Käisin uuesti psühholoogi juures. Sellesama kes soovitas mul oma emotsioonid lahti kirjutada.
Jäi minu seisundi paranemisega rahule.
Aga andis veel ühe soovituse. Kirjutada ka sellest...
Sellest mis juhtus vahepeal.
Sellest ei oleks ma tahtud ise mitte kunagi kirjutada. Nendel mõnel inimesel, kes sellest paratamatult teada said, keelasin ma kategooriliselt Sulle rääkida. Kuigi kaks nendest tahtsid seda väga teha. Ühega läksin sellepärast tol ajal isegi tülli, nagu viieaastane liivakastis!:D Õnneks ta lõpuks mõistis mind. Sind kahjuks mitte.
Aga ma nüüd siiski kirjutan. Sest tundub et psühholoog tõesti teab, mida ta räägib.
Kas Sa mäletad ühte meie viimast pikka telefonikõnet? Kui ma ütlesin ...et mul ei ole enam huvi elu vastu.
Ei olnudki.
Ema palus mind sõna otseses mõttes juba põlvili, et läheksin arsti juurde. Oli oma psühhiaatrile juba minust rääkinud. Ma ei saanud teda enam rahustada infoga et Sa tuled ju varsti. Pikka aega ta õnneks seda uskus ja lasi mul rahus olla. Aga ma keerasin üha rohkem ja rohkem...kuhugi olematusse. Tardumusse. Võisin õhtuti tundide viisi lihtsalt seina vaadata, ma ei pannud aja kulgu enam tähelegi.
Hästi. Andsin alla, ei suutnud ka ema ahastust enam taluda. Käin siis ära, las kirjutab mulle midagi kui vajalikuks peab -  võtma niikuinii ei hakka. Mitte ilmaski. Saan ise hakkama ja üle. Kunagi ikka ju.
Aga läks natuke teisiti, tead!
Peale umbes tunnist (ja oma arust olin väga rahulik ja normaalne)  vestlust tõusis see (kuuldavasti väga tark ja kogenud ja lugupeetud) doktor püsti ja teatas mulle, et ta võtab mu nüüd mõneks ajaks sisse.
Mis sisse!? Mis pagana sisse!? KUHU SISSE?! Siia haiglasse või!?
EI! EI!!! Ma ei tule siia, käige te kõik....!!! Mina, ja hullumajja!! Te ei pane mind siia!
Ja tead, Taadike, mis Su Sallike siis tegi?
Sallike lasi jalga.
Põgenes nagu poevaras.
Olin ju tulnud väljast lihtsalt visiidile, tegu polnud ka mitte kinnise osakonnaga. Kui arst palus mind koridoris istuda ja oodata, siis istusingi. Rahulikult, naeratades.
Aga ootama ei jäänud.

Läksin koju. Pika-pika ringiga. Sest korraga tuli hirm. Et mulle saadetakse politsei järele. Või mida iganes. Lõpuks majale lähenedes vaatasin väga tähelepanelikult ringi. Kas on kuskil mõni kiirabi või politseimasin...
Ei olnud.
Aga oli hullumeelselt nuttev ema. Sest lugupeetud doktor oli talle helistanud. Ja rääkinud. Et ma olen sellises seisundis et olen iseendale ohtlik. Ja kui ma ei saa abi, siis see süveneb.
Ma teadsin seda niigi.
Aga ema oli ise ka helistanud. Oma määratus ahastuses.
Ei, mitte Sulle, mu kallis. Mis sellest kasu oleks olnud...
Abikaasale.
Ja see inimene ka tuli.
Tuli, seisis keset ema korteri elutuba ja ütles et nüüd aitab.
Tema ei kavatse Sinu hoolimatuse ja jõhkruse pärast minust ilma jääda. Sest tema armastab mind, mitte Sina.
Nii oli ta mulle öelnud ka kunagi 24 aastat  tagasi. Siis kui...ma ootasin oma tütart.
Kõik kordub.
Ta viis mind sealt ära. Saatis kuradile kõik muud asjad sel ajal, töö ja trennid ja sõbrad. Võttis ühendust minu ülemusega, kes andis mulle puhkust. Ja oli minu kõrval, 24/7. Armastas ja hoidis ja ravis.
Vaata korraks uuesti fotosid minust Orkutis, mis on tehtud minust Ecolandis, kuhu ta mind taastuma viis.
Vaata mu nägu seal kahel fotol. Vaata mu silmi...
Tunned Sa mind seal üldse ära? Sallikest.....