Suved olid tegelikult toredad, kui oli soe. Igahommikust laudade terassile tassimist ettekandjad muidugi vihkasid, aga mulle ausalt öeldes meeldis - lauad polnud eriti rasked, toole võtsin ka kolmekaupa, see oli piisavalt jõukohane. Kuidagi värskendav ja mõnus oli seal õues toimetada, mööda saali ringi traavivast ja "mustust" otsivast pohmellis Ummist ka natuke kaugemal. Lauad viisime õue ka siis, kui oli vihmane ilm, sest need olid ladustatud teenindussaali ja oleksid klientidele ette jäänud. Aga siis panin ma selga fliisi ja peale vihmakeebi ja nautisin ikkagi väikest jõutrenni niiskes õhus, mis pidi näonahale hästi mõjuma. Ja tugevate vihmavalingutega said lauad ka puhtamaks.
Kobeda Kuke terass paiknes tegelikult keskuse maja väga soodsas küljes - suhteliselt tuulevarjus ja suurema osa päevast ka päikese käes. Sellistel päevadel oli meil õues palju istujaid ja mulle meeldis ka õues teenindamine - tuua oli ju vaja ainult jooke ja teades, et see tegevus, terassile maha istunud soome mammidele-papidele longerote ja õlle vedamine on ka Ummi silmis prioriteetne, oli suhteliselt rahulik kandikuga terassi ja baari vahet saagida - muude nõmedate ülesannetega seda tegevust reeglina ei segatud.
Aga suve teisel poolel ilmusid segajad. Linnud.
Ei, mitte need "linnud" :) Sellest segmendist oli Kuke personalile hästi teada vaid üks koloriitne kuju - noor, pikk ja sale, kuid üsna ärajoonud näoga ja aeg-ajalt ka väga hoolitsemata välimusega naisinimene. Ta käis vahel meil lihtsalt söömas ja siis me teenindasime teda ja lasime tal lauas rahulikult istuda, aga vahest tegi ta ka "tööd", hakkas soome papidele ligi ajama. Siis oli meie kohustus kutsuda turvad, kellele oli see neiuke muidugi vana tuttav ja peavalu juba aastaid. Neiu auks peab aga ütlema, et ta käitus alati vaikselt ja lahkus kohe, kui meie turvapoisid tema nägemisulatusse ilmusid.
Aga nuhtluseks oli päris linnud - kajakad ja varesed armastasid meie terassil terve suve patseerida, aga kui sa nende poole ikka "kõss" tegid ja lauad piisavalt kiiresti ära koristasid, et nad väga endid taldrikute taga maiustamiseks sisse seada ei jõudnud, sai enam-vähem hakkama. Turistid suhtusid sellesse paratamatusse nähtusesse ka heatahtliku rahuga - mere ja sadama lähedus ju ikkagi, mis teha.
Aga augusti kanti ilmus terassile uus kategooria - hakid. Ja need sellid olid sootuks ülbemad.
Lähen peale klientide lahkumist lauda koristama ja 2 tumedatiivulist seltsimeest juba kõõluvad taldrikute küljes. Teen "uuh" ja vehin käega. Tutkit - hakid ainult keksivad kaks sammu kaugemale. Laon klaasid-taldrikud kandikule ja pühin laua. Hakid tõusevad korraks õhku - no aitäh sellegi eest, sain laua puhtaks - ja maanduvad siis konkreetselt kandikul, et söömaaega jätkata. Tõstan kandiku üles ja hakkan liikuma - hakid ei tee väljagi. Alles ukse lahtitõmbamisest tekkinud tuulehoog viib linnukesed korraks lendu ja ma saan oma koormaga saali sisse minna.
Suve lõpuks jõudsin ma ühe hakiga selliste "sõprussidemeteni", et hakkas mulle õlale lendama. (lubasin seda muidugi ainult siis, kui mul fliis seljas oli). Istus seal niikaua, kui ma toimetasin, siis "saatis" mind viisakalt ukseni ja lendas laudade juurde tagasi. Ükskord, kui ma mahaloksunud punase veini plekke laual pikemalt nühkisin, koputas hakihärra või proua-preili, tont neid teab, mulle nokaga vastu pead - "hakkame liikuma" :)
"Ma nõuan viivitamatult terassile hernehirmutist või kassi!" teatasin ma Ummile. Härra mõõtis mind mõned korrad pealaest jalatallani ja teatas siis, et minust endast saaks päris hea hernehirmutise - ajame kõik mu afropatsid pealaele püsti ja riietame mind üleni kassinahkadesse...
No comments:
Post a Comment