Mõnedel päevadel ja isegi nädalaid suudan olla väliselt rahulik ja heatujuline. Kuulan ekskaasa jutte ja arutlusi, mõtlen kaasa ja annan nõu, naeratan ja vahest isegi naeran. Ja siis...näen ühel hetkel ta silmi, kuhu hakkab tekkib lootus ja õrnus.
"Oled sa õnnelik?" on ta mõned korrad sellistel momentidel peale väikest pausi küsinud. Oh taevas...
Enam ta ei küsi. Sest ta teab vastust. Ja see ei muutu.
Ei ole, mu sõber, ei ole. Kuigi ta tegi tõesti palju selleks, et saaksin olla. Siis kui hakkasin ise selgusele jõudma, kui palju Sind tegelikult armastan ja ka tema seda mõistma hakkas.

25.12.09 - istusin kapi ees maas ja lappasin riideid kokku, et kotti pakkida. Tundsin suurt ja puhast rõõmu nii sellest, et saan seda teha rahulikult, naudinguga uueks perioodiks valmistudes, jõulumesinädalateks Sinuga (sel aastal olid ilusad pikad pühad) kui ka sellest et ei pea seda tegema nii nagu Sinu juurest minema tormates, silmad non-stop pisaratest kahelinägemises. Mõnele salajasemale riidetükile tegin vallatult pai.
Tema tuli tuppa. Vaatas mind hetke naeratades, istus korraks mu kõrvale maha.
"Oled nüüd kindel?" "Jah" oli minu vastus.
"No näed. Nüüd võid rahulikult minna, ma ei pea Sinu pärast enam muretsema. Mul on hea meel, et saad lõpuks rahul ja õnnelik olla"

Enne seda päeva tegi ta minuga tunde ja tunde tööd. Kuulas. Kuulas. Kuulas. Rahustas. Selgitas. Andis nõu.
Nagu hea sõber, ja seda ta ongi. SÕBER suurte tähtedega. Sama suurte tähtedega nagu Sina olid MEES.
Ja ma tulin sellest välja.
Ainult et... milleks?