Peale eelmise postituse tagasipõiget jätkan festivalimeenutustega - see meie esimene jättis meile kõigile unustamatu emotsionaalse elamuse. Karmen oli valinud fantastilised milongade toimumiskohad, kõik täiesti erinevad, mis tekitasid ka täiesti erinevaid tundeid ja meeleolu. Seda olen kogenud ka hiljem maratonidel-festivalidel - ühtepidi on mugav, kui ürituste toimumiskoht on üks ja sama su hotelli lähedal, aga mulle meeldivad erinevad majad/kohad/ruumid oluliselt rohkem, see värskendab mind täielikult. Eriti veel siis, kui üks milonga näiteks mingil põhjusel ebaõnnestub, siis tekib tõrge järgmisel õhtul samasse kohta minna. Aga täiesti teine saal või isegi milonga vabas õhus...Kõik valus on peast pühitud, täna on uus päev! :)
Eile õhtul Scheeli milongal Kaiaga vesteldes selgus, et ma olin aga siiski kõige esimese, avamilonga Cubanita Life Cafe´s, kus Kaia üldse esimest korda DJna üles astus (ja temast on saanud üks meie armastatumaid DJsid), täielikult unustanud. See oli mulle kerge shokk - kuidas see võimalik on, ma olin ju ometi kindlasti ka seal. Siis aga hakkas mulle vaikselt meenuma, et see oli vist see kord, kui mu armas, aga maailma hajameelseim "professor" Ilmari mind kuhugi maha unustas. Jaa, te lugesite õigesti, selliseid asju juhtus :) Mäletan, et solvusin ja vihastasin siis ikka silmini, purjetasin bussiga Tabasallu ja hakkasin jala läbi vihma mööda viiekilomeetrist teed meie maja poole astuma. Ilmari sõitis siiski mulle järele ja korjas kohiseva ja turtsuva märja kassi autosse :)
Aga edasi läks kõik tõusvas joones - reedeõhtune milonga toimus meil Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, kuhu tuli mängima ka orkester, Trio StazoMayor & Luiz Stazo. Lava oli püsti pandud mere poole, ilm soosis meid sel õhtul täiuslikult (sel õhtul olime kindlad, et vanajumal on argentiinlane) :). Selles sumedas suveöös päikeseloojangul imeliste tangoviiside järgi põrandal liuelda...see õhtu on mul siiani silme ees.
Aga kui me enne tolle milonga algust kogu oma väikse meeskonnaga kohale jõudsime, seisime fakti eest, et tantsupõrand oli must ja prahti täis. See oli ehmatus - mis nüüd saab, mida me teeme?! Karmen seisis tantsuplatsi ees mõned sekundid täiesti kivistununa ja siis....tormas festivali peamootor ja lavastaja riidetükke otsima, leidis ja tõi neid sületäie platsi juurde, jooksis ühega veekraanini, märja lapiga tagasi jõudes heitis ta kõhklematult põrandale põlvili ja hakkas seda puhastama.
Mul olid tol õhtul jalas valged püksid, aga õnneks "tangolikult" laiad, mida sain üle põlve üles kerida. Ka mina põlvitasin kiiresti maha ja kukkusin küürima, sest aega oli vähe, inimesed juba kogunesid ja jalutasid ringi, õhtu oli soe ja pehme.
Aga tantsupõrand on tangos meeletult oluline...ja nii me seal siis nühkisime elu eest ja ajaga võidu. Jätsin selle episoodi endale meelde mõttega - armastasime Argentiina Tangot juba nii väga, et põlvitasime tema ees....
2011 aastal oli Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja Tango Port Tallinn toimus ka osaliselt selle egiidi all. Meie festivalist tehti televisiooni väike tutvustav lõik, nii et kaameramehed olid mitmes kohas kohal ja filmisid, võtsid intervjuusid. Seda klippi hiljem telest vaadata oli uhke! :)
Laupäevaõhtune milonga, mis on festivalidel alati kõige olulisem ja pidulikum, toimus Mustpeade Majas, laval musitseerimas Sexteto Stazo Mayor & Luiz Stazo. Ja sellest õhtust pärineb minu kõige võimsam ja (tango)elumuutvam elamus!
Selleks oli orkestri esitatud Piazzolla "Libertango".
Mäletan, et istusin kuskil trepiastmel ja lihtsalt nutsin totaalselt liigutusest. See meloodia keeras mu hinges kõik pea peale ja sel hetkel ma teadsin, et tango tuli, on ja jääb mu ellu alatiseks....
https://www.youtube.com/watch?v=HZYp9BcXOYY
Pühapäevaõhtune milonga oli jälle täiesti teistsugune, pakkus hoopis sellist chill-relax elamust. toimus see Viru keskuse katusekinos, tantsisime sussides-sokkides, sest põrandakate seal välistas igasugused kontsad. Vahepeal lebotasime kott-toolidel või nautisime vaadet linnale, ka tol õhtul oli ilm päikesepaisteline.
Ja siis sõitsime Karmeni tolleaegsesse saali Lai tn 13 aftekale, istudes kõik kobaras koos meie mikrobussis taga põrandal, meie keskel ka vanameister El Flaco, nagu ma sellest juba kirjutasin :) Emotsioonid olid laes, kõlas rõõmus naer ja jutustamine. Võimas, suurepärane, imetore - kõlasid sõnad. Avasime vahuveinipudeleid ja olime õnnelikud!
No comments:
Post a Comment