Carlos Rodriguez de Boedo, pesuehtne argentiinlane, ilmus juba aastal 2012 Mareti ja Tiia-Maria kui heade hispaania keele oskajate kaudu meie seltskonda. Inglise keelt ta siis veel eriti ei osanud ja mina, kes ma võõramaalaste ja eriti tunduvalt võõravereliste inimeste seltskonnas ennast alati natuke kohmetuna ja kammitsetuna tunnen, hoidsin temaga teadlikult distantsi. Eriti veel peale seda, kui ma nägin tema fantastilist tangot - mina olin siis veel ju täielik koperdis :) Aga üsna ruttu kodustasid Carlose ära Artur ja Liivi, kes samuti hispaaniat rääkida suutsid, ning tõid argentiinlase kohe ka meie juurde külla. Loomulikult korraldati kohe ka meile eratund ja tasapisi hakkas mu võõristus "üles sulama", sest Carlos oli elav, rõõmsameelne ja vahetu. Puistas muidugi ka vigases inglise keeles komplimente ja vaatas sügavalt silma, rõhutades teadlikult oma kirglikku ja keevalist loomust, aga sellised trikid ajasid mind muidugi ainult leebelt muigama - oleme teist kuulnud, lõunamaalased! :)
Carlose ellu oli aga juba lapsepõlvest peale kuulunud tango, ta armastas seda tantsu kirglikult ning tundes ära samad alged Ilmari juures, tekkis nende vahel mõlemapoolne tõsine huvi ja austus teineteise vastu, mis toimib siiani. Olime Ilmariga väga liigutatud, kui Carlos Vilniusest, kuhu saatus teda mõned aastad hiljem elama ja tegutsema viis, spetsiaalselt Ilmari 50ndaks sünnipäevapeoks kohale sõitis.
Aga alguses jäi Carlos ikkagi Eestisse, elas Liivi ja Arturi juures ning hakkas loomulikult meile argentiina tangot õpetama. Ja ma leian, et meil oli sel hetkel ikka väga vedanud!
Väljavõtteid Tango Tallinna kodulehelt:
Carlos Rodriguez on omandanud Argentiina tango puhtamail ja autentseimal kujul, ta alustas oma tango karjääri juba 14 aastaselt (1994) tehes kaasa tangoetenduses Rancheria teatris. Carlos on sündinud Boedos (Club Grisel’i vahetus läheduses). Juba Carlose vanavanemad tantsisid tangot.
Ta tansib peamiselt saloni stiili (eriti Villa Urquiza), kuid ka milonguero‘t ja canyengue‘t. Tema tuntuimateks eeskujudeks ja õpetajateks on olnud Jorge Dispari, Maria del Carmen Dispari, Javier Rodriguez, Raul Bravo, Osvaldo Zotto, Carlos Perez, jt Buenos Airese tuntud maestrod.
Tema tantsus väjendub sentimentaalus, vaosoitus ja argentiina mehe eriline suhtumine naisesse. Carlos on samuti väga tähelepanelik ja pühendunud õpetaja.
Ning üks hingeminev postitus Karmenilt:
Eesti staažikaim tangoõpetaja Carlosest jaanuaris 2013:
Enne kui lähete nädala plaani juurde loodan, et loete läbi minu, Karmeni, ühe isikliku pöördumise… seotud minu Argentina reisi ja siin meie juures toimuvaga.
Olen juba ammu unistanud sellest, et meil Eestis oleks regulaarsemalt ka meesõpetaja, kes suudaks õpetada midagi sellist, mis aitaks meil leida üles seda imelist ja lihtsat, kuid raskesti õpetatavat, mis tegelikult teeb tangost tango. See on austus ja avatus kontaktis meie enda, partneri ja teiste tantsijatega. See on miski sõnulseletamatu, millest saab aru alles siis, kui varume selle toimima hakkamiseks aega, kannatust ja hoolimist.
Ja hetkel see õpetaja Carlos Rodrigueze näol meil Eestis on. Uskuge mind, Carlos õpetab meile midagi, mida mitte ükski teine õpetaja õpetada ei ole osanud/tahtnud/suutnud. See on ehe ja aus austus tangokultuuri vastu, hetkede võtmine ja protsessi olulisus ning nautima õppimine. On väga kurb kui Carlos otsustab varsti Eestist siiski vähese huvi tõttu ära minna ja meie magasime maha võimaluse, mis oleks viinud meid järgmisele tango teadlikkuse tasandile.
Kui Carlos Vilniuses käis, siis paljud minu tuttavad Itaaliast, Lätist ja Leedust kirjutasid mulle pärast kuidas nad tahaksid tantsida samamoodi nagu Carlos. Meil oleks seda võimalik õppida. Seega ma väga palun/loodan, et võtaksite selle aja enda ja meie kõigi jaoks ja tuleksite vähemalt 3 Carlose tundi, et aru saada, millest ta tegelikult räägib ja meile edasi anda püüab. Loodan, et kellelegi läheb see mõte korda ja näeme tundides tihedamini ja uudishimulikult.
Õnneks ei kadunud Carlos kuhugi, sest me hakkasime teda väga hindama ja armastama :)
Kuumavereline argentiinlane vajas aga endale ka kaaslannat, ning selle "oma ja õige" leidis Carlos Leedumaalt. Kaunitar Brigitta oli samuti lapsest peale tegelenud tantsuga, vist lausa balletiga, ning kui mina neid esimest korda koos tantsimas nägin, sain ma aru, et õigemat tangopaari annab otsida :) Nende stiil ja temperament sobis fantastiliselt, nad nautisid üha kiiremaid ja keerukamaid kombinatsioone, andsid teineteisele energiat ja lihtsalt särasid!
Carlose suhted eestiga on siiani väga lähedased, aeg-ajalt käivad nad Brigittaga nii Tallinnas, Pärnus ja nüüd ka juba Haapsalus workshoppe tegemas. Ja alati püüame ka meie Ilmariga minna ja osa võtta, kuigi Ilmari on võibolla oma tangostiiliga natuke teises suunas liikunud. Aga nad on jätkuvalt fantastilised tugeva, lausa raske tehnika õpetajad ning isiklikult minule on Brigitta tunnid siiani "üldkehaliselt ülivajalikud"
Pärlike :)
Liivi ja Artur koos Carlosega tulid üheks õhtuks Vilniuse maratonile plaaniga öösel tagasisõitu alustada, aga Carlosele hakkas seal nii meeldima, et ta soovis jääda hommikuni. Minul "külmavaresel" aga oli hakanud natuke valutama kurk ja nii me siis tegime logistilise vangerduse - mina kobisin Arturi autosse ja Carlos pidi tulema peale aftepartyt Tallinnasse tagasi Ilmariga.
"Loodame, et ma roolis magama ei jää" nentis Artur autot käivitades
"Ohh, ära muretse" olin mina optimistlik "ma hakkan sulle siis laulma, kui sa uniseks jääma kipud"
Artur oli ivakese aega päris vait.
"Kas seal maratonil pakuti kuskil kõvasti tasuta alkoholi?" küsis ta seejärel.
Auts....
Kui keegi nüüd aru ei saanud, siis minu "laulmine" ei ole laulmine, vaid Ilmari sõnade järgi "tegevus, mille tagajärjel kõik elusorganismid põgenevad kosmosesse ja uksehinged hakkavad kriiksuma"
P.S. "Kobeda Kuke Blogi" lugejad võibolla mäletavad, kuidas kokk köögis kahe käega seinast kinni hoidis ja kergemat karistust anus :)
Olin ma "laulmist" vist ka kunagi Arturile audiodemonstreerida suutnud :)
No comments:
Post a Comment