Neid kahte meie kohaliku tangoelu jaoks üliolulist inimest kohtasin mina esimest korda aastake varem, kui pidasime oma uues kodus suvel jaanilaupäeva. Artur mängis kitarri ja laulis, Liivi aga, avastades et üks suur puu varjab oluliselt ära olulist osa olulisest päikesepaistest meie terassi kohal, nõudis saagi, ronis nagu orav puu otsa ja kukkus suurt oksa saagima. Kui ta ära väsis, siis ta lihtsalt puhkas vahepeal, hoidis jalgadega oksast kinni ja rippus pea alaspidi. Mina vaatasin seda protseduuri natuke aega pealt ja läksin siis kontrollima, kas meie apteegisahtel sisaldab ikka piisavalt esmaabivahendeid ja medikamente ja uurisin Arturilt, kas ta on vajadusel veel võimeline autot juhtima ning haiglasse sõitma, kui Liivi sealt alla sajab või saega vähe viltu toimetab. Artur oli aga rahulikumast rahulikum - olevat harjunud...
Siinkohal võin veel kohe ära mainida veel ühe olukorra, kus ma Liivi pärast natuke "siiliks paanikaosakonnast" muutusin :)
Sel samal elamusterohkel 2011 aasta suvel läksime me esimest korda Lätti tangolaargisse. Seda korraldasid meie headeks sõpradeks ja Ilmarile ka omamoodi julgustajateks ning mentoriteks saanud Elena ja Dmitri Vikrorov, Riia tangokooli Hi-Center juhid ja omanikud.
Laager oli supermõnus ja me käisime seal veel mitu aastat nii suvel kui ka talvel. Aga seekord olid ka Liivi ja Artur seal ning kui me pärast lõunapausi järve ujuma sumatasime, kadus Liivi meil silmist.
Olgu mainitud, et me jäime neljakesi sinna järve äärde teistest kauemaks, kuna leidsime et vahvam on ujuda alasti :) Ja siis oli ühel hetkel selline olukord, kus ühte ujuma läinud"näkineidu"pole juba tükk aega näha, kaks marurahulikku "aadamat" istuvad pingikesel ja arutlevad tangomuusika üle, üks "eeva" aga kargleb afropatside lehvides kaldal ja huilgab Liivi nime. Lõpuks kihutasin ma jälle Arturile nina alla ja küsisin, kas Liivi ikka oskab ujuda. Saades vastuseks "nagu saarmas" rahunesin natuke maha ja varsti ilmus see saarmas ka uuesti vees nähtavale, ühe käega sõudes ning teisega midagi pea peal hoides. Selgus, et vastaskaldal leidus maasikaid...
Aga veel käisime me sel suvel esimest korda tantsimas ka Vilniuses, toimus Midsummer Tango. Ja kuigi ma sellel maratonil veel enamalt jaolt pingil istusin ja teisi tantsijaid vaatasin, hakkasin ma aimu saama sellest, mida selline rahvusvaheline üritus endast tegelikult kujutab, mis energiad, voolud ning hingamised siin toimuvad, mida ma pean oma tantsus ülioluliselt juurde õppima, kuidas käituma - istuma, astuma, vaatama, naeratama. See kogemus aitas mind juba oluliselt hoida oma meeleolu meie enda esimesel festivalil, millest kirjutasin varasemas postituses.
Siis jõudis kätte kuum juulikuu ning meie armsad sõbrad Liivi ja Artur võtsid kätte ja abiellusid!
Kuid otse loomulikult ei saanud nende kahe kirgliku tangoarmastaja pulm läbi ilma tangota - külalistele korraldati ka tund.
Augustis aga seadsime oma sammud (loe: autorattad) jällegi läti poole - meid ootas Jurmalas Tango Sun Festival, mida korraldas siis veel teine Ilmari suur (!) toetaja ning temasse kui tulevasse heasse tantsijasse uskuja - Haidrun
Seal võtsime ka tunde. Ning need noored õpetajad olid need, kes minu jaoks esimest korda kasutasid tunnis sõna "toolbox". Mäletan, et siis ei saanud ma veel asjale pihta, mis pagana "tööriistakarpi" mul vaja peaks olema, näidake nüüd korralikult samme, las ma õpin selle kombinatsiooni selgeks ometi...
Tänaseks saan ma sellest väljendist imehästi aru :) Ja ainult nii ongi võimalik tantsu impoviseerida - õpetaja on andnud sulle vahendid ja kasutaid neid nii nagu soovid.
Ja tänase postituse pärlikese tuletasin ma meelde sellesama esimese Strenchi tangolaagri päevilt :)
Peale tango armastab Ilmari ka väga võrkpalli, mina aga sulgpalli. Ja nii me seal lätimaal siis mõnusat suvist, aga haruldaselt tuulevaikset ilma ära kasutasime - teised osalejad, valdavalt lätlased ise, kobisid tundide vaheaegadel lihtsalt lebotama ja jutustama, meie Ilmariga aga välja võrkpalli "kõksima". Dima vaatas aknast välja ja nentis, et "eestlased kipuvad üle pingutama" Kui me ka peale õhtusööki minu rõõmuks õues juba tunnikese sulgpalli olime toksinud, teatas Dima veendunult, et "eestlased ei ole normaalsed, nii on ja jääb" :)
Teate, ega me keegi ei ole siin tangos enam päris normaalne! On ju? :)
No comments:
Post a Comment