Wednesday, May 17, 2017

Argentiina Tango Eestis ja meie 10 aastat.14.

Käisime veel 2013 aasta veebruaris Pärnus sellise õpetajapaari tundides nagu Frauke Unterberg ja Lucien Lecarme, aga mingit olulist mälupilti mul nendest kahjuks jäänud ei ole. On aga selline vahva foto :)

Ja siinkohal ma esinen üleskutsega - kui kellelgi minu blogi lugejatest on samuti vahvaid mälestusi meie tangoelust ja -arengust, kommenteerige, postitage julgelt, mul oleks ainult hea meel, kõigil oleks huvitavam!

Aga mais me sõitsime siis Krakovisse. Ning mina loen just seda festivali meie n.ö "rahvusvahelise läbimurde" alguseks :)

See oli esimene mitmepäevane tangoüritus, kus ma tajusin, et ka täiesti võõraste hea tasemega partneritega tuleb midagi välja, et ma suudan kuulata, jälgida-järgida, reageerida ja liikuda koos mehega naudinguga muusikasse, hoides samas oma telge ja tasakaalu ka keerukamatel pööretel ja tempomuutustel. Ja mirada toimis, ma sain pidevalt tantsida, minuga taheti tantsida.......
Ning täiesti unustamatud nii minu kui Ilmari jaoks olid selle festivali aftrepartyd - ühes natuke salapärases/pahelises baaris nimega Club Cabaret. See feeling ja need meeletud tangod, mis seal hommikupoole ööd ennastunustavalt lausa paljajalu tantsiti - see oli tookord fantastiline elamus!





See uskumatu vaimustus, mis mind Wawel Tango Festivalil haaras, jätkus aga vaimustavamas tempos paar kuud hiljem Vilniuses, Midsummer Marathon ´il. Ühel päevasel milongal sain lausa tantsida KÕIK tandad, mida soovisin - see tegi mind lihtsalt väga õnnelikuks :)


Ilm oli selle aastal juunis imesoe ning me saime jätkata ühte vahvat traditsiooni, millega alustasime Krakowis - võtame võõras linnas endale rahulikult aega, et ka ringi vaadata, valime välja ühe meile meeldiva, võimalusel muidugi vabas õhus paikneva söögikoha ja käime seal söömas, vestlemas ning lõõgastumas. Sellest on saanud üks oluline puhkuse ning enda laadimise aeg meie tangoreisidel. Ja soe päikesepaisteline rõõmus ilm hoiab minul "tuju ja tempo" alati kõrgel, olen totaalne "päikesehoolik".
Suvise ilma üle rõõmustasid ka maratoni korraldajad nii palju, et soovisid seda ka külalistega jagada - käigu pealt muudeti plaane ning üks afterparty korraldati hoopis Wilno jõe peal seisval laevukesel.
Osito Marino kommenteeris allolevat fotot kunagi selliste sõnadega -  see on photoshop, sellist asja ei olnud, et Merle istub ja ei tantsi :)



Põrand oli seal küll väheke kaldus, aga sellisel kellajal see enam kedagi ei seganud :) Hommik oli vaikne ning voolava vee kohal kõlasid imekaunid tangoviisisd kaugele-kaugele...

No comments:

Post a Comment