"Minul ka ja armastus südames kasvab ka suuremaks"

Lähen oma analüüsiga vaikselt edasi, tungin sügavamale. Mis veel paigas ei olnud?
Sa ei olnud rumal, absoluutselt mitte. Sa ei ajanud kunagi mingit loba suust välja, ka oma sõprade seltskonnas mitte. Igal Sinu poolt öeldud lausel oli mõte ja tähendus. Ja kui Sul midagi öelda ei olnud, olid Sa vait. Vait olid Sa ka inimeste seltskonnas, keda Sa veel hästi ei tundud või ei usaldanud. See olidki Sina. Ja ma austasin Sind selle eest, et Sa ei üritanud mingit rolli mängida.
Ja vahest...üllatasid Sa mind mõne sellise ütlusega, mis oli nii Sinule mitteomane või siis lihtsalt tohutult õige ja ilus, et see pani mind õhku ahmima...
Aga...
Sa ei lugenud raamatuid. Sa ei hoolinud teatrist. Kunstist. Muusikast.
Nii.
Mees ei peagi olema see, kes oma naise kõrgelennulise kultuurivaimsusega iga hinna eest kaasa üritab minna. Mees on mees. Tema ülesanne kooselus ongi muud asjad. Vajalikud ja mehised. Et naine saaks end turvaliselt tunda. Teatris ja näitusel ja kohvikus istumas saab sõbrannaga ka käia.
Aga ma tahtsin vahest arutleda. Minu mõte ja vaim vajasid ergutust, uusi mõttesuundi kelleltki kõrvalt, targemalt. Miks see või teine inimene, näiteks poliitik või ülesmus tööl, käitus nii või naa? Miks on see raamat või näitleja mäng nii lummav, kuidas on tekkinud selline energia? Mis saab siis, kui mu lapsed teevad mind vanaemaks, kas ma võin oma lapselapsi siia hoida võtta või neid hoidmas käia, ka öösiti?
Jah, ma mäletan, et sellele küsimusele Sa vastasid. Et seda näeb siis, kui aeg on käes...
Ja tead mis tegelikult....
Mul olid vahest selline tunne, et Sa tahtsid mind kogu muust elust välja rebida. Ja eriti just minu eelmisest elust. Need inimesed, kes olid olnud mu teekaaslasteks 40 aastat, tekitasid Sinus suurt võõristust, Sa ei haakunud nendega absoluutselt.
Või oli see nii just nendega, kes olid olnud lähedased ka abikaasaga?
Minu lapsed. Esmajärjekorras. Neid nagu polekski olemas olnud. Kui olin sunnitud probleemidega tütre meie juurde võtma, olid Sa tohutult pinges ja ka mina tänu sellele süte peal. Pahandusi oli...
Poja suhtes oli Sinu suhtumine üsna ühene - lontrus, kes on meie poolt ära hellitatud. Ei, Sul oligi õigus. Aga ta on ikkagi minu poeg, ma armastan teda...
Ka nendel teemadel oleksin Sinuga just rääkida ja arutada tahtnud. See on ju osa minu elust ja jääb selleks, anna nõu! Osale ka ise!
Minu ema. Ok, hunnik õnnetust. Aga MINU EMA! Tutvu, vestle natuke, soojene ometi natukenegi...
Isegi meie koera, Sinule toodud kutsa isa isasse, suhtusid Sa kuidagi...nagu natuke vaenulikult. Ei mänginud ja müranud temaga kuidagi.
Minu sõbratarid....
Jah, kui ma nüüd distantsilt sellele kõigele mõtlen, saabki mulle see nähtus tasapisi selgemaks. Mu abikaasa vari oli see, mille eest Sa end kaitsesid, võibolla ka alateadlikult. Mida ajaliselt suurem vari selle elusolendi peal oli, seda suurem oli Sinu tõrge ja "eetrivaikus". Kes minu sõpradest ise Sinu suhtes poolehoidu ilmutama hakkas, seda hakkasid ka Sina hästi tasapisi omaks võtma. Kellest oli teada, et ta suhtleb või on kuidagi seotud ka mu abikaasaga, nendega oli blokk.
Ja mina, Kaalud, kõige selle vahel tasakaalu ja õiglust otsimas...