Ja ma panen need aastad nüüd kirja.
Aga ma kirjutan neid üles nii, nagu mina kogu seda aega nägin ja tunnetasin :)
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Esimesi õpetajaid ma hästi ei mäleta. Läksin Ilmariga kaasa rohkem tema enda pärast. Uhkusest ja rõõmust, et ta mind kaasa kutsus. Polnud varem elu sees tantsuga tegelenud, pidasin ennast alati "kahe puujalaga karuks". Ühe välismaalasest meesterahva juures õppisime ära mingi kombinatsioonide jada, mis lõppes sünkroonse hüppega - see tuli meil päris hästi välja. Veel jäi mulle meelde see, et lootsin tunni eest maksmisest pääseda, mis isegi õnnestus :) - ütlesin, et oi näed, rahakott on autos, ning kadusin. See ei olnud ilus ja sain alati üdini ausa Ilmari käest ka hiljem noomida, aga no ausalt, see summa ei olnud väike ja õpetaja reisis järgmisel päeval juba mujale.
Veel on mul meeles üks õpetajate paar Saksamaalt - sellised väärikad ja tõsised. Näitasid, et argentiina tango tantsuasendis seisab paar paremale poole avatuma küljega, mitte täpselt üksteise vastas. Et "tantsijate vahele mahuks üks väike ingel". See kujund läks mulle kuidagi hinge.
Siis käis kohal üks kirevat paabulindu meenutav naine ka kuskilt lõuna poolt. Ta tõi kaasa kauneid naiste tantsukingi müügiks, need särasid tantsusaali aknalaual päikeses ning samamoodi säras ja sädeles ka õpetaja ise. Aga minule mõjus ta liiga eksalteerituna ning tänu sellele natuke võltsina. Ei kõnetanud.
Siis käisime veel regulaarsed kohaliku õpetaja Mareti regulaarsetes tundides. Tegime erinavaid tehnikaharjutusi, keerutasime endid üht- ja teistpidi ühest saali otsast teise, kõpsutasime ühte jalga teise ette ja taha ning lihvisime põhisammu. Need asjadega sain ka hakkama, aga natuke oli igav. Et kus siin on ikkagi nüüd selle tantsu eripära ja maagilisus, millest Ilmari pidevalt rääkis.
Ühesõnaga, esimesel aastal käisin Ilmariga kaasas, kui ma ei suutnud leida mõnd väga usutavalt põhjust, miks ma minna ei saaks :) ning ootasin viisakalt, millal ta sellest "kammaijaast" lõpuks ära tüdineb,
Aga siis tuli Diego. Diego Mastrangelo.
Ja "lõi lambis tule põlema". Jäädavalt.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ta oli esimene, kes näitas, et argentiina tango ei ole nii dramaatiline ja ebaloomulik, vaid võib olla lõbus, mänguline ja liikuv. Ta kõndis harjutavate paaride vahel heatujulisena ringi ja julgustas meid kõiki. Rääkis rütmist ja musikaalsusest, õpetas meid mitte niipalju teineteisele toetudes ukerdama, vaid ikkagi oma jalgadel seisma ning telge tunnetama. Ta oli elav, nõtke ja naeratas pidevalt. Ta tantsis õhtusel pidulikul milongal kõikide naisõpilastega ja vabandas oma higiste juuste pärast. Juuksed kleepusid tal aga tõenäoliselt muidugi pingutusest meiega mingitki tantsumoodi tegevust korda saata :)
Aga ta saatis korda selle, et mina olin nendest kursustest alates müüdud. "Hoiatus! Tango tekitab sõltuvust" seisab Tango Tallinna kodulehel.
Ja see on nii õige, kui veel vähegi olla saab!!!
No comments:
Post a Comment