Täna seisab mul ees omamoodi huvitav ülesanne - Mario läpakal on puudu see klahv, mis asub kohe -caps lock-all, aga ilma milleta ei oska mina siin jutu-ega hüüu-ega küsimärke panna, ikoone ka mitte. Nii et pean olema leidlik, kui kirjutada tahan.
Aga tahan. Ja täna tahan kirjutada just nii, nagu mulle mõtteid ja-või mälestusi pähe tulvab.
Esiteks meenu täna üle pika-pika aja Tommy. Appi, on sellest juba 3 või 4 aastat... Aga tema programmid töötavad laitmatult ja keegi pole mind veel vahistama ka tulnud, iccc. Aga teine põhjus temale mõtlemiseks võib olla hoopis minu varsti juba kahenädalaseks saav tsölibaat tervislikel põhjustel, iccc vol.2. Eile otsisin juba sahtlipõhjast üles eelmisest kodust-suhtest kaasa krahmatud mänguasja, aga panin tagasi. Sest siis hakkas tulvama mälestusi liiga palju - teistsuguseid ja teisest.
.....
Ok, siis juhtisin oma meeled mujale. Üks hea variant alati on hakata meenutama meie esimest tangofestivali, mille emotsioonidest ma kõikidele sõpradele nii palju jutustasin, et siia ei kirjutanudki.
Aga nüüd on 3. juba varsti ukse ees ja ma võin iseenda jaoks ikkagi kirjutada. Et need olid 5 kõige fantastilisema feelinguga päeva, mida ma mäletan. Ärevus, põnevus, tegutsemine, tormamine, 5-6 asja korraga korda ajamine, suhtlemine, valvamine, sekundipealt reageerimine, treppidest üles tormamine, -hello, you need a followers here-, ja siis keskendumine tantsule, tehnikale, järgimisele, ja siis trepist alla tagasi, kohvi masinasse, suupisted lauale, tassid, topsid, rõõm, elevus, jälle suhtlemine, inglise keel, vene keel, soome keel.....
Meie esinemine....siis olin korraga täiesti rahulik, teadsin et teen seda hästi, ma ei karda teiste pilkude alla olla, vastupidi, see annab tiivad. Oleksin pidanud ikka lavakasse proovima, iccc vol.3.
Õhtused milongad, relax päevast - enam ei mõtle perfektsele tehnikale, ainult partner ja muusika ja suletud silmad  - veel, veel, veel...Väsimust ei ole, väsimust ei tule.
Aga uni saabus hetkega, kui pea puudutas patja. Reeglina kell 4 hommikul. Kell 11 tõstis - sõna kõige otsesemas mõttes - Ilmari mu voodist püsti, Merle, kell 12 peame kohal olema, hopp, hopp....
Laupäevane, kõige pidulikum milonga Mustpeade Majas. Hing kurgus kinni ja pisarad silmis, kuulasin ma Libertangot, üht kõige kaunimat tangomeloodiat. Seisin trepil, ja kui olin pisaratest võitu saanud, vaatasin kaunistatud saali, külalisi, nende tualette, soenguid, edasi-tagasi liikuvaid lehvikuid, peapöördeid, naeratusi, ja kordasin endale - jäta see meelde, see hetk, see muusika, see tunne - see toimub nüüd, praegu, siinsamas su enda silme all.....
.............................