Ühest natuke müstilisest tüübist Kobedas Kukes tahaksin veel pajatada - meie turundusdirektorist Herkist.
Ta oli tõesti väga omamoodi kuju. Inimesed jagunevad ikkagi mõnes mõttes kindlapiirilisteks tüüpideks, küll variatsioonidega siia- ja sinnapoole, aga neid tundma õppides hakkad lõpuks aru saama, kellega põhimõtteliselt tegu on ja kuidas temasse suhtuda. Ka totaalsed petised-fantasöörid-muiduluulutajad tunned ikkagi mingi aja jooksul ära ning võtad vastava seisukoha. Herki aga jäi minule lõpuni täiesti arusaamatuks, ja seda siiski mitte tunnustavas mõttes. Sest ma ei saanud juba aru tema silmadest, ja seda juhtub minuga üliharva. Herki pilk prillide taga oli korraga rebaselikult kaval,samas kuidagi lapselik ja pingutatult siiras. Aga selline vastuolu tegi mind tema suhtes vaistlikult ettevaatlikuks.
Ei saanud me keegi ka aru sellest, mis asja ta Kukes tegelikult teeb. Ok, ta tõi meile vahest gruppe sööma, aga see sündis ka tavaliselt nii, et pärast oli kõigil üks peavalu - kas me peame neid ostjaid-sööjaid lugema, ja kui peame, siis mis rahvusest nad nüüd ikkagi on, kui suure summa eest nad peavad ostma, et pärast giidile raha anda, kas Ummiga on kokku lepitud, et üldse peab raha andma, kas see raha läheb tõesti grupijuhile või hoopis Herki taskusse ja nii edasi. Baaridaamil tõusis iga kord vererõhk viimase piirini, kui Herki tema juurde raha küsima vantsis - kas nüüd tohib või ei tohi, kas oli üldse gruppi või vaatas Herki lihtsalt, et mingi suurem rootslaste sõpruskond on sisse vajunud. Ei saanud ju leti tagant alati kohe ära ka minna Ummile helistama ja küsima,
Sellest, et taolised küsimused oleksid pidanud olema ju firmasiseselt, selgelt ja reeglipäraselt paika pandud, saab aru iga täie mõistuse juures olev isik. Aga nagu te olete juba aru saanud - me töötasime Kobedas Kukes....:)
Olgu, aus olles pean tunnistama, et Ummi seda aeg-ajalt üritas (või vähemalt näitas, et üritab). Peeti koosolek, lepiti kokku ja täideti isegi vastav memo, mis peab kõik enne grupi saabumist tehtud olema. Paber selle kohta riputati üles ka teadetetahvlile. Ja järgmine kord, kui olin juba üsna suure osa mingist seltskonnast kassas kenasti ära teenindanud, ilmus nähtavale Herki infoga "kuule, see on grupp, kas sa panid summad kirja?" WTF?!
Ühesõnaga - mitte s-----i ei muutunud.
Aga 90% Kukes viibitud ajast istus Herki söögisaali ühes kindlas nurgas kindla laua taga, nägu läptopis. 70% sellest ajast oli ka temal telefon kõrva ääres, u. 35% sellest 70st kõndis ta sellega ka mööda saali ringi. 90 miinus 70 ehk siis 20% ajast Herkki sõi ja lobises personaliga. Küll võttis ta toitu buffest, küll köögist. Ja siis patsutas ta vastu oma vatsakest ja rääkis, et ta tahab 20 kilo alla võtta ja võtab ka. Kevadeks. Suveks kindlasti. Sügisel hakkab trennis ka käima...
Herki suhted Ummiga olid üleüldse ülimalt segased - sellest, miks Ummi Herkit üldse Kukes hoidis, ei saanud me keegi aru. Milleks Herkil aga Ummit ja Kukke vaja oli, seda me aimasime küll.
Herki viis vähemalt aasta aega mingitele klientidele päevapraade kontorisse kohale. Ühel päeval lendas vihane Ummi kõigile teistele peale küsimusega "kes ja kuidas nende eest maksab?!" Tere talv - küsi siis ometi oma Herkilt! Aga ei - meie oleme ju need, kes vastutame, buffekokk, kes toidu välja annab, kassapidaja, kes Herki maksmata toiduga endast mööda laseb, ettekandja vaeseke, kes ka kohe väljasirutatud käte ja jalgadega nagu meritäht uksele ette ei visku, et Herkit takistada jne.
Mäletan, et minu vastus sellele küsimusele oli - eeldasin, et on konkreetne leping ja tasutakse ülekandega. Vastust sellele mõtteavaldusele võite juba omast kogemusest blogi eelmiste osade puhul ette kujutada :) - "...sina ära mõtle...".
Herki käis ka baaris lõunaid andmas, ning mõlema vahetuse baaridaamidel olid ahastuses - raha kaob kassast ja nemad peavad puudujääke kinni maksma. Olen ka ise näinud, kuidas peale Herki toimetamisi baari kassa taga näitab displei pilti, kuidas sahtel on avatud ilma tehingut sisse löömata.
Aeg-ajalt tuli Herki õhtul enne sulgemist majja. Istus natuke oma "kontoris", siis toimetas laos ja gardekas. Pistis buffeeletist veel midagi põske, kirus Ummit, teadustas, et kohe-kohe lähevad tema muud ärid edukalt käima ja siis ta lahkub siit. (Seda rääkis ta täpselt 4 korda aastas igal aastajal)
Meenub üks halenaljakas lugu - seletamatul kombel kadusid laost järgmise päeva päevapraeks mõeldud KAKS (jätke see meelde, KAKS) pakk tortillasid. Kalevipoeg pani seinale kirja stiilis - teda ei huvita, aga olgu tagasi toodud. Läksin tookord lihtsalt igaks juhuks ka Herki käest üle küsima, ega tema ei tea juhuslikult midagi, ja sain vastuseks järelemõtliku pilgu, aga mõned hetked hiljem ikkagi konkreetse ei. See eest mõned-mõned-mõned hetked hiljem oli Herki ilmunud kööki jutuga "aa, te otsite neid - ma andsin need oma sõbrale, naaberrestorani kokale näha, ta küsis, milliseid meie kasutame, õhtul toon tagasi." Milleks oli tal vaja näidiseks KAKS pakki anda, jäigi selgusetuks :) Samuti jäi selgusetuks Ummi poolt samal õhtul avastatud leid - terve kanister toiduõli oli tõstetud meie dushinurka....
Samas oli Herkist palju ja väga tänuväärset abi konkreetsetes olukordades, ta tuli alati koheselt appi midagi lahendama ja parandama, tõstma või paigaldama. Ta võttis kandiku ja hakkas koristama laudu, kui rahvast sadas sisse ülepeakaela, aitas terassi tassida ja on ka kriisisituatsioonis nõusid pesnud. Ta rääkis vahest päris mõtlemapanevaid lugusid poliitikast ja ajaloost, analüüsis inimesi ja nende tegutsemismotiive, siis oli teda oli täitsa huvitav kuulata. Kuigi ka tema puhul tundus mõnikord kehtivat süsteem "usu poolt, aga saad ikka kolmveerandiga petta", nagu Illika puhul alati.
Lõppkokkuvõttes liigitaksin ma meie naljaka Herki siiski selliste inimeste kilda, kes on oma põhiolemuselt head, aga lihtsalt peavad ka natuke sullerdama. Eriti kui sul on niisugune ülemus nagu meie Ummike :)
No comments:
Post a Comment