Kobeda Kuke Blogi 11. Pesupäev

"Pesupäevi", s.t peapesupäevi, kus keegi ikka korraliku pesu sai, oli meil tihti, nagu juba isegi arvata võite. Aeg ajalt tegime ka normaalseid pesupäevi, kus tõesti puhastasime mööblit, seinu, ventilaatoreid jne. Aga ühel õhtul korraldas Ummi meile pesupäeva ruudus. Ei, lausa ruumalas.

Asi hakkas pihta nagu tavaliselt, lõunast saadik käis mänedzerihärra 4cl kaupa baari vahet ning üritas ennast pikemale jutule sättida igaühega, kes tema eest põgeneda ei jõudnud. Mina olin sel päeval peakassas ja inimesi tilkus õnneks just sellise sagedusega, et Ummikas end minu kassakabiini toetada ei saanud - nii palju tal oma Kuke klientide suhtes ikka respekti oli. Buffees oli sel päeval lõpuni Illikas ja tema siis kuulas. Talle oli aga Ummi napsirõõmus mula vähemalt vahelduseks igapäevasele sõimule.
Kell sai 19, ettekandja tõmbas saalile köie ette ja me asusime oma õhtuste toimetuste juurde. Mina hakkasin kassat lugema, ettekandja koristama ja Illikas kadus esmalt muidugi suitsule.
Hakkasin oma lugemisega juba lõpule jõudma, kui buffee ja köögi vahelised salooniuksed kõva pauguga laiali lendasid. "Illikas manustas õues vist korraga terve viina ära" käis mu peast läbi esimene mõte. Tõstsin pilgu. Ja siis....
Ummi seisis harkisjalu, kergelt tuikudes, käes veevoolik pihustiga, mida me kasutatakse köögis ja buffees põrandate pesuks.Järgmisel hetkel suunati veejuga laias kaares saali!
Haarasin oma karbi ja paberid ning lidusin saali tagumisse nurka laua taha, teades. et sinna see voolik ei ulatu. Järgmiseks kuulsin ettekandja kiljumist "ostoroshno, tomatnõi sok!" ning jällegi kõva veepladinat. Siis oli kuulda juba ka Illika "mis kurat siin toimub?"
"Nüüd hakkame pesema" karjus Ummi "Vaata, mis s--ta sul siin kõik kohad täis on! Nii, uhume selle s--a minema siit!"
"U, lõpeta ära, seal on juhtmed" kisas omakorda Illikas "Ma pesen ise kõik ära. Anna siia!"
"Sina pesed! Sina pesed jah! S-----gi sinusugune peseb" kõlas Ummi vastus ja ma sain aru, et lõbusus oli juba asendunud joobnu lolli ja kontrollimatu raevuga. Asi tõotas tõsiseks minna.
Hiilisin nõudepesu kaudu taha laoruumi ja panin raha ära. Ummi kontorisse seifi juurde pääsesin veel ka kuiva jalaga. Aga sealt lahkumine nägi välja juba teisiti.
Sest isehakanud pisike "tuletõrjuja" oli buffee uputamisega selleks hetkeks ühele poole saanud ja möllas köögis, pihustades tugeva joaga vett vastu seinu. Põrand sõna otseses mõttes lainetas. Seisin uksel, sõnagi lausumata. Õnneks ei pannud Ummi mind tähelegi ja hea oli, sest ma ei ole sugugi kindel, et ta mind sel hetkel külma dushiga poleks kostitanud.
Aga sellega veel asi ei lõppenud. Järgmiseks marssis Ummi meie kahe suure külmakambri juurde ja avas ühe neist ning kastis ka selle põranda veekosega üle. Mäletasin hommikust, et seal seisid supipotid suppidega....
Paterdasin garderoobi, ettekandja oli juba seal ja nuttis, ta kingad ja villase seeliku alumine äär olid läbimärjad. Kui ta oli natuke rahunenud, sättisime oma jalanõud vanu ajalehti (neid meil seal vedeles) täis ja tõstsime pingi peale kuivama, seeliku panin üle oma kapiääre rippu. Välja saime õnneks koodiga välisuksest kohe gardeka kõrval. Aga minul oli veel viia baaridaamile võti ja ma läksin läbi keskuse ringiga tagasi baari juurde. Seal oli sel päeval tööl seesama Veige, keda Urmas hoidis - baar oli sellest "puhastuskuurist" puutumata jäänud. Aga Veige nägu oli kaame ja ta käed värisesid - kes teab - kisa järgi saali polnud  härra veel maha rahunenud....
Järgmisel päeval Ummit muidugi tööl ei olnud. Juhtmed olid vastu pidanud, aga buffeepõrandal, mis on ühele poole natuke kaldu, oli vesi loksunud veel mitu tundi. Illikas oli seal kuivatanud kuni keskuse sulgemiseni. Hommikul alustasid kokad köögi nurkade ja külmiku rookimist.
That´s a life - Kobe Kukk.....