Wednesday, August 18, 2010

"Kui näen sära su silmades siis tean et oled õnnelik. Kui näen armastust su südames, teed mind õnnelikuks"

Olen ennast palju peeglist vaadanud. Ei, ma näen väga hea välja, afropatsid sobivad minu enda kehvapoolse juuksematerjali asemel väga seksikalt, ja kuna liigun palju värskes õhus, on ka jume klaar.
Aga sära silmades....
Tule ja vaata, kas on.
Sa ei tule.
Ja ka mina ei tuleks enam. See aeg on alatiseks möödas.
Aga analüüsiga püüan jätkata.
Miks ma suhtlesin meie kooselu ajal ka siis veel ametliku abikaasaga?
Sest tema pakkus mulle seda puuduvat väikest osa, mida Sina ei suutnud.
Natuke luksust. Põnevat muusikat. Huvitavaid vestlusi ja arutlusi.
Ja TEATRISKÄIKE!
Taadike Rahulik, nagu kunagi Sinu ära ristisime, ( mind RoosaksSallkeseks) kui Sa  oleks mind kogu selle aja jooksul kasvõi mõnedki korrad teatrisse viinud.....ma ei oleks vist kunagi lahkunud...
Eesti teater ja näitlejate mäng ja nende elud ja saatused on minu hobi ja armastus juba lapsest saadik. Minu kadunud imeline vanaema viis mind teatrisse esimest korda 5 aastaselt ja see oli väga tõsine täiskasvanute lavastus. Sellest hetkest oli "sõrm kuradile antud"
Aga ainuke, kes muretses piletid ja kutsus, oli ikkagi abikaasa.
Selles pole ju midagi halba, et temaga lähen, rahustasin ennast. Sina saad samal ajal rahulikult telekast mõnda autosaadet vaadata või rallimängu mängida. Koju tulen ju Sinu juurde, muljetest elevil ja heatujuline, olles midagi hingele saanud. Sest peale teatrit käisime me ka tavaliselt kuskil ilusas kohas istumas ja juttu rääkimas.
Minu jaoks on selline ajaveetmine täiuslik. Eriti kui ei pea veel raha lugema...
Ekskaasal oli siis raha korralikult.
Ükskord viis ta mind ühte äsjaavatud väga kaunisse restorani. Meie õhtusöögi arve kahekesi oli üle tuhande krooni...aga kõik nii super, et see õhtu on mul siiani meeles.
Sina oleksid seda kuuldes vist kolm päeva järjest joonud, et sellist mõttetust mälust välja saada...
Olgu, see pole....mida iganes.
Aga see, et abikaasa nende vahetevahel aset leidnud kohtumiste ajal laadis mind, on fakt.Vaimselt. Ka hingeliselt. Tasakaalus olemiseks. Ja tasakaalus ning õnnelikust minust ...oli ju eelkõige rõõmu Sinul, mu Taadike.
Aga Sa ei saa sellest kunagi aru...

No comments:

Post a Comment