"Kallis, ma ei saa sulle seda teha et toon su koju ja siis tunnen et teen su õnnetuks"

Jah, ühel hetkel hakkasid siis sellised sõnumid...
Pärast jõule. Kui Sa olid täielikult ja jäägitult minu armastuse endale võitnud. Kui olid nii kirglikult mind soovinud. Kui olime ainult teineteisele mõelnud ja igatsenud.
Mida Sa siis tegid, mu kallis?
Alguses ma isegi uskusin Sinu sõnu. Et see segadus, mis oli minu sees, on nüüd Sinus. See oli ju võimalik, olin teinud Sulle meeletult haiget, läinud, tulnud ja ja teinud Su korraks õnnelikuks ja siis uuesti täiesti segasena läinud. Ma ei valetanud sellel perioodil absoluutselt mite midagi, ma ei olekski suutnud midagi välja mõelda - maailm mu ümber lihtsalt pöörles ja varises ja ma püüdsin ainult ellu jääda. Sinu pärast. Sinule.
Aga siis tuli Sinu esimene väga, VÄGA HALE vale. Sa tead millest ma räägin, onju?
Just selle väljamõeldise inetu absurdsus pani mind tükiks ajaks Sind teistmoodi nägema. Sest see Rahulik Taat, keda mina armastasin, poleks sellist alandust endale lubanud.
Aga..ma ei suutnud Sinust loobuda. Armastav naine leiab alati peale esimest vihavahku oma kallima käitumisele vabandava seletuse...ja sulgeb silmad. Tegelikkuse eest. Sest ta armastab. Usub. Loodab.
Sellest halvavast fenomenist räägivad kõik naisteajakirjad. Eneseabiõpikud. Psühholoogid.
Ja nüüd kukkusin ka mina sinna lõksu. Hakkasin uskuma Su sõnu. Et Sa ei ole uues SUHTES, et te niisama suhtlete, et Sul on aega vaja. Ei, Sa ei ole temasse armunud. Ei, kõik on korras, Sallike, ma armastan ikka ainult Sind...
Ma ju nägin. Meie kohtumiste ajal. Sa ei olnud enam mõtetega minu juures. Näiteks lasid Sa selle privaatsauna, kus ikka veel kirge jagamas käisime, välisukse hooletult mulle vastu kätt langeda. Sina, kes Sa alati minu eest ukse avasid ja mind esimesena sisse lasid. Või tulid päeval minu töökoha kohvikusse - aga selleks et kurta oma uue sõbratari vana peigmehe pärast, kes oli välja ilmunud ja sõbratar Sulle selle infoga haiget tegi.
Ja mina - lollike-sallike?! Haa.....:D
Kuulasin. Lohutasin. Julgustasin. Võtsin osa. Hiljem laenasin ka raha.
Musi, ma ei teinud vigu mitte siis, kui kõikusin kahe elu vahel ja Sulle seda ausalt rääkisin, lootes tuge ja mõistmist.
Ma tegin rängima vea just siin. Et lasin endaga niimoodi käituda.
Kui mina tegin Sulle haiget sellepärast, et muudmoodi ma seda olukorda lahendada ei suutnud, siis Sina tegid mulle haiget teistmoodi.
Labaselt. Alandavalt.
Sinu moodi.