Ma olen laisk. Kohutavalt. Ainult lamaks ja loeks ja vahepeal suudleks Sind!:D :D Ei, muidugi meeldib mulle töö, meeldib teha mõõdukalt sporti, kaifin ka koristamist, kui hoogu satun ja jalutada võiksin lõpmatuseni. Aga kõik peab olema lihtne ja mõnus, milleks hirmsasti vaeva näha. Võtta teist inimest just sellisena nagu ta on, võtta iseennast just sellisena nagu ma olen....pole vaja ju pigutada ja rabeleda. Või siiski?
Oleksin pidanud tublim olema. Sinu emale ennast aeda appi pakkuma, mida ainult reformvoodit küsima ja siis ennast sinna terveks päevaks külili keerama. :D Tihemini meiepoolset koridori ja treppi pesema, pühapäeviti korralikult süüa tegema, Sinu vanemaid sööma kutsuma...
Olgu. Mitte see polnud vist tähtis.
Oleksin pidanud tasapisi Sind motiveerima ja innustama. Midagi edasi tegema. Mõtlema ja tegutsema. Tervislikumalt elama, suhtlema.
Või meeldiski Sulle just see, et ma seda ei teinud? Lasin Sul olla? Nautisid ka Sina just seda nõiduslikkust meie suhtes, et kohustused puudusid?
Ma ei tea ega saagi enam teada.
Teine kammitsev asi mu elus on mind juba lapsepõlvest saatev tohutu turvatunde vajadus. Kartsin üksindust, keegi pidi olema kogu aeg lähedal. Kas või õue teises otsas või naabrite juures juttu ajamas. Siis olin rahulik.
Ka teismeliseaeas oli see veel nii.
Tugev. Meeletult tugev, nagu ütlevad mu sõbrad. Aga siis kui olen tasakaalus, kui ma pole üksi.
Kaalud. Minu tähtkuju.
Aga kui pidin valima Sinu ja oma abikaasa vahel, ei julgenud ma end hetkeks õhku riputada. Nagu akrobaat, kes peab kahe trapetsihüppe vahepeal mõlemast lahti laskma, et haarata see, mida ta soovib. Olema paar sekundit õhus, ilma kinni hoidmata...
See oli minu viga.
Kõik, mis järgnes, oli juba karistus...