Nii, täna on reede.
Oi, kuidas see lause mulle kunagi meeldis.....See kätkes endas kõike - pöörasust, naudinguid...täielikku eneseunustust, aja ja ruumi kadumist, retke tundmatusse ja teadmatusse. Veel, veel, veel....
Aga nüüd olen ma ontlik ja korralik, kastan taimed ära ja panen teleri mängima. Kui ma olen olnud väga korralik, toob Ilmari linnast veini kaasa ja ma saan vaikselt, ainult enesele teadaolevalt, umbes teise klaasi teises pooles oma kunagisi reedeid (ja sellele järgnevat laupäeva ja sellele järgnevat veel ühte ööd) vaikse naeratusega meenutada.
Nüüd on mul oma arvuti ja ma külastan saite ja seal teemasid, mis.....on huvitavad :) Ja inspireerivad :)
Aga toakask alustas uut õitsenguperioodi. Igal hommikul avastan ma uued ja uued puhkemisvalmis õiepungad. Mulle teeb see rõõmu, sest toataimetega ei ole ma millegipärast kahjuks kunagi eriti hästi sobinud.
Võibolla ei ole ma neid piisavalt hästi mõista suutnud, nad on vaiksed ja ei ava ennast nii elavalt, kui loomad.
Loomadega sobin ma paremini, neid saab sülle võtta, soojendada ja emotsioone vahetada, nad liiguvad ja elavad aktiivselt oma elu. Sellest kõrrelisest aga seal potis on raske aru saada - tahab ta nüüd valgust või mulda juurde või mida iganes :) Samas on mul ka floora vastu suur austus ja hoolimine, ammu on möödas need ajad, kui omale pidevalt midagi koju murda tahtsin. Kasvagu õues, elusana!
..............
Olen leidnud internetist ka hulgaliselt põnevat audiomaterjali mind huvitava eesti teatriajaloo kohta. Täiesti uskumatu, on olemas isegi helisalvestisi kunagisest legendaarsest nätlejast Paul Pinnast. Minu üks suurimaid unistusi, näha kunagi mingitki visuaalset liikuvat pilti tema mõnes omaaegses Estonia lavastuses, ei ole vist reaalne. Aga taevas teab, mis kunagi võib kuskil välja ilmuda :) Ning see audiomaterjal kõikide nende vanade  kuulsate näitlejate häältest oli fantastiline elamus omaette - kui hea tasemega oli ikkagi juba nii ammu näitlejate hääletreening ja diktsiooninõuded. Respect!

Aga kõigest hoolimata, täna on reede....:)

Täna seisab mul ees omamoodi huvitav ülesanne - Mario läpakal on puudu see klahv, mis asub kohe -caps lock-all, aga ilma milleta ei oska mina siin jutu-ega hüüu-ega küsimärke panna, ikoone ka mitte. Nii et pean olema leidlik, kui kirjutada tahan.
Aga tahan. Ja täna tahan kirjutada just nii, nagu mulle mõtteid ja-või mälestusi pähe tulvab.
Esiteks meenu täna üle pika-pika aja Tommy. Appi, on sellest juba 3 või 4 aastat... Aga tema programmid töötavad laitmatult ja keegi pole mind veel vahistama ka tulnud, iccc. Aga teine põhjus temale mõtlemiseks võib olla hoopis minu varsti juba kahenädalaseks saav tsölibaat tervislikel põhjustel, iccc vol.2. Eile otsisin juba sahtlipõhjast üles eelmisest kodust-suhtest kaasa krahmatud mänguasja, aga panin tagasi. Sest siis hakkas tulvama mälestusi liiga palju - teistsuguseid ja teisest.
.....
Ok, siis juhtisin oma meeled mujale. Üks hea variant alati on hakata meenutama meie esimest tangofestivali, mille emotsioonidest ma kõikidele sõpradele nii palju jutustasin, et siia ei kirjutanudki.
Aga nüüd on 3. juba varsti ukse ees ja ma võin iseenda jaoks ikkagi kirjutada. Et need olid 5 kõige fantastilisema feelinguga päeva, mida ma mäletan. Ärevus, põnevus, tegutsemine, tormamine, 5-6 asja korraga korda ajamine, suhtlemine, valvamine, sekundipealt reageerimine, treppidest üles tormamine, -hello, you need a followers here-, ja siis keskendumine tantsule, tehnikale, järgimisele, ja siis trepist alla tagasi, kohvi masinasse, suupisted lauale, tassid, topsid, rõõm, elevus, jälle suhtlemine, inglise keel, vene keel, soome keel.....
Meie esinemine....siis olin korraga täiesti rahulik, teadsin et teen seda hästi, ma ei karda teiste pilkude alla olla, vastupidi, see annab tiivad. Oleksin pidanud ikka lavakasse proovima, iccc vol.3.
Õhtused milongad, relax päevast - enam ei mõtle perfektsele tehnikale, ainult partner ja muusika ja suletud silmad  - veel, veel, veel...Väsimust ei ole, väsimust ei tule.
Aga uni saabus hetkega, kui pea puudutas patja. Reeglina kell 4 hommikul. Kell 11 tõstis - sõna kõige otsesemas mõttes - Ilmari mu voodist püsti, Merle, kell 12 peame kohal olema, hopp, hopp....
Laupäevane, kõige pidulikum milonga Mustpeade Majas. Hing kurgus kinni ja pisarad silmis, kuulasin ma Libertangot, üht kõige kaunimat tangomeloodiat. Seisin trepil, ja kui olin pisaratest võitu saanud, vaatasin kaunistatud saali, külalisi, nende tualette, soenguid, edasi-tagasi liikuvaid lehvikuid, peapöördeid, naeratusi, ja kordasin endale - jäta see meelde, see hetk, see muusika, see tunne - see toimub nüüd, praegu, siinsamas su enda silme all.....
.............................

Nii, situatsioon järgmine:
Palun kallil mehel, kes on minu kõrval istudes ühe oma tuhandest tangojutust lõpetanud ja natukeseks vaikinud, (pange nüüd hästi sõnastust tähele), TUUA MULLE ESIKUST PEEGLI EEST PUNASEST SPORDIKOTIST PUDEL JOOGIVETT.
Ja ennnäe imet, keskendunud sügavmõttelise näoga mees tõusebki diivanilt. Ossa püssa, jõuan juba imestada, ma ei pidanudki oma palvet 2-3 korda kordama.
Aga mu elevus on üürike.
"Siin peeglilaual pole veepudelit" hõigatakse mulle esikust.
Tavaline.
Tüüpiline.
Norrrrrrrmaalne....
"Punasest spordikotist" hüüan esiku poole, vaikset ärritust maha surudes. Kõhus on ju nagu kõva valus kivi lihaseid rebimas.
Minutike. Siis ilmub mees uuesti nähtavale, spordikott sangapidi käeotsas.
"Siin ei ole veepudelit"
...........
Nii, situatsioon järgmine.
Naine, kes on harjunud ALATI olema nõtke ja metsik leopard, hetkel aga haavatud gasell, ajab ennast diivanilt püsti. Läheneb mehele vihase tiigri ilmega, võtab ta käest koti (suht raske), kükitab põrandale, sobrab kotis ja tõstab sealt välja KAKS (!) veepudelit üksteise järel. (Haiglas anti mõlemil päevil lõunasöögi kõrvale)
"Aaa...aga sa ei öelnud, et need on koti põhjas...."
....................
Nii...aga ausalt öeldes ei ole edasine enam eriti huvitav...
Täna igatahes saeb mees õues kaminapuid ja hoiab minust viisakasse kaugusse :)

Ausalt, ma olin selle bloginduse juba täiesti unustanud. Ja siis saadetakse mu silme ette link, millest selgub, et üks peletis pole seda mitte suutnud....
Teate, kahjuks ei saa ma oma katkilõigatud kõhulihasega absoluutselt naerda, nii et lihtsalt luksun ja turtsun kuidagi siin üle diivaniääre, Tupac tuleb ja limpsib mu nägu. Mu kallis taksikas, ma igatsesin haiglas Su järgi! Kusti kolis mu pikaliheitmise hetkest peale mu kõhule kõhutama, õnneks on kassike ikka kerge ja graatsiline olevus.
Ülejäänud kahele kodakondsele ütlesin juba üleeile palatis, et tegelikult tahan ma nende "moludest" puhata, aitäh mahla ja banaanide eest ja nägemist! :) Ok, see oli loomulikult nali - tegelikult on just ülivärskendav-vaimukas-ajuvaba neid koos tarbida :) Nad moodustavad mingi omamoodi sünergia - üks selline vaikne, kergelt resigneerunud kogum mõttetihedusest-hajameelsusest, teine üdini kontsentreenud just mingile hetkel olulisele mõttele ja ülejäänud olme suhtes uljalt-armsalt-blaseerunud. Ja mina nende vahel sõnapalle käest kätte loopimas - väga mõnus on nendega tegelikult :)
Aga nüüd on ees ootamas mõnus kuu täiesti süüdimatut laisklemist, ainult vein ja seks ei ole veel soovitav :) See oli ainuke asi, mida ma ise arstilt pärisin, kui ta kõik muu enda meelest olulise oli mulle ära rääkinud ja palus mul omakorda küsimusi esitada. OK, muidugi tal suunurgad natuke tuksatasid, aga tundus, et positiivusest. Paljud minuvanused vist nii ei küsi, onju? Mõni nooremgi küsib kindlasti, millal võiks mitte keppi, vaid kepikõndi tegema hakata, iccccc.....
Ainuke asi, mis veidi kurvastab, on see, et teatrisse vist sel hooajal enam ei saa, ei suudaks nii kaua järjest ka ainult istuda. Just sel kevadel avastasin, et on ikkagi mitu-mitu asja, mida näha tahaks, "Aeg ja perekond Convay", veel paar asja Linnateatris, siis Nüganeni-Pedajase suur projekt mõlemi teatriga koostöös Stoppardi näidenditega. Aga siis on vähemalt sügisel midagi väga oodata :) Aga see kuu keskendun lugemisele, kirjutamisele, õppimisele ja kevade tuleku jälgimisele. Päikest!:)
Aa, kuna lingis oli öeldud et sellised blogijad mainivad pidevalt mingeid vaimuhädasid ja vastavaid ravimeid (jah, tõsi, ka mina alustasin sellest ja sain tänu sellele teraapiale ka terveks, nüüd blogin 95% rõõmu ja 5% kahjurõõmu pärast :)), siis lingi vahendaja "rõõmuks" kirjutan siia ühe tsitaadi Aigi Vahingu raamatust "Valik"
"Ma ei julgenud talle tõtt öelda, kartes teda kaotada. Järelikult ei uskunud ma, et kui mina jään ausaks - räägin tõtt, siis tulemus toetab seda, mis on nii mulle kui ka temale parim. Ma ei uskunud hea võimalikkusesse. Nii et selle matshi kaotasin ma hirmule. Pole viga, olen õppinud oma päeva restartima. Uus päev algab nüüd-/"
......Vat nii.