Nagu olen juba kirjutanud, pidas Ummi Illikat Kobedas Kukes pärisorja eest. Illikas oli alati olemas ja mitte kunagi kaine, teda võis sõimata igasuguse ilmaga, nii eesti kui aaria keeles, teda võis panna tegema kõiki töid ja absoluutselt igasugusel kellaajal. Vahetevahel lubas Ummi muidugi enda lõbustamiseks ka hetki, kui ta käitus Illikaga sõbralikult, olen näiteks näinud omaenda ihusilmaga, kuidas Ummi köögis vaesele vennale otse pudelist Vana Tallinnat sisse jootis. Illikal olid veel mingid kastid süles, nii et käsi ta ise sel hetkel kasutada ei saanud, ja nii ta siis kulistas seda vanalinna klõnk-klõnks-klõnks, endal silmad punnis peas. Ega siis joovastavat kraami ei saa lasta keeldumisega raisku minna, eriti veel kui kallab "helde isakäsi".
Aga kui Illikas siis peale mõnda sellist õnnehetke selja natuke sirgu ajas ja Ummiga jälle omamehelikumat tooni püüdis võtta, sai ta jälle sajaga sõimata kõikvõimalike inimkonda ja Kobedat Kukke tabanud risti ja viletsuse eest ning vajus kiiresti küürakile tagasi. Ja nii kordus päevast päeva ja kuust kuusse Illika nutt ja hala Ummi aadressil ning muinasjutulised pajatused sellest, kuhu ja kelle juurde ta hommepäev võiks tööle asuda. Küsimusele, miks ta siis ometi ei lähe siit põrguorust minema, said enamalt jaolt vastuse, et vat nüüd kohe ta lähebki. Homme ei tule enam. Järgmisel nädalal tahaks ta Ummi nägu näha. Järgmisest kuust võib Ummi temast suu puhtaks pühkida. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi....
Me olime Illika uute töökohtade ja kohe-kohe toimuvate lahkumistega juba ülimalt harjunud ega pööranud tema jutukestele enam erilist tähelepanu. Illikas oli, on ja jääb kuni Kobeda Kuke seinad püsti seisavad ja Ummi ennast joogise peaga kasti pole sõitnud, oli meie kõigi ühine igavikuline veendumus ja kindel usk. Sest - küll ja küll oli ka neid olukordi, kus just see mees "kastanid tulest välja tõi", kui mõni sell päriselt ka mõnel päeval tööle ei ilmunud. Olen ka ise Illikat ühel korral totaalselt tanki pannud, kui Ummi ühel hommikul mind buffees mingil põhjusel eriti raevuka manamisega vastu võttis. Keerasin kanna pealt ringi ja teatasin, et minul algab täna haigusleht. Ummi kihutas mulle garderoobi järele ja lubas mind vallandada. Lase käia, kui põhjuse välja mõtled, kohtume Türi 10, oli mu vastus enne välisuksest väljumist. Loomulikult ei toimunud mingit vallandamist, aga selleks päevaks jäi Illikas tõesti üksi ja tal oli ikka kõvasti võimlemist nii tava- kui ka päevaprae klientide teenindamisega.
AGA...ära iial ütle iial!
Olime juba mõned nädalad poole kõrvaga kuulnud Illika uut juttu, et jälle läheb - tööle ALKOHOLIPOODI!!! :) Haa-haa-haaaaa...maakeral ei saa olla nii juhmi inimest, kes nii julmalt ämbrisse astuks ja sellise "kitse kärneriks" paneks, oli meie kõigi järjekordne ühine veendumus.
Kuid siis hakkasid asjad arenema ikka täiesti "laivis"
Olin sel päeval buffees tööl, oli laupäev ning Ummit polnud. Illikas pidi vaba olema, kuid ühel hetkel vehkis see vend otsustava sammuga saali sisse, seljakott seljas nagu ikka. "Ma võtan nüüd oma asjad, teen kapi tühjaks" teatas Illikas minust mööda marssides ja kadus uste vahelt kööki.
Kliente oli sel momendil palju ja ma ei saanud Illikale järgi sibada küsimaks "wtf?" Aga uudishimu skaalal ühest kümneni kerkis kolmekümneni!!! Päriselt või?! Või teeb jälle oma trikke ja on esmaspäeval, kui Ummi tööl on, jälle alandikult platsis? No saame näha, aga vähemalt natukenegi põnevust ja kirevaid kukesulgi üle pika aja :)
Ja me saimegi näha, nii uskumatu kui see ka ei tundunud. Illikas pakkis oma räpasevõitu nodi lisaks seljakotile ka veel suurde prügikotti ja rühkis sellega nagu jõuluvana minust jälle mööda teisele poole. "Kas Ummi teab?" jõudsin talle hõigata "Ei, aga ma ütlen talle ise, olge teie kõik vait" oli Illika vastus ja läinud ta oligi. Laia maailma rüppe. Meie Illikas......
Tööl pidi ta olema alles teisipäeval. Esmaspäeval liikus Ummi oma tavapärasel moel ringi, jorises siin ja seal, viskas vahepeal nalja, käis ära ja tuli jälle tagasi. Kõik, kes me sel päeval tööpostil olime, jälgisime Ummikest pidevalt - kus ja kuidas ja kas üldse meie mänedzerihärra Illika tühjakstehtud kapist teada saab. Hoidsime tõesti kõik oma suud lukus, sest esiteks ei osanud me kujutledagi, mida tehtaks sõnumiviijaga ja pärast ka kõigi nendega, kes "kukepoja" lahkumise päeval tööl olid, kuid kohe Ummile helistamiseks telefoni ei haaranud, teiseks võis Illikas teisipäeval ka lihtsalt välja ilmuda. Ootasime.
Aga lõpuks võttis peakokk Ata asja käsile. Sest temal oli päriselt ka vaja teada, kas kõnealune seltsimees ilmub järgmisel hommikul kööki tööle või tuleb teistel topelt rabeleda.
Olin lõunatamas, kui kuulsin Ummit ja Atat kõrvalgardekasse sisenemas, Ata seletamas, et tema rohkem ei tea, vend tuli, võttis oma asjad ja läks, näed, kapp on tühi. Aga homme hommikul on kokka vaja....
Edasi läks muidugi üsna "lõbusaks". Kõigepealt kukkus Ummi muidugi Illikale helistama, kuid Illikas loomulikult ei suvatsenudki vastata. Siis hakkasime vaibal käima. Mina teatasin, et olin tööga hõivatud ja ei näinud ega kuulnud midagi. Pääsesin seekord suht kergelt - ainult monoloog teemal "küll te olete kõik pimedad siin". Aga kuna olin sel päeval buffees tõesti üksi ja tööd jagus, jättis Ummi vähemalt minu ruttu rahule.
Ning Illikas ei tulnudki enam. Ja veel - selgus, et ta tõesti alustas uut karjääri sealsamas lähedal asuvas alkoholipoes. Aga see on juba üks teine lugu :)
No comments:
Post a Comment