"Tohutult igatsen su järgi ja armastan sind mu kallis sallike"
......
Mis siis sai?
Tohutus jahmatus. Totaalne. Otsekui aeg oleks seisma jäänud.
Miks? Kuidas? MIND? Kuidas see võimalik on?
Muidugi, ma pole rumal. Nägin et ta hoolis minust väga, aga et uuesti n.ö "naiseks"?
Olin vait. Ja ka tema. Siis tõmbasin sügavalt hinge.
"Ma pean võtma mõtlemisaega" kuulsin end vastavat.
Miks ma nii ütlesin?
Miks ma ei öelnud kohe, et ei, kallis, ma ei saa enam tulla. Et minu armastus ja elu on juba täielikult mujal.
Mitte midagi hullu poleks juhtunud. Ta oleks selle rahulikult teadmiseks võtnud, sest tõesti ei olnud meie vahel mingit totaalset särinat ega kirge, oli armastus nagu kahe väga lähedase inimese vahel, kes on ikkagi 25 aastat kooselu jaganud.
Sest....kõik ei olnud selles uues elus minu jaoks siiski kõik paigas.
Mitte see, et Sa minust 10 aastat noorem olid. Seda nautisin uhkusega.
Aga...vahest ma suutnud Sind mõista.
Tundus et kõik seisab paigal. Kõik päevad olid muutunud ühesugusteks.
Bussiga koju. Mäest üles kõndimine. Kutsamopsi tervitamine. Sina diivanil pikali. Kas täna peab poodi minema? Ahah, siis lähme. Õue autosse. Värav lahti. Võtame kutsa kaasa? Siis võib värava lahti jätta. Sõit. Pood. Milline õlu või siider täna soodushinnaga on? No kui Sina jälle võtad, ma võtan siis ka. Mis Su emal täna head (ja odavat) on? Ohh, prooviks seda? Ei? Tahad ikka hakklihakastet? Ok, võtame....
Ära saa valesti aru, mulle meeldis see kõik. Itsitasime Sinu ema leti eest nagu kaks pubekat, kui loobusime topeltportsjonist kartulitest ja ta meile noomiv/naeratavalt pead vangutas. Siis vaatasin ise mis tervislikku sepikut ja jogurtit ma täna võtan...kassajärjekorras olime üksteise kaisus nagu armanud, seda eriti reedeti, kui nautisime juba ette mõnusat õhtut joogi ja teleri ja pärast teineteisega...
Aga jällegi...vahest oleks võinud midagi teisiti olla...
Siis meie kodu.
Tohutult armas.
Aga üha tihemini oli see remontimatus ja kohatine armetus ja sellest kuidagi tekkiv paratamatu räpasus mind rõhuma hakanud. Mind häiris tegelikult väga näiteks see paberiprahi hunnik, mida ahju ette kogusime.
Ja see, et üha rohkem hakkas mulle tunduma, et Sa ei kavatsegi niipea selles suhtes midagi ette võtta.
Kaalud. Ilu ja harmoonia ja tasakaalu märk.
Aga nüüd jõuan ma ühe väga valusa ja mõistetamatu külje juurde iseendas.
Kallis, ma kartsin Sind. Sinu pahameelt. Tusatuju. Endasse tõmbumist. Või plahvatamist. Seda et Su kehale tekib uuesti see piinav lööve, millest olid mulle rääkinud ja mida olin ka korra näinud.
Mul tekkis siis alati selline ahastus, et tundsin et ei saa enam hingata. Pisarad olid sekundiga silmis...Tahtsin ainult Sulle kaela viskuda, ära ole selline, Taadike armas...
Ma ei suuda sellest aru saada.
Abikaasaga kaklesin kohati nagu raevunud megäär, sõnu ja tegusid valimata. Kui olin vihastanud tema järjekordse kroonilisest hajameelsusest tingitud ebamugavuse peale. Olin kunagi selline, et kui läksin endast välja, olid maa ja taevas must. Ja ainult mina müristasin siis seal. Ja mulle pidi ka peale rahunemist ikkagi õigus jääma.
Sinuga mitte iialgi. Kogu meie koosoldud aja jooksul ei viinud ükski Sinu käitumine mind endast välja. Olin Sinu kõrval nagu leebe briis, kõigega rahul ja õnnelik.
Oli see normaalne?
Oli see suure ja tõsise armastuse või hoopis mingi sõltuvussuhte märk?
Ütle Sina mulle...