" Ja sina mahe tuulehoog, mis paitab mu põski"
Alustan nüüd igat uut peatükki Sinu poolt saadetud sõnumiga. Need on mul alles. Ütlesin küll Sulle,et kustutan need kõik. Proovisin.....Kergem oleks olnud vist ennast elust ära kustutada.
Ma ei unusta iialgi Su silmi, kui tulin Beirutist ja õhtul Sinuga kohtusin. Ma ei olnud mitte kunagi näinud mitte ühegi inimese silmis nii palju läbi elatud igatsust ja armastust. Ma istusin autosse, Sa vaatasid mulle otsa, võtsid vaikselt mu käed, ja me vaatasime teineteist....
Sellel õhtul ma otsustasin, et SINA. Kõik. Aitab. Ma armastan Sind. Ma tahan Sind. Ja ööseks koju minnes ütlesin abikaasale. Et olin Sinu juures.
Sa olid mu mõttes kogu aeg. Hommikul. Õhtul. Kui me veel koos ei elanud, saatsid Sa mulle poolteist aastat igal õhtul sõnumi. "Head ööd, roosa sallike" ja palju teisi, erinevaid. Ja mina vastasin Sulle. Alati.
Kui tulin Pariisist....Sa rebisisd mu lennujaamast sõna otseses mõttes autosse, oma käte vahele. Ja tunnistasid, et need 3 päeva ilma minuta olid hullemad kui tookordne Liibanon. Sel hetkel Su käitumine natuke hirmutas mind, aga tegi ka meeletult õnnelikuks. Hiljem mõtlesin, et me lihtsalt oleme sellised. Teineteisega..
Aga nüüd....
Kas oligi nii, nagu mulle väidab see tark inimene, et Sa ei armastanudki MIND. Et oled selline tüüp inimest, kellel on lihtsalt kedagi vaja kes on kõrval ja siis ta klammerdub sellesse inimesse ja kujutab ette et see ongi armastus. ja kui see üks ära läheb, otsitakse kiiresti paaniliselt järgmine ja kõik kordub...
Ma ei taha seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.
Aga kes annaks mulle vastust?