"Tahan sind. Palun tule koju. Armastan sind ja ei saa ilma sinuta elu jätkata. Andestame oma vead ja lähme käsikäes edasi"

Kas sõrmus on veel alles? See, mille tõin Valentinipäevaks ja panin meie magamistuppa tualettlauale.
Kannad Sa seda?
Mõtlemisaeg. Suve lõpuni oli mul mõtlemisaega.
Mida ma siis lootsin?
Lootsin et minu sisse tuleb selgus. Aeg oli käes, see elu ei saanud enam niimoodi edasi minna. "Suvitamine", ilma kohustusteta ja eesmärgita Sinu katuse all elamine, mida olin kaks aastat teinud, pidi sellisel kujul lõppema. See oli selge.
Aga ma soovisin et see lahendus tuleks väljastpoolt. Et mingi hoidev kõrgem jõud näitaks mulle ära, mida teha, kelle juurde jääda...
Kati Murutar on oma raamatutest kirjutanud nn."kosmilisest kataloogist". Et annad mõtte jõul sinna "tellimuse", ja kui sinu soov on õige, siis antakse sulle see asi mingil õigel hetkel.
Tunnistan nüüd, et olin soovinud...
Soovinud Sinule kaaslast, kedagi sinuvanust, õigemat. Et saaksid kunagi ka luua pere. Ja et siis saaksin mina lahkuda nii, et Sulle mitte haiget teha. Sest seda ma ei oleks suutnud ise teha, Sind hüljata. Nii nagu Sulle enne tehtud oli. Mitte mina. Mitte iialgi...
Tegin ikkagi. Lõpuks. Kui enam mingit muud võimalust ei olnud. Ja oma hinge hävitamise hinnaga.
Aga see aeg oli sel juunikuupäeval veel kaugel. Ja peale seda esimest shokki olin ma...noh, mis seal salata, küll läheneva katastroofi aimdusest erutunud, aga ka uhke, põnevil, natuke eufoorias.
Ta ei olnud minust paremat leidnud! Ta ütles oma uhkusest lahti ja kutsus mind! Ta tahab mind!
Ma tean, mida Sina sellest arvad, jõudsid mulle seda korduvalt väljendada. Et olin viimane hädavariant, keegi teine seda lolli ennastäis ahvi ei tahtnud!
Ma ei pahanda Su arvamuse peale. Aga Sa eksisid. Vähemalt seda on elu mulle tõestanud.
Tema armastas ja armastab mind ka praegu tõsiselt ja sügavalt.
"Ära usu ainult sõnu, vaata tegusid" ütles ta mulle kunagi. "Ära arva, et see kes kõige kõvemini halab ja karjub, on kõige tugevamate tunnetega ja siiram"
Ma kuulasin teda, sest tean tema tarkust inimeste tundmise alal. Aga ma olin Sinu tunnetes nii kindel. NII KINDEL KUI VÄHEGI OLLA SAI!
Aga lähitulevik näitas...midagi muud.