Nii, situatsioon järgmine:
Palun kallil mehel, kes on minu kõrval istudes ühe oma tuhandest tangojutust lõpetanud ja natukeseks vaikinud, (pange nüüd hästi sõnastust tähele), TUUA MULLE ESIKUST PEEGLI EEST PUNASEST SPORDIKOTIST PUDEL JOOGIVETT.
Ja ennnäe imet, keskendunud sügavmõttelise näoga mees tõusebki diivanilt. Ossa püssa, jõuan juba imestada, ma ei pidanudki oma palvet 2-3 korda kordama.
Aga mu elevus on üürike.
"Siin peeglilaual pole veepudelit" hõigatakse mulle esikust.
Tavaline.
Tüüpiline.
Norrrrrrrmaalne....
"Punasest spordikotist" hüüan esiku poole, vaikset ärritust maha surudes. Kõhus on ju nagu kõva valus kivi lihaseid rebimas.
Minutike. Siis ilmub mees uuesti nähtavale, spordikott sangapidi käeotsas.
"Siin ei ole veepudelit"
...........
Nii, situatsioon järgmine.
Naine, kes on harjunud ALATI olema nõtke ja metsik leopard, hetkel aga haavatud gasell, ajab ennast diivanilt püsti. Läheneb mehele vihase tiigri ilmega, võtab ta käest koti (suht raske), kükitab põrandale, sobrab kotis ja tõstab sealt välja KAKS (!) veepudelit üksteise järel. (Haiglas anti mõlemil päevil lõunasöögi kõrvale)
"Aaa...aga sa ei öelnud, et need on koti põhjas...."
....................
Nii...aga ausalt öeldes ei ole edasine enam eriti huvitav...
Täna igatahes saeb mees õues kaminapuid ja hoiab minust viisakasse kaugusse :)