Kohvik Tops Kalamajas oma boheemliku-hipsterliku miljööga sai samuti üsna populaarseks. Selle kohaga oli veel natuke eriline lugu - Topsi milongad olid ainukesed, kuhu mehi tuli teinekord rohkem kui naisi. Sellel üsna erandlikul nähtusel võis olla kaks põhjust, esiteks oli seal põrand, mis ei soosinud eriti pöördeid naiste kingadele, teiseks see, et Topsi oodati meid pühapäeva õhtuti, talvel pimedaga aga võibolla kardeti ka selles kandis tänavatel liikuda.
Mina aga olin saanud endale juba esimesed tõelised argentiina tango kingad. Need olid küll kasutatud, aga seda mugavamad. Ja kui sa saad sellised kingad esimest korda jalga ning lähed nendega tantsima...siis on totaalselt selline tunne, et kingad tantsivad ise! See kindel ümber jala hoidmine, vetruvus, painduvus, hingamine - pärast seda kogemust ei pane sa enam iialgi milongale jalga mingit tavalist pidulikumat kinga, et "mis seal siis nii vahet on" ON! Ja sellepärast maksavad kõik tangokingad, olenevalt brändidest ja kasutatud materjalidest vähemalt 100-150 eurot.
Tänaseks on mul kingi muidugi oluliselt rohkem, aga ka need esimesed on alles. Ning müstiline on see, et kuigi nad on saanud kogu nende aastate jooksul "vatti, vett ja vilet", on nad siiani ühed parimad ja mõnusamad. Ja ma ei ole ka mitte kuskil rohkem näinud sellist mudelit, mis on pealt kreppkinnitusega - ikka kipub materjal jala niiskuse tõttu välja venima ja siis on hea neid kingsepa juures korra aastas pingutada lasta. Aga kreppi sai mugavalt edasi sikutada, ning ka uusi kontsaplekke lasin neile panna alles tänavu.
Nii et täiesti imelised kingad, värvilt hõbedased (kutsun neid oma "hõbehaldjateks"). Olen öelnud ka Ilmarile, et kui mina olen see, kes enne teda kunagi "vikerkaaresilla" ületab ja pilvepiirile tangotama jõuab, paneb Ilmari mulle need hõbehaldjad kaasa...
Üks müstiline lugu on mul aga ühe kingapaariga veel.
Olen olnud terve elu "hõbedakandja". Kuldehted ei ole millegipärast üldse minu teema, need lihtsalt ei meeldi mulle. Kui mõni kuldehe on mu ellu ka tee leidnud, on ta sealt erinevatel põhjustel kiiresti lahkunud ja ma olen selle olukorraga leppinud :) Hõbedas, eriti kombineerituna valge ja mustaga, on aga minu jaoks mingi eriline võlu ja vägi. Võin siinkohal ära märkida ka oma lemmikehtekunstniku, kelle näitusi alati vaatama püüan jõuda - see on Kadri Mälk
Aga minu juurde tulid ühed kuldset tooni tangokingad. Samuti suurepäraselt jalga sobivad kingad, ja veel AINULT ÜHE JÄÄTISE EEST! Super, on ju?
Kuid jama on selles, et need kingad püüavad minu juurest pidevalt jalga lasta :)
Uskuge mind, ma olen oma kingadega hoolikas, see on ju varandus! Milongalt lahkudes peab mul olema kingakott üle õla, see on juba mällu sisse kodeeritud.
Küll unustan ma just neid kingi ühte ja teise kohta maha, ja seda täiesti arusaamatult - kas ajan mingid kotid segamini, ei leia neid üles siis kui on vaja, järgmisel päeval on nad ilusti omal kohal, kus neid EILE EI OLNUD JU!!!
Õnneks olen ma nad siiani lõpuks jälle tagasi saanud. Aga väike "paranoia" mul selle kingapaari suhtes püsib - kui ma nendega kuhugi lähen, siis kontrollin neid olemasolu enda "lähistel" umbes 100 korda. Ja ka kodus käin neid aeg-ajalt kingariiulil üle vaatamas, silitamas, aga ka näppu vibutamas :)
Tänane Pärlike aga siis veidi eelmise teemaga haakuv:
Sõidame jälle ühel Cubanita milongalt koju, kell läheneb südaööle. Ühel hetkel hakkab aga Ilmari telefon helisema. Ilmari vaatab telefoniekraani ja siis mind.
"Sina helistad mulle" teatab ta.
Väga naljakas, härra Mäng! Kohe ma näitan Sulle, et mina ei helista! Sikutan tagaistmelt käekoti endale sülle ja asun selle küljetaskust telefoni välja otsima.
Mida aga pole, on küljetasku.
Appi...aga see ei ole üldse minu käekott!!!
Nojah....kott oli sama suur, sama värvi. Õnneks oli selle koti nutikas omanik ka meie seltkonnast, leides omakorda minu koti (mis tal muud üle jäi) tundis ta selle ära, sest me olime kuskil hiljuti omi sarnaseid kotte võrrelnud, otsis välja minu telefoni ja sealt Ilmari numbri. Ja helistas. Tuhat tänu talle!
Keerasime siis otsa ringi ja sõitsime linna tagasi. Uuesti Cubanita juurde jõudes avanes meile hunnitu vaatepilt - telefonist kostuva muusika saatel tantsis Sille kohviku ees tänaval koos oma partneriga tangot, taustaks meelas suveöö...
Äkki see pidigi nii juhtuma.
Tango is everywhere!
No comments:
Post a Comment