tunnetes ausust hindava siira inimesena näitas ta seda ka julgelt välja. Soovisin kogu hingest selle suhte õnnestumist ja alguses tunduski, et lähebki hästi, noored liikusid palju koos ringi.
Aga..
Meie hulka ilmus tüdruk nr.2. Oli olnud juba üsna teismeeast koos noormehega nr.3, aga nagu sellistes olukordades ette tuleb - inimesed kasvavad erinevaks. Ja tüdruk nr.2 oli otsustanud, et teeb oma poisiga pausi ja elab mingi aeg temast eraldi.
Ja siis armus noormees nr. 2 hoopis temasse.
Ja temasse armus ka üks mees. Abielus mees.
Ja tüdruk nr.2 armus ka. Abielus mehesse.
Aga et ilma tähelepanu äratamata selle mehe lähedusse jääda, temaga kohtuda ja tangot tantsida, hakkas tüdruk avalikult ikkagi kaaslaseks noormehele nr.2, Kuid ka tema hindas tunnetes ausust ja andis selle kaksiksuhtest ka noormehele nr.2 teada, põhjustades viimasele muidugi südamevaluga segatud lootust ja ootust, et äkki ühel hetkel ikkagi...
Kuid tango võib olla ka palsam haavadele, leevendada muusikaga valu ja panna uue milongaõhtuga olnut unustama. Või "parandas lihtsalt aeg kõik haavad"....:)
Õnneks läks ka nii kõikide selle loo asjaosalistega - tüdruk nr.2 on uuesti koos oma noorusarmastusega, noormees nr. 2 uues õnnelikus suhtes ja abielus mees koos oma armsa naisega.
Ainult tüdruk nr.1 ikkagi lahkus tangost. Kuid olles tundma õppinud tema südikat loomust ja kustumatut elurõõmu, olen veendunud et tema elu on tegus, kirev ja õnnelik.
Pärlike.
Noormees nr.3, olles asjaga kurssi viidud, nõudis abielus mehega kohtumist. See sai teoks.
"Ah siis nii tantsitakse tangot??!!" olid olnud noormehe nr.3 esimesed sõnad abielus mehele.
Ahh, see ettearvamatu argentiina tango....
Tuesday, May 30, 2017
Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.17
Tahaksin natukene veel rääkida "meie inimestest" - täna näiteks Piretist.
Vahest lihtsalt on nii, et mõne inimesega tekib klapp ja äratundmine, et tema on mõtte- ja hingekaaslane, lihtsalt sinuga ühel lainel. Te mõistate üksteist pilgust ja sõnast, ja kui saab pikemalt vestelda, on alati huvitav, kuidas teine sinu arvamust ja suhtumist täiendab ning edasi arendab.
Piret sattus tango juurde nii nagu paljud teisedki tüdrukud - unistas kaunist paaristantsust, aga just kindlasti sellisest, kus teda hoitakse. Tantsinud oli ta varem ka salsat, kuid see ei olnud päris see, ning juba see fakt tegi meid sarnasteks, ka mina olin proovinud salsat ja seda siis ka väga vahvaks pidanud, aga....see keerutamine ammendas ennast ka minu jaoks :) Salsa on kindlasti samuti super, aga teistsuguste, võibolla natuke mänglevamate ja liikuvamate inimeste jaoks.
Noppisin Pireti enda sõnadest välja sellise humoorika kirjelduse, loodan, et ta ei pahanda :)
"Hakkasin usinasti partnerit otsima, üksi ju ei saa minna. Armsa sõbranna sünnipäeval kuulasin, kuidas üks paar oma tantsutundides käimisest räägib ja õhkasin, et ma tahaks ka, aga mul pole partnerit. Meespool vaatas mulle siis kulmude plõksudes otsa ja ütles, et ma peaksin siis nende tangotundi tulema, sest seal on kolm meest, kes ootavad, et mõni naine tuleks. Ja tõesti oli meie trennis mehi rohkem kui naisi"
Veel on Piret öelnud, et kui ta teadnuks, et tegu on "maailma raskeima tantsuga", poleks ta seda õppima tulnud, samas kui oleks ta varem kogemata mõnele milongale sattunud, oleks ta otsejoones esimesse ettejuhtuvasse tangotrenni sisse tormanud. Aga aastavahetusel oli Piret kogu hingest soovinud tähtedelt midagi uut ja ilusat oma ellu, ning "universumi unikaalne kataloog" täitis ta soovi parimaga!
Kuna Piret sukeldus tangosse süvitsi ja hingega, kujunes temast hell ja tundlik partner hea tunnetuse ja - tasemega juhile, ka Ilmari oma meistriklassi õpetusega on teda ta enda soovil "lihvinud". Ning tänu kõigele sellele võib mu kallis sõbratar ja eeskuju minna tantsima ükskõik millisele välisriigi tangoüritusele - kes temaga kord tantsida on proovinud, see tema lummusesse jääb...:)
Ja ta teeb ka meelolukaid fotosid!
Ning tänane pärl tuleb täiesti "verivärske" - toimus nimelt eile!
Lahkume õhtul hilja Tartu hooajalõpumilongalt, kus Ilmari oli DJ. Ajame kahe viimase külalisega veel all maja ees juttu, kui Ilmari avastab, et kuigi ta on hoolikalt kõik oma kotid ja kodinad kaasa võtnud, pole taskus ikkagi autovõtmeid. Selge, ju pani siis ikkagi enne tantsimist laua peale. Läheb uuesti trepist üles neile järgi, meie jätkame vestlust. Ilmari tuleb tagasi ja teatab, et autovõtmed olid tal ikkagi hoopis kingakotis, kõik on hästi. Jätame tantsumaja võtmed tartlastele ja asume koduteele.
Kaks ja pool tundi hiljem avab Ilmari kodumaja ees pagasiluugi, et võtta arvuti, ent....seda pole seal.
Enne kui Ilmari Tartus trepist üles teisele korrusele oma võtmeid otsima läks, pani ta käes olnud arvutikoti trepikojas paiknenud lauakesele. Uuesti trepist alla tulles ta seda liigutust enam ei mäletanud....
N.B. Läpakas on juba ilusti Eva hoole all. :)
Vahest lihtsalt on nii, et mõne inimesega tekib klapp ja äratundmine, et tema on mõtte- ja hingekaaslane, lihtsalt sinuga ühel lainel. Te mõistate üksteist pilgust ja sõnast, ja kui saab pikemalt vestelda, on alati huvitav, kuidas teine sinu arvamust ja suhtumist täiendab ning edasi arendab.
Piret sattus tango juurde nii nagu paljud teisedki tüdrukud - unistas kaunist paaristantsust, aga just kindlasti sellisest, kus teda hoitakse. Tantsinud oli ta varem ka salsat, kuid see ei olnud päris see, ning juba see fakt tegi meid sarnasteks, ka mina olin proovinud salsat ja seda siis ka väga vahvaks pidanud, aga....see keerutamine ammendas ennast ka minu jaoks :) Salsa on kindlasti samuti super, aga teistsuguste, võibolla natuke mänglevamate ja liikuvamate inimeste jaoks.
Noppisin Pireti enda sõnadest välja sellise humoorika kirjelduse, loodan, et ta ei pahanda :)
"Hakkasin usinasti partnerit otsima, üksi ju ei saa minna. Armsa sõbranna sünnipäeval kuulasin, kuidas üks paar oma tantsutundides käimisest räägib ja õhkasin, et ma tahaks ka, aga mul pole partnerit. Meespool vaatas mulle siis kulmude plõksudes otsa ja ütles, et ma peaksin siis nende tangotundi tulema, sest seal on kolm meest, kes ootavad, et mõni naine tuleks. Ja tõesti oli meie trennis mehi rohkem kui naisi"
Kuna Piret sukeldus tangosse süvitsi ja hingega, kujunes temast hell ja tundlik partner hea tunnetuse ja - tasemega juhile, ka Ilmari oma meistriklassi õpetusega on teda ta enda soovil "lihvinud". Ning tänu kõigele sellele võib mu kallis sõbratar ja eeskuju minna tantsima ükskõik millisele välisriigi tangoüritusele - kes temaga kord tantsida on proovinud, see tema lummusesse jääb...:)
Ja ta teeb ka meelolukaid fotosid!
Ning tänane pärl tuleb täiesti "verivärske" - toimus nimelt eile!
Lahkume õhtul hilja Tartu hooajalõpumilongalt, kus Ilmari oli DJ. Ajame kahe viimase külalisega veel all maja ees juttu, kui Ilmari avastab, et kuigi ta on hoolikalt kõik oma kotid ja kodinad kaasa võtnud, pole taskus ikkagi autovõtmeid. Selge, ju pani siis ikkagi enne tantsimist laua peale. Läheb uuesti trepist üles neile järgi, meie jätkame vestlust. Ilmari tuleb tagasi ja teatab, et autovõtmed olid tal ikkagi hoopis kingakotis, kõik on hästi. Jätame tantsumaja võtmed tartlastele ja asume koduteele.
Kaks ja pool tundi hiljem avab Ilmari kodumaja ees pagasiluugi, et võtta arvuti, ent....seda pole seal.
Enne kui Ilmari Tartus trepist üles teisele korrusele oma võtmeid otsima läks, pani ta käes olnud arvutikoti trepikojas paiknenud lauakesele. Uuesti trepist alla tulles ta seda liigutust enam ei mäletanud....
N.B. Läpakas on juba ilusti Eva hoole all. :)
Tuesday, May 23, 2017
Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.16.
2012 juulis toimus teine Tango Port Tallinn festival, õpetajateks Cecilia González (Argentina) & Somer Sürgit (USA/Turkey) ning Inês Gomes & Rui Barroso (Portugal)
Inez Ilmarile tango saladusi jagamas :)
Juba siis heitsime oma tangoseltskonnas vahetevahel nalja, et keegi kaunitest eesti naistest võiks mõne välismaalasest maestro ära võluda ja siis "sellise aarde" meie kodumaale elama ja õpetama tuua :)
Ei teadnud me siis veel, et just sellel festivalil selline "case" alguses saigi - Türgist pärit Somer armus meie kaunisse ja andekasse Jessicasse ning võitis lausa aastatepikkuse järjekindlusega ka neiu südame! Nüüd kasvatab särav ja õnnelik paar Eestis oma pisikest poega Leoni ja annab regulaarselt tangotunde.
Sädemed on õhus :)
Üks milonga toimus seekord jällegi ühes väga põneva atmosfääriga paigas - Tallinna Lennusadamas.
Aga kahjuks oli sellel õhtul üsnagi kurb lõpplahendus - me suutsime oma tangopoognatega ära rikkuda nende põranda, ja selle kahju hüvitamine tekitas festivali eelarvele korraliku miinuse. Õnneks sai Karmen Lennusadama juhtkonnaga kokkuleppele, et tasub põranda uuendamisest põhjustatud kulutusi pikema aja jooksul tasapisi.
Samas on mul meeles, et see põrandakate tundus tantsimiseks imemugav, parajalt elastne ja hingav, selline põrand annab alati juurde tangole nii vajalikku vetruvust, võimendades niimoodi tantsu dünaamikat. Aga materjal osutuski kahjuks meie kingakontsade jaoks liiga pehmeks.
2013 aasta kolmas Tango Port Tallinn tõi meile Rui&Inese ning Carlose&Brigitta kõrvale ühe uue fantastilise õpetajatepaari - Veronica Palacios & Omar Quiroga (Argentiina)
Ning just nemad jäid Ilmari lemmikmaestroteks mitmeks aastaks.
Sellel suvel kohtasime aga veel ühte huvitavat argentiinlast (jällegi vist Liivi ja Arturi poolt kohale toodud) :) - Demian Fontenla´t. Nüüd materjali kogudes ja festivali pilte läbi vaadates avastasin ühe huvitava tõiga, ühel milongal Demian ka esines. Ning järgneval fotol ongi mõnus meenutus, kuidas maestrod tema tangot jälgivad. Ja millise emotsiooniga jälgivad...
Erinevate inimeste pilkudesuund sellel fotol on tegelikult üldse huvitav - kes keda üldse vaatab :)
Ning ikka ja jälle - afterpartyd on pingevabad, heatujulised ja täiesti teistmoodi lummavad.
Pärlike :)
Maraton Vilniuses. Palju tantsitud. Öö juba hommikuks saamas, rahvast väheneb. Otsustame, et äkki aitab meile ka tänaseks, homne (tegelikult juba sama päev) veel ees. Ilmari ja Karel veel istuvad saalis, mina lähen end talveriietesse mässima. Saan saapad jalga, kui minu juurde astub võluv noor mustanahaline mees, keda olin eelnevalt ise ka silmitsenud (kahjuks tulutult, kuna teda piidlesid ka kümned ja kümned minust kümneid aastaid nooremad tantsijannad). Ja nüüd teatab see adonis täiesti konkreetselt, et ärgu ma mitte mõelgugi kuhugi ära minna, sest tema tahab just nüüd minuga tantsida.
No hästi - sellise võimaluse jaoks lihtsalt peab veel võhma jätkuma. Saapad uuesti jalast ja letś go!
See oli fantastline tanda! Sulgesin üsna koheselt oma silmad ja lihtsalt nautisin. Ka tanda keskel lugude vaheajal hoidsime me oma tantsuembust, et mitte seda lumma katkestada. Ja me hoidsime seda ka mingid hetked peal viimast lugu...
Siis algas cortina ning see oli midagi väga rütmikat. Ning mu partner hakkas minuga ka seda tantsima, ja kuna ka minu emotsioonid olid laes ja keha täiesti lahti, hakkasin ma rõõmuga kaasa liikuma, teades et cortina kestab ju ainult mõned hetked...
Kuid mõnikord, kui cortina järgi hakkab tantsima suurem hulk inimesi, laseb DJ seda lugu pikemalt, vahest ka lõpuni. Ning tundus, et just nii minema hakkab, mõnus tantsulugu aina kestis ja meie hoog aina kasvas. Tegime igasuguseid põikeid ja pöördeid, vahepeal kallutas must mees mu lausa paralleelseks põrandaga, siis haaras mu uuesti sülelusse ja lennutas hoopiski üle puusa
JA MINUL SILMAD IKKA KINNI - olin nii sellesse tantsu haaratud! Siis hakkasin kuulma huilgeid ja plaksutamist. Ohh, jummal tänatud, neid vehkijaid on siin siis järelikult rohkem, jõudsin veel mõelda, siis ei vaata ju keegi õnneks eriti mind.
Aga lõpuks lõppes ka see cortina ja Merle avas ka lõpuks oma silmad. Ja pidi tõdema, et ühtki teist paari peale nende platsil EI OLNUD! Ning natukene aega veel talle ja ta partnerile määratud aplausi ja hõiskeid kuulama ning naeratama...
Kui rahvas oli rahunenud, hiilisin Ilmari ja Kareli kõrvale ja küsisin, kas oli väga õudne. Õnneks olevat täitsa vahva vaadata olnud :)
Juba siis heitsime oma tangoseltskonnas vahetevahel nalja, et keegi kaunitest eesti naistest võiks mõne välismaalasest maestro ära võluda ja siis "sellise aarde" meie kodumaale elama ja õpetama tuua :)
Ei teadnud me siis veel, et just sellel festivalil selline "case" alguses saigi - Türgist pärit Somer armus meie kaunisse ja andekasse Jessicasse ning võitis lausa aastatepikkuse järjekindlusega ka neiu südame! Nüüd kasvatab särav ja õnnelik paar Eestis oma pisikest poega Leoni ja annab regulaarselt tangotunde.
Üks milonga toimus seekord jällegi ühes väga põneva atmosfääriga paigas - Tallinna Lennusadamas.
Aga kahjuks oli sellel õhtul üsnagi kurb lõpplahendus - me suutsime oma tangopoognatega ära rikkuda nende põranda, ja selle kahju hüvitamine tekitas festivali eelarvele korraliku miinuse. Õnneks sai Karmen Lennusadama juhtkonnaga kokkuleppele, et tasub põranda uuendamisest põhjustatud kulutusi pikema aja jooksul tasapisi.
Samas on mul meeles, et see põrandakate tundus tantsimiseks imemugav, parajalt elastne ja hingav, selline põrand annab alati juurde tangole nii vajalikku vetruvust, võimendades niimoodi tantsu dünaamikat. Aga materjal osutuski kahjuks meie kingakontsade jaoks liiga pehmeks.
2013 aasta kolmas Tango Port Tallinn tõi meile Rui&Inese ning Carlose&Brigitta kõrvale ühe uue fantastilise õpetajatepaari - Veronica Palacios & Omar Quiroga (Argentiina)
Ning just nemad jäid Ilmari lemmikmaestroteks mitmeks aastaks.
Sellel suvel kohtasime aga veel ühte huvitavat argentiinlast (jällegi vist Liivi ja Arturi poolt kohale toodud) :) - Demian Fontenla´t. Nüüd materjali kogudes ja festivali pilte läbi vaadates avastasin ühe huvitava tõiga, ühel milongal Demian ka esines. Ning järgneval fotol ongi mõnus meenutus, kuidas maestrod tema tangot jälgivad. Ja millise emotsiooniga jälgivad...
Erinevate inimeste pilkudesuund sellel fotol on tegelikult üldse huvitav - kes keda üldse vaatab :)
Ning ikka ja jälle - afterpartyd on pingevabad, heatujulised ja täiesti teistmoodi lummavad.
Pärlike :)
Maraton Vilniuses. Palju tantsitud. Öö juba hommikuks saamas, rahvast väheneb. Otsustame, et äkki aitab meile ka tänaseks, homne (tegelikult juba sama päev) veel ees. Ilmari ja Karel veel istuvad saalis, mina lähen end talveriietesse mässima. Saan saapad jalga, kui minu juurde astub võluv noor mustanahaline mees, keda olin eelnevalt ise ka silmitsenud (kahjuks tulutult, kuna teda piidlesid ka kümned ja kümned minust kümneid aastaid nooremad tantsijannad). Ja nüüd teatab see adonis täiesti konkreetselt, et ärgu ma mitte mõelgugi kuhugi ära minna, sest tema tahab just nüüd minuga tantsida.
No hästi - sellise võimaluse jaoks lihtsalt peab veel võhma jätkuma. Saapad uuesti jalast ja letś go!
See oli fantastline tanda! Sulgesin üsna koheselt oma silmad ja lihtsalt nautisin. Ka tanda keskel lugude vaheajal hoidsime me oma tantsuembust, et mitte seda lumma katkestada. Ja me hoidsime seda ka mingid hetked peal viimast lugu...
Siis algas cortina ning see oli midagi väga rütmikat. Ning mu partner hakkas minuga ka seda tantsima, ja kuna ka minu emotsioonid olid laes ja keha täiesti lahti, hakkasin ma rõõmuga kaasa liikuma, teades et cortina kestab ju ainult mõned hetked...
Kuid mõnikord, kui cortina järgi hakkab tantsima suurem hulk inimesi, laseb DJ seda lugu pikemalt, vahest ka lõpuni. Ning tundus, et just nii minema hakkab, mõnus tantsulugu aina kestis ja meie hoog aina kasvas. Tegime igasuguseid põikeid ja pöördeid, vahepeal kallutas must mees mu lausa paralleelseks põrandaga, siis haaras mu uuesti sülelusse ja lennutas hoopiski üle puusa
JA MINUL SILMAD IKKA KINNI - olin nii sellesse tantsu haaratud! Siis hakkasin kuulma huilgeid ja plaksutamist. Ohh, jummal tänatud, neid vehkijaid on siin siis järelikult rohkem, jõudsin veel mõelda, siis ei vaata ju keegi õnneks eriti mind.
Aga lõpuks lõppes ka see cortina ja Merle avas ka lõpuks oma silmad. Ja pidi tõdema, et ühtki teist paari peale nende platsil EI OLNUD! Ning natukene aega veel talle ja ta partnerile määratud aplausi ja hõiskeid kuulama ning naeratama...
Kui rahvas oli rahunenud, hiilisin Ilmari ja Kareli kõrvale ja küsisin, kas oli väga õudne. Õnneks olevat täitsa vahva vaadata olnud :)
Thursday, May 18, 2017
Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.15.
Täna tahaksin rääkida ühest põnevast persoonist, kes on meie Eesti tangoelu oluliselt mõjutanud - Carlosest.
Carlos Rodriguez de Boedo, pesuehtne argentiinlane, ilmus juba aastal 2012 Mareti ja Tiia-Maria kui heade hispaania keele oskajate kaudu meie seltskonda. Inglise keelt ta siis veel eriti ei osanud ja mina, kes ma võõramaalaste ja eriti tunduvalt võõravereliste inimeste seltskonnas ennast alati natuke kohmetuna ja kammitsetuna tunnen, hoidsin temaga teadlikult distantsi. Eriti veel peale seda, kui ma nägin tema fantastilist tangot - mina olin siis veel ju täielik koperdis :) Aga üsna ruttu kodustasid Carlose ära Artur ja Liivi, kes samuti hispaaniat rääkida suutsid, ning tõid argentiinlase kohe ka meie juurde külla. Loomulikult korraldati kohe ka meile eratund ja tasapisi hakkas mu võõristus "üles sulama", sest Carlos oli elav, rõõmsameelne ja vahetu. Puistas muidugi ka vigases inglise keeles komplimente ja vaatas sügavalt silma, rõhutades teadlikult oma kirglikku ja keevalist loomust, aga sellised trikid ajasid mind muidugi ainult leebelt muigama - oleme teist kuulnud, lõunamaalased! :)
Carlose ellu oli aga juba lapsepõlvest peale kuulunud tango, ta armastas seda tantsu kirglikult ning tundes ära samad alged Ilmari juures, tekkis nende vahel mõlemapoolne tõsine huvi ja austus teineteise vastu, mis toimib siiani. Olime Ilmariga väga liigutatud, kui Carlos Vilniusest, kuhu saatus teda mõned aastad hiljem elama ja tegutsema viis, spetsiaalselt Ilmari 50ndaks sünnipäevapeoks kohale sõitis.
Aga alguses jäi Carlos ikkagi Eestisse, elas Liivi ja Arturi juures ning hakkas loomulikult meile argentiina tangot õpetama. Ja ma leian, et meil oli sel hetkel ikka väga vedanud!
Väljavõtteid Tango Tallinna kodulehelt:
Carlos Rodriguez on omandanud Argentiina tango puhtamail ja autentseimal kujul, ta alustas oma tango karjääri juba 14 aastaselt (1994) tehes kaasa tangoetenduses Rancheria teatris. Carlos on sündinud Boedos (Club Grisel’i vahetus läheduses). Juba Carlose vanavanemad tantsisid tangot.
Ta tansib peamiselt saloni stiili (eriti Villa Urquiza), kuid ka milonguero‘t ja canyengue‘t. Tema tuntuimateks eeskujudeks ja õpetajateks on olnud Jorge Dispari, Maria del Carmen Dispari, Javier Rodriguez, Raul Bravo, Osvaldo Zotto, Carlos Perez, jt Buenos Airese tuntud maestrod.
Tema tantsus väjendub sentimentaalus, vaosoitus ja argentiina mehe eriline suhtumine naisesse. Carlos on samuti väga tähelepanelik ja pühendunud õpetaja.
Ning üks hingeminev postitus Karmenilt:
Õnneks ei kadunud Carlos kuhugi, sest me hakkasime teda väga hindama ja armastama :)
Kuumavereline argentiinlane vajas aga endale ka kaaslannat, ning selle "oma ja õige" leidis Carlos Leedumaalt. Kaunitar Brigitta oli samuti lapsest peale tegelenud tantsuga, vist lausa balletiga, ning kui mina neid esimest korda koos tantsimas nägin, sain ma aru, et õigemat tangopaari annab otsida :) Nende stiil ja temperament sobis fantastiliselt, nad nautisid üha kiiremaid ja keerukamaid kombinatsioone, andsid teineteisele energiat ja lihtsalt särasid!
Carlose suhted eestiga on siiani väga lähedased, aeg-ajalt käivad nad Brigittaga nii Tallinnas, Pärnus ja nüüd ka juba Haapsalus workshoppe tegemas. Ja alati püüame ka meie Ilmariga minna ja osa võtta, kuigi Ilmari on võibolla oma tangostiiliga natuke teises suunas liikunud. Aga nad on jätkuvalt fantastilised tugeva, lausa raske tehnika õpetajad ning isiklikult minule on Brigitta tunnid siiani "üldkehaliselt ülivajalikud"
Pärlike :)
Liivi ja Artur koos Carlosega tulid üheks õhtuks Vilniuse maratonile plaaniga öösel tagasisõitu alustada, aga Carlosele hakkas seal nii meeldima, et ta soovis jääda hommikuni. Minul "külmavaresel" aga oli hakanud natuke valutama kurk ja nii me siis tegime logistilise vangerduse - mina kobisin Arturi autosse ja Carlos pidi tulema peale aftepartyt Tallinnasse tagasi Ilmariga.
"Loodame, et ma roolis magama ei jää" nentis Artur autot käivitades
"Ohh, ära muretse" olin mina optimistlik "ma hakkan sulle siis laulma, kui sa uniseks jääma kipud"
Artur oli ivakese aega päris vait.
"Kas seal maratonil pakuti kuskil kõvasti tasuta alkoholi?" küsis ta seejärel.
Auts....
Kui keegi nüüd aru ei saanud, siis minu "laulmine" ei ole laulmine, vaid Ilmari sõnade järgi "tegevus, mille tagajärjel kõik elusorganismid põgenevad kosmosesse ja uksehinged hakkavad kriiksuma"
P.S. "Kobeda Kuke Blogi" lugejad võibolla mäletavad, kuidas kokk köögis kahe käega seinast kinni hoidis ja kergemat karistust anus :)
Olin ma "laulmist" vist ka kunagi Arturile audiodemonstreerida suutnud :)
Carlos Rodriguez de Boedo, pesuehtne argentiinlane, ilmus juba aastal 2012 Mareti ja Tiia-Maria kui heade hispaania keele oskajate kaudu meie seltskonda. Inglise keelt ta siis veel eriti ei osanud ja mina, kes ma võõramaalaste ja eriti tunduvalt võõravereliste inimeste seltskonnas ennast alati natuke kohmetuna ja kammitsetuna tunnen, hoidsin temaga teadlikult distantsi. Eriti veel peale seda, kui ma nägin tema fantastilist tangot - mina olin siis veel ju täielik koperdis :) Aga üsna ruttu kodustasid Carlose ära Artur ja Liivi, kes samuti hispaaniat rääkida suutsid, ning tõid argentiinlase kohe ka meie juurde külla. Loomulikult korraldati kohe ka meile eratund ja tasapisi hakkas mu võõristus "üles sulama", sest Carlos oli elav, rõõmsameelne ja vahetu. Puistas muidugi ka vigases inglise keeles komplimente ja vaatas sügavalt silma, rõhutades teadlikult oma kirglikku ja keevalist loomust, aga sellised trikid ajasid mind muidugi ainult leebelt muigama - oleme teist kuulnud, lõunamaalased! :)
Carlose ellu oli aga juba lapsepõlvest peale kuulunud tango, ta armastas seda tantsu kirglikult ning tundes ära samad alged Ilmari juures, tekkis nende vahel mõlemapoolne tõsine huvi ja austus teineteise vastu, mis toimib siiani. Olime Ilmariga väga liigutatud, kui Carlos Vilniusest, kuhu saatus teda mõned aastad hiljem elama ja tegutsema viis, spetsiaalselt Ilmari 50ndaks sünnipäevapeoks kohale sõitis.
Aga alguses jäi Carlos ikkagi Eestisse, elas Liivi ja Arturi juures ning hakkas loomulikult meile argentiina tangot õpetama. Ja ma leian, et meil oli sel hetkel ikka väga vedanud!
Väljavõtteid Tango Tallinna kodulehelt:
Carlos Rodriguez on omandanud Argentiina tango puhtamail ja autentseimal kujul, ta alustas oma tango karjääri juba 14 aastaselt (1994) tehes kaasa tangoetenduses Rancheria teatris. Carlos on sündinud Boedos (Club Grisel’i vahetus läheduses). Juba Carlose vanavanemad tantsisid tangot.
Ta tansib peamiselt saloni stiili (eriti Villa Urquiza), kuid ka milonguero‘t ja canyengue‘t. Tema tuntuimateks eeskujudeks ja õpetajateks on olnud Jorge Dispari, Maria del Carmen Dispari, Javier Rodriguez, Raul Bravo, Osvaldo Zotto, Carlos Perez, jt Buenos Airese tuntud maestrod.
Tema tantsus väjendub sentimentaalus, vaosoitus ja argentiina mehe eriline suhtumine naisesse. Carlos on samuti väga tähelepanelik ja pühendunud õpetaja.
Ning üks hingeminev postitus Karmenilt:
Eesti staažikaim tangoõpetaja Carlosest jaanuaris 2013:
Enne kui lähete nädala plaani juurde loodan, et loete läbi minu, Karmeni, ühe isikliku pöördumise… seotud minu Argentina reisi ja siin meie juures toimuvaga.
Olen juba ammu unistanud sellest, et meil Eestis oleks regulaarsemalt ka meesõpetaja, kes suudaks õpetada midagi sellist, mis aitaks meil leida üles seda imelist ja lihtsat, kuid raskesti õpetatavat, mis tegelikult teeb tangost tango. See on austus ja avatus kontaktis meie enda, partneri ja teiste tantsijatega. See on miski sõnulseletamatu, millest saab aru alles siis, kui varume selle toimima hakkamiseks aega, kannatust ja hoolimist.
Ja hetkel see õpetaja Carlos Rodrigueze näol meil Eestis on. Uskuge mind, Carlos õpetab meile midagi, mida mitte ükski teine õpetaja õpetada ei ole osanud/tahtnud/suutnud. See on ehe ja aus austus tangokultuuri vastu, hetkede võtmine ja protsessi olulisus ning nautima õppimine. On väga kurb kui Carlos otsustab varsti Eestist siiski vähese huvi tõttu ära minna ja meie magasime maha võimaluse, mis oleks viinud meid järgmisele tango teadlikkuse tasandile.
Kui Carlos Vilniuses käis, siis paljud minu tuttavad Itaaliast, Lätist ja Leedust kirjutasid mulle pärast kuidas nad tahaksid tantsida samamoodi nagu Carlos. Meil oleks seda võimalik õppida. Seega ma väga palun/loodan, et võtaksite selle aja enda ja meie kõigi jaoks ja tuleksite vähemalt 3 Carlose tundi, et aru saada, millest ta tegelikult räägib ja meile edasi anda püüab. Loodan, et kellelegi läheb see mõte korda ja näeme tundides tihedamini ja uudishimulikult.
Õnneks ei kadunud Carlos kuhugi, sest me hakkasime teda väga hindama ja armastama :)
Kuumavereline argentiinlane vajas aga endale ka kaaslannat, ning selle "oma ja õige" leidis Carlos Leedumaalt. Kaunitar Brigitta oli samuti lapsest peale tegelenud tantsuga, vist lausa balletiga, ning kui mina neid esimest korda koos tantsimas nägin, sain ma aru, et õigemat tangopaari annab otsida :) Nende stiil ja temperament sobis fantastiliselt, nad nautisid üha kiiremaid ja keerukamaid kombinatsioone, andsid teineteisele energiat ja lihtsalt särasid!
Carlose suhted eestiga on siiani väga lähedased, aeg-ajalt käivad nad Brigittaga nii Tallinnas, Pärnus ja nüüd ka juba Haapsalus workshoppe tegemas. Ja alati püüame ka meie Ilmariga minna ja osa võtta, kuigi Ilmari on võibolla oma tangostiiliga natuke teises suunas liikunud. Aga nad on jätkuvalt fantastilised tugeva, lausa raske tehnika õpetajad ning isiklikult minule on Brigitta tunnid siiani "üldkehaliselt ülivajalikud"
Pärlike :)
Liivi ja Artur koos Carlosega tulid üheks õhtuks Vilniuse maratonile plaaniga öösel tagasisõitu alustada, aga Carlosele hakkas seal nii meeldima, et ta soovis jääda hommikuni. Minul "külmavaresel" aga oli hakanud natuke valutama kurk ja nii me siis tegime logistilise vangerduse - mina kobisin Arturi autosse ja Carlos pidi tulema peale aftepartyt Tallinnasse tagasi Ilmariga.
"Loodame, et ma roolis magama ei jää" nentis Artur autot käivitades
"Ohh, ära muretse" olin mina optimistlik "ma hakkan sulle siis laulma, kui sa uniseks jääma kipud"
Artur oli ivakese aega päris vait.
"Kas seal maratonil pakuti kuskil kõvasti tasuta alkoholi?" küsis ta seejärel.
Auts....
Kui keegi nüüd aru ei saanud, siis minu "laulmine" ei ole laulmine, vaid Ilmari sõnade järgi "tegevus, mille tagajärjel kõik elusorganismid põgenevad kosmosesse ja uksehinged hakkavad kriiksuma"
P.S. "Kobeda Kuke Blogi" lugejad võibolla mäletavad, kuidas kokk köögis kahe käega seinast kinni hoidis ja kergemat karistust anus :)
Olin ma "laulmist" vist ka kunagi Arturile audiodemonstreerida suutnud :)
Wednesday, May 17, 2017
Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.14.
Käisime veel 2013 aasta veebruaris Pärnus sellise õpetajapaari tundides nagu Frauke Unterberg ja Lucien Lecarme, aga mingit olulist mälupilti mul nendest kahjuks jäänud ei ole. On aga selline vahva foto :)
Ja siinkohal ma esinen üleskutsega - kui kellelgi minu blogi lugejatest on samuti vahvaid mälestusi meie tangoelust ja -arengust, kommenteerige, postitage julgelt, mul oleks ainult hea meel, kõigil oleks huvitavam!
Aga mais me sõitsime siis Krakovisse. Ning mina loen just seda festivali meie n.ö "rahvusvahelise läbimurde" alguseks :)
See oli esimene mitmepäevane tangoüritus, kus ma tajusin, et ka täiesti võõraste hea tasemega partneritega tuleb midagi välja, et ma suudan kuulata, jälgida-järgida, reageerida ja liikuda koos mehega naudinguga muusikasse, hoides samas oma telge ja tasakaalu ka keerukamatel pööretel ja tempomuutustel. Ja mirada toimis, ma sain pidevalt tantsida, minuga taheti tantsida.......
Ning täiesti unustamatud nii minu kui Ilmari jaoks olid selle festivali aftrepartyd - ühes natuke salapärases/pahelises baaris nimega Club Cabaret. See feeling ja need meeletud tangod, mis seal hommikupoole ööd ennastunustavalt lausa paljajalu tantsiti - see oli tookord fantastiline elamus!
See uskumatu vaimustus, mis mind Wawel Tango Festivalil haaras, jätkus aga vaimustavamas tempos paar kuud hiljem Vilniuses, Midsummer Marathon ´il. Ühel päevasel milongal sain lausa tantsida KÕIK tandad, mida soovisin - see tegi mind lihtsalt väga õnnelikuks :)
Ilm oli selle aastal juunis imesoe ning me saime jätkata ühte vahvat traditsiooni, millega alustasime Krakowis - võtame võõras linnas endale rahulikult aega, et ka ringi vaadata, valime välja ühe meile meeldiva, võimalusel muidugi vabas õhus paikneva söögikoha ja käime seal söömas, vestlemas ning lõõgastumas. Sellest on saanud üks oluline puhkuse ning enda laadimise aeg meie tangoreisidel. Ja soe päikesepaisteline rõõmus ilm hoiab minul "tuju ja tempo" alati kõrgel, olen totaalne "päikesehoolik".
Suvise ilma üle rõõmustasid ka maratoni korraldajad nii palju, et soovisid seda ka külalistega jagada - käigu pealt muudeti plaane ning üks afterparty korraldati hoopis Wilno jõe peal seisval laevukesel.
Osito Marino kommenteeris allolevat fotot kunagi selliste sõnadega - see on photoshop, sellist asja ei olnud, et Merle istub ja ei tantsi :)
Põrand oli seal küll väheke kaldus, aga sellisel kellajal see enam kedagi ei seganud :) Hommik oli vaikne ning voolava vee kohal kõlasid imekaunid tangoviisisd kaugele-kaugele...
Ja siinkohal ma esinen üleskutsega - kui kellelgi minu blogi lugejatest on samuti vahvaid mälestusi meie tangoelust ja -arengust, kommenteerige, postitage julgelt, mul oleks ainult hea meel, kõigil oleks huvitavam!
Aga mais me sõitsime siis Krakovisse. Ning mina loen just seda festivali meie n.ö "rahvusvahelise läbimurde" alguseks :)
See oli esimene mitmepäevane tangoüritus, kus ma tajusin, et ka täiesti võõraste hea tasemega partneritega tuleb midagi välja, et ma suudan kuulata, jälgida-järgida, reageerida ja liikuda koos mehega naudinguga muusikasse, hoides samas oma telge ja tasakaalu ka keerukamatel pööretel ja tempomuutustel. Ja mirada toimis, ma sain pidevalt tantsida, minuga taheti tantsida.......
Ning täiesti unustamatud nii minu kui Ilmari jaoks olid selle festivali aftrepartyd - ühes natuke salapärases/pahelises baaris nimega Club Cabaret. See feeling ja need meeletud tangod, mis seal hommikupoole ööd ennastunustavalt lausa paljajalu tantsiti - see oli tookord fantastiline elamus!
See uskumatu vaimustus, mis mind Wawel Tango Festivalil haaras, jätkus aga vaimustavamas tempos paar kuud hiljem Vilniuses, Midsummer Marathon ´il. Ühel päevasel milongal sain lausa tantsida KÕIK tandad, mida soovisin - see tegi mind lihtsalt väga õnnelikuks :)
Ilm oli selle aastal juunis imesoe ning me saime jätkata ühte vahvat traditsiooni, millega alustasime Krakowis - võtame võõras linnas endale rahulikult aega, et ka ringi vaadata, valime välja ühe meile meeldiva, võimalusel muidugi vabas õhus paikneva söögikoha ja käime seal söömas, vestlemas ning lõõgastumas. Sellest on saanud üks oluline puhkuse ning enda laadimise aeg meie tangoreisidel. Ja soe päikesepaisteline rõõmus ilm hoiab minul "tuju ja tempo" alati kõrgel, olen totaalne "päikesehoolik".
Suvise ilma üle rõõmustasid ka maratoni korraldajad nii palju, et soovisid seda ka külalistega jagada - käigu pealt muudeti plaane ning üks afterparty korraldati hoopis Wilno jõe peal seisval laevukesel.
Osito Marino kommenteeris allolevat fotot kunagi selliste sõnadega - see on photoshop, sellist asja ei olnud, et Merle istub ja ei tantsi :)
Põrand oli seal küll väheke kaldus, aga sellisel kellajal see enam kedagi ei seganud :) Hommik oli vaikne ning voolava vee kohal kõlasid imekaunid tangoviisisd kaugele-kaugele...
Wednesday, May 10, 2017
Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.13
Nüüd teen ma ühe väikese hüppe üle 2012 aasta ja maandun aastasse 2013, sest just see oli järgmine ajaühik, mil hakkas toimuma midagi uut ja olulist nii Ilmari kui ka minu tango arengus.
Veebruaris toimus Helsingis festival Frostbite, kus Ilmari ühel päevasel milongal mulle teatas, et oli suutnud minuga tantsida ühe täiesti täiusliku tanda . Olin olnud pehmelt liikuv, kuulav ja avatud. Väga armas kuulda! Mina mäletan sellest milongast seda, et pärastlõunane päike paistis akendest sisse ning mingil hetkel nägin ma, et selles soojas kumas olid enamus naisi tantsu ajal silmad sulgenud. Kõik paarid tundusid liikuvat nagu ühes hõljuvas ja uinutavas energiaväljas...
Seda festivali meenutades ja fotosid sorteerides avastasin aga veel ühe humoorika pildi. Selliseid pükse Ilmari rõivakollektsioonis ei mäleta mina üldse :)
Pärast Frostbite leidis Ilmari, et mul on aimdus õigest tunnetusest täiesti olemas, tuleb sellega ainult kõvasti tööd jätkata. Ja loomulikult tegi ta hullu tööd ka iseendaga, vaatas igal õhtul videosid erinevate maestrote tehnikatest ja õpetamismeetoditest, et välja valida meie lähinaabrite juures tunde andvaid parimaid paare ning tegi plaane sinna sõitudeks, kuulas lõputult tangomeloodiad ja tiris mind iga natukese aja tagant diivanilt püsti, põrandale midagi proovima ja harjutama. Lõpuks hakkasingi ma lihtsalt ühte kulunumat kingapaari kõlari peal hoidma, et need sealt siis vajadusel alla napsata ja "jalastada"
Aga üsna varsti juhtus Ilmariga üks lausa müstliline lugu.
Ta oli tantsimas Riias, Balta Birts (tõlkes "Valge saun") maratonil. Mirada´dega tekib ikka vahest segadusi - üks vaatab ühte, aga seda ühte vaatavad veel mitu ühte, ja kui see üks siis saali ühest otsast liikuma hakkab, tõusevad need mitu ühte püsti, pidades cabecceo´d endale määratuks. Tango etikett olevat küll selline, et tantsitakse ikkagi konkreetselt sellega, kellega sooviti, mitte esimese püstitõusjaga, nagu on kirjas raamatus "Käitumisest". Aga tookord seal kahe mehe ja ühe naise vahel selline olukord tekkis - naine vahetas kiire pilkkontakti oma põhipartneriga, kes ka Ilmari selja tagant talle oli lähenenud, sai temalt järelikult nõusoleku ja otsustas tantsida selle tanda ikkagi Ilmariga.
Kohe esimese loo alguses oli see naine aga teinud oma jalaga mingi erilise, Ilmarile täiesti tundmatu sammu. Mu kallis mees mäletab, et ta jõudis mõelda "mina sellist liikumist juhtida ei oska" - ja siis....ta kas uiunus, sõitis kosmosesse vms., aga tervest sellest tandast, neljast loost, ei mäleta ta mitte midagi. Aga ta ju juhtis, nad tantsisid, nad ei kukkunud, ei põrganud kuhugi ega kellegi vastu...!!!
"Üles" oli Ilmari ärganud viimase loo lõpuakordide ajal, kui naine oli viinud oma jala enda pea kohale ja seda sealt siis tantsisklevate liigutustega elegantselt alla tõi. Nende kõrval istunud head ja kogenud tantsijad olid hakanud plaksutama ning Ilmari mõistis sel hetkel väga hästi, et see aplaus polnud mitte temale, vaid tema imelisele partnerile....
Ning seda imelist partnerit kohale saates hakkas Ilmari temaga rääkima, sai teada et naise nimi on Amelia ja et ta on Poolast.
"Ma pean nüüd kõik maailma festivalid läbi sõitma, et Sinuga uuesti kohtuda ja tantsida" suutis Ilmari lõpuks taastada oma normaalse kõne- ja komplimentide tegemise võime.
"Aga pole tarvis terve maailma omi" oli Amelia kelmikalt vastanud "Tule mais Krakovisse festivalile"
Kõigepealt läks Ilmari ikkagi hoopis oma hotellituppa ja sõna otseses mõttes nuttis. Sest see, mis temaga selle tanda ajal oli toimunud, vapustas teda hingepõhjani. Selliseid asju võib tango teha..
Ja siis me läksime Krakovisse. Ja sealt algas minu jaoks "uus ajastu ja hingamine".
Olgu veel öeldud, et Ameliat Krakowis, Wavel Tango Festivalil tookord ikkagi ei olnud, nende järgmine kohtumine ja tants toimus alles aastal 2014 Warssavis.
Aga selle postituse pärlike tuleb ikkagi Frostbite´lt.
Mina läksin juba öösel hotelli puhkama, Ilmari aga jäi kohale milonga lõpuni. Hommikul siis küsisin muljeid ja Ilmari hakkas rääkima, kellega ja kuidas ta veel tantsis, et üks naine oli vist tema tantsimist ja juhtimist nii igavaks pidanud, oli Ilmarilt vaikselt küsinud "kas sa magama ei taha minna, mina olen küll juba unine?" Imelik natuke, oli Ilmari mõelnud, aga oli siis püüdnud elavamalt ja intensiivsemalt juhtida. Noor kaunis naine oli aga oma küsimust korranud....
Alles sel hetkel kui Ilmari mulle seda lugu hommikul peale ärkamist jutustas, jõudis talle endale ka kohale, mida see kaunitar võibolla tegelikul talle ette panna soovis :)
Järgmine minut selles Helsingi hotellitoas nägi välja igatahes selline, et mina väänlesin naeru pärast põrandal ja Ilmari istus parajalt kohmetu (et mitte öelda lausa juhmi) näoga voodiveerel. Aga talle oli siiski tähtsam see et vähemalt tema tants naisele und peale ei ajanud :)
Vaat mis teeb tango pikatoimelise eesti mehega!
Veebruaris toimus Helsingis festival Frostbite, kus Ilmari ühel päevasel milongal mulle teatas, et oli suutnud minuga tantsida ühe täiesti täiusliku tanda . Olin olnud pehmelt liikuv, kuulav ja avatud. Väga armas kuulda! Mina mäletan sellest milongast seda, et pärastlõunane päike paistis akendest sisse ning mingil hetkel nägin ma, et selles soojas kumas olid enamus naisi tantsu ajal silmad sulgenud. Kõik paarid tundusid liikuvat nagu ühes hõljuvas ja uinutavas energiaväljas...
Seda festivali meenutades ja fotosid sorteerides avastasin aga veel ühe humoorika pildi. Selliseid pükse Ilmari rõivakollektsioonis ei mäleta mina üldse :)
Pärast Frostbite leidis Ilmari, et mul on aimdus õigest tunnetusest täiesti olemas, tuleb sellega ainult kõvasti tööd jätkata. Ja loomulikult tegi ta hullu tööd ka iseendaga, vaatas igal õhtul videosid erinevate maestrote tehnikatest ja õpetamismeetoditest, et välja valida meie lähinaabrite juures tunde andvaid parimaid paare ning tegi plaane sinna sõitudeks, kuulas lõputult tangomeloodiad ja tiris mind iga natukese aja tagant diivanilt püsti, põrandale midagi proovima ja harjutama. Lõpuks hakkasingi ma lihtsalt ühte kulunumat kingapaari kõlari peal hoidma, et need sealt siis vajadusel alla napsata ja "jalastada"
Aga üsna varsti juhtus Ilmariga üks lausa müstliline lugu.
Ta oli tantsimas Riias, Balta Birts (tõlkes "Valge saun") maratonil. Mirada´dega tekib ikka vahest segadusi - üks vaatab ühte, aga seda ühte vaatavad veel mitu ühte, ja kui see üks siis saali ühest otsast liikuma hakkab, tõusevad need mitu ühte püsti, pidades cabecceo´d endale määratuks. Tango etikett olevat küll selline, et tantsitakse ikkagi konkreetselt sellega, kellega sooviti, mitte esimese püstitõusjaga, nagu on kirjas raamatus "Käitumisest". Aga tookord seal kahe mehe ja ühe naise vahel selline olukord tekkis - naine vahetas kiire pilkkontakti oma põhipartneriga, kes ka Ilmari selja tagant talle oli lähenenud, sai temalt järelikult nõusoleku ja otsustas tantsida selle tanda ikkagi Ilmariga.
Kohe esimese loo alguses oli see naine aga teinud oma jalaga mingi erilise, Ilmarile täiesti tundmatu sammu. Mu kallis mees mäletab, et ta jõudis mõelda "mina sellist liikumist juhtida ei oska" - ja siis....ta kas uiunus, sõitis kosmosesse vms., aga tervest sellest tandast, neljast loost, ei mäleta ta mitte midagi. Aga ta ju juhtis, nad tantsisid, nad ei kukkunud, ei põrganud kuhugi ega kellegi vastu...!!!
"Üles" oli Ilmari ärganud viimase loo lõpuakordide ajal, kui naine oli viinud oma jala enda pea kohale ja seda sealt siis tantsisklevate liigutustega elegantselt alla tõi. Nende kõrval istunud head ja kogenud tantsijad olid hakanud plaksutama ning Ilmari mõistis sel hetkel väga hästi, et see aplaus polnud mitte temale, vaid tema imelisele partnerile....
Ning seda imelist partnerit kohale saates hakkas Ilmari temaga rääkima, sai teada et naise nimi on Amelia ja et ta on Poolast.
"Ma pean nüüd kõik maailma festivalid läbi sõitma, et Sinuga uuesti kohtuda ja tantsida" suutis Ilmari lõpuks taastada oma normaalse kõne- ja komplimentide tegemise võime.
"Aga pole tarvis terve maailma omi" oli Amelia kelmikalt vastanud "Tule mais Krakovisse festivalile"
Kõigepealt läks Ilmari ikkagi hoopis oma hotellituppa ja sõna otseses mõttes nuttis. Sest see, mis temaga selle tanda ajal oli toimunud, vapustas teda hingepõhjani. Selliseid asju võib tango teha..
Ja siis me läksime Krakovisse. Ja sealt algas minu jaoks "uus ajastu ja hingamine".
Olgu veel öeldud, et Ameliat Krakowis, Wavel Tango Festivalil tookord ikkagi ei olnud, nende järgmine kohtumine ja tants toimus alles aastal 2014 Warssavis.
Aga selle postituse pärlike tuleb ikkagi Frostbite´lt.
Mina läksin juba öösel hotelli puhkama, Ilmari aga jäi kohale milonga lõpuni. Hommikul siis küsisin muljeid ja Ilmari hakkas rääkima, kellega ja kuidas ta veel tantsis, et üks naine oli vist tema tantsimist ja juhtimist nii igavaks pidanud, oli Ilmarilt vaikselt küsinud "kas sa magama ei taha minna, mina olen küll juba unine?" Imelik natuke, oli Ilmari mõelnud, aga oli siis püüdnud elavamalt ja intensiivsemalt juhtida. Noor kaunis naine oli aga oma küsimust korranud....
Alles sel hetkel kui Ilmari mulle seda lugu hommikul peale ärkamist jutustas, jõudis talle endale ka kohale, mida see kaunitar võibolla tegelikul talle ette panna soovis :)
Järgmine minut selles Helsingi hotellitoas nägi välja igatahes selline, et mina väänlesin naeru pärast põrandal ja Ilmari istus parajalt kohmetu (et mitte öelda lausa juhmi) näoga voodiveerel. Aga talle oli siiski tähtsam see et vähemalt tema tants naisele und peale ei ajanud :)
Vaat mis teeb tango pikatoimelise eesti mehega!
Tuesday, May 9, 2017
Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.12
Tahtsin oma mälestustega juba edasi minna, aga ajavakku kaevudes avastasin, et aastal 2011 toimus ikka veel nii palju huvitavat ja olulist. Ja leidsin, et siin ongi õige aeg ja koht kirjutada Liivist ja Arturist.
Neid kahte meie kohaliku tangoelu jaoks üliolulist inimest kohtasin mina esimest korda aastake varem, kui pidasime oma uues kodus suvel jaanilaupäeva. Artur mängis kitarri ja laulis, Liivi aga, avastades et üks suur puu varjab oluliselt ära olulist osa olulisest päikesepaistest meie terassi kohal, nõudis saagi, ronis nagu orav puu otsa ja kukkus suurt oksa saagima. Kui ta ära väsis, siis ta lihtsalt puhkas vahepeal, hoidis jalgadega oksast kinni ja rippus pea alaspidi. Mina vaatasin seda protseduuri natuke aega pealt ja läksin siis kontrollima, kas meie apteegisahtel sisaldab ikka piisavalt esmaabivahendeid ja medikamente ja uurisin Arturilt, kas ta on vajadusel veel võimeline autot juhtima ning haiglasse sõitma, kui Liivi sealt alla sajab või saega vähe viltu toimetab. Artur oli aga rahulikumast rahulikum - olevat harjunud...
Siinkohal võin veel kohe ära mainida veel ühe olukorra, kus ma Liivi pärast natuke "siiliks paanikaosakonnast" muutusin :)
Sel samal elamusterohkel 2011 aasta suvel läksime me esimest korda Lätti tangolaargisse. Seda korraldasid meie headeks sõpradeks ja Ilmarile ka omamoodi julgustajateks ning mentoriteks saanud Elena ja Dmitri Vikrorov, Riia tangokooli Hi-Center juhid ja omanikud.
Laager oli supermõnus ja me käisime seal veel mitu aastat nii suvel kui ka talvel. Aga seekord olid ka Liivi ja Artur seal ning kui me pärast lõunapausi järve ujuma sumatasime, kadus Liivi meil silmist.
Olgu mainitud, et me jäime neljakesi sinna järve äärde teistest kauemaks, kuna leidsime et vahvam on ujuda alasti :) Ja siis oli ühel hetkel selline olukord, kus ühte ujuma läinud"näkineidu"pole juba tükk aega näha, kaks marurahulikku "aadamat" istuvad pingikesel ja arutlevad tangomuusika üle, üks "eeva" aga kargleb afropatside lehvides kaldal ja huilgab Liivi nime. Lõpuks kihutasin ma jälle Arturile nina alla ja küsisin, kas Liivi ikka oskab ujuda. Saades vastuseks "nagu saarmas" rahunesin natuke maha ja varsti ilmus see saarmas ka uuesti vees nähtavale, ühe käega sõudes ning teisega midagi pea peal hoides. Selgus, et vastaskaldal leidus maasikaid...
Aga veel käisime me sel suvel esimest korda tantsimas ka Vilniuses, toimus Midsummer Tango. Ja kuigi ma sellel maratonil veel enamalt jaolt pingil istusin ja teisi tantsijaid vaatasin, hakkasin ma aimu saama sellest, mida selline rahvusvaheline üritus endast tegelikult kujutab, mis energiad, voolud ning hingamised siin toimuvad, mida ma pean oma tantsus ülioluliselt juurde õppima, kuidas käituma - istuma, astuma, vaatama, naeratama. See kogemus aitas mind juba oluliselt hoida oma meeleolu meie enda esimesel festivalil, millest kirjutasin varasemas postituses.
Siis jõudis kätte kuum juulikuu ning meie armsad sõbrad Liivi ja Artur võtsid kätte ja abiellusid!
Kuid otse loomulikult ei saanud nende kahe kirgliku tangoarmastaja pulm läbi ilma tangota - külalistele korraldati ka tund.
Augustis aga seadsime oma sammud (loe: autorattad) jällegi läti poole - meid ootas Jurmalas Tango Sun Festival, mida korraldas siis veel teine Ilmari suur (!) toetaja ning temasse kui tulevasse heasse tantsijasse uskuja - Haidrun
Seal võtsime ka tunde. Ning need noored õpetajad olid need, kes minu jaoks esimest korda kasutasid tunnis sõna "toolbox". Mäletan, et siis ei saanud ma veel asjale pihta, mis pagana "tööriistakarpi" mul vaja peaks olema, näidake nüüd korralikult samme, las ma õpin selle kombinatsiooni selgeks ometi...
Tänaseks saan ma sellest väljendist imehästi aru :) Ja ainult nii ongi võimalik tantsu impoviseerida - õpetaja on andnud sulle vahendid ja kasutaid neid nii nagu soovid.
Ja tänase postituse pärlikese tuletasin ma meelde sellesama esimese Strenchi tangolaagri päevilt :)
Peale tango armastab Ilmari ka väga võrkpalli, mina aga sulgpalli. Ja nii me seal lätimaal siis mõnusat suvist, aga haruldaselt tuulevaikset ilma ära kasutasime - teised osalejad, valdavalt lätlased ise, kobisid tundide vaheaegadel lihtsalt lebotama ja jutustama, meie Ilmariga aga välja võrkpalli "kõksima". Dima vaatas aknast välja ja nentis, et "eestlased kipuvad üle pingutama" Kui me ka peale õhtusööki minu rõõmuks õues juba tunnikese sulgpalli olime toksinud, teatas Dima veendunult, et "eestlased ei ole normaalsed, nii on ja jääb" :)
Teate, ega me keegi ei ole siin tangos enam päris normaalne! On ju? :)
Neid kahte meie kohaliku tangoelu jaoks üliolulist inimest kohtasin mina esimest korda aastake varem, kui pidasime oma uues kodus suvel jaanilaupäeva. Artur mängis kitarri ja laulis, Liivi aga, avastades et üks suur puu varjab oluliselt ära olulist osa olulisest päikesepaistest meie terassi kohal, nõudis saagi, ronis nagu orav puu otsa ja kukkus suurt oksa saagima. Kui ta ära väsis, siis ta lihtsalt puhkas vahepeal, hoidis jalgadega oksast kinni ja rippus pea alaspidi. Mina vaatasin seda protseduuri natuke aega pealt ja läksin siis kontrollima, kas meie apteegisahtel sisaldab ikka piisavalt esmaabivahendeid ja medikamente ja uurisin Arturilt, kas ta on vajadusel veel võimeline autot juhtima ning haiglasse sõitma, kui Liivi sealt alla sajab või saega vähe viltu toimetab. Artur oli aga rahulikumast rahulikum - olevat harjunud...
Siinkohal võin veel kohe ära mainida veel ühe olukorra, kus ma Liivi pärast natuke "siiliks paanikaosakonnast" muutusin :)
Sel samal elamusterohkel 2011 aasta suvel läksime me esimest korda Lätti tangolaargisse. Seda korraldasid meie headeks sõpradeks ja Ilmarile ka omamoodi julgustajateks ning mentoriteks saanud Elena ja Dmitri Vikrorov, Riia tangokooli Hi-Center juhid ja omanikud.
Laager oli supermõnus ja me käisime seal veel mitu aastat nii suvel kui ka talvel. Aga seekord olid ka Liivi ja Artur seal ning kui me pärast lõunapausi järve ujuma sumatasime, kadus Liivi meil silmist.
Olgu mainitud, et me jäime neljakesi sinna järve äärde teistest kauemaks, kuna leidsime et vahvam on ujuda alasti :) Ja siis oli ühel hetkel selline olukord, kus ühte ujuma läinud"näkineidu"pole juba tükk aega näha, kaks marurahulikku "aadamat" istuvad pingikesel ja arutlevad tangomuusika üle, üks "eeva" aga kargleb afropatside lehvides kaldal ja huilgab Liivi nime. Lõpuks kihutasin ma jälle Arturile nina alla ja küsisin, kas Liivi ikka oskab ujuda. Saades vastuseks "nagu saarmas" rahunesin natuke maha ja varsti ilmus see saarmas ka uuesti vees nähtavale, ühe käega sõudes ning teisega midagi pea peal hoides. Selgus, et vastaskaldal leidus maasikaid...
Aga veel käisime me sel suvel esimest korda tantsimas ka Vilniuses, toimus Midsummer Tango. Ja kuigi ma sellel maratonil veel enamalt jaolt pingil istusin ja teisi tantsijaid vaatasin, hakkasin ma aimu saama sellest, mida selline rahvusvaheline üritus endast tegelikult kujutab, mis energiad, voolud ning hingamised siin toimuvad, mida ma pean oma tantsus ülioluliselt juurde õppima, kuidas käituma - istuma, astuma, vaatama, naeratama. See kogemus aitas mind juba oluliselt hoida oma meeleolu meie enda esimesel festivalil, millest kirjutasin varasemas postituses.
Siis jõudis kätte kuum juulikuu ning meie armsad sõbrad Liivi ja Artur võtsid kätte ja abiellusid!
Kuid otse loomulikult ei saanud nende kahe kirgliku tangoarmastaja pulm läbi ilma tangota - külalistele korraldati ka tund.
Augustis aga seadsime oma sammud (loe: autorattad) jällegi läti poole - meid ootas Jurmalas Tango Sun Festival, mida korraldas siis veel teine Ilmari suur (!) toetaja ning temasse kui tulevasse heasse tantsijasse uskuja - Haidrun
Seal võtsime ka tunde. Ning need noored õpetajad olid need, kes minu jaoks esimest korda kasutasid tunnis sõna "toolbox". Mäletan, et siis ei saanud ma veel asjale pihta, mis pagana "tööriistakarpi" mul vaja peaks olema, näidake nüüd korralikult samme, las ma õpin selle kombinatsiooni selgeks ometi...
Tänaseks saan ma sellest väljendist imehästi aru :) Ja ainult nii ongi võimalik tantsu impoviseerida - õpetaja on andnud sulle vahendid ja kasutaid neid nii nagu soovid.
Ja tänase postituse pärlikese tuletasin ma meelde sellesama esimese Strenchi tangolaagri päevilt :)
Peale tango armastab Ilmari ka väga võrkpalli, mina aga sulgpalli. Ja nii me seal lätimaal siis mõnusat suvist, aga haruldaselt tuulevaikset ilma ära kasutasime - teised osalejad, valdavalt lätlased ise, kobisid tundide vaheaegadel lihtsalt lebotama ja jutustama, meie Ilmariga aga välja võrkpalli "kõksima". Dima vaatas aknast välja ja nentis, et "eestlased kipuvad üle pingutama" Kui me ka peale õhtusööki minu rõõmuks õues juba tunnikese sulgpalli olime toksinud, teatas Dima veendunult, et "eestlased ei ole normaalsed, nii on ja jääb" :)
Teate, ega me keegi ei ole siin tangos enam päris normaalne! On ju? :)
Subscribe to:
Posts (Atom)