Hei!
Või nagu mulle meeldis Sulle tervituseks öelda, "auua", kas telefonikõnele vastates, hommikul Sulle uniselt-õnnelikult silma vaadates...msnis..aga nüüd pole enam sedagi võimalust.
Ma siis kirjutan nüüd. Siin. Sulle.
Ma ei tea, kas Sa hakkad seda kunagi lugema. Kui Sa ei taha, ära loe mitte kunagi. Aga ma kirjutan ikkagi, jäägu sellest minu armastuse testament.
Aasta hakkab mööduma. Valu ja igatsus vahelduvad rõõmuga, kahetsus ja süütunne viha ja pettumusega.
Võibolla tuleb kunagi ka rahu ja stabiilsus, aga mitte iialgi enam õnn.
Loodan et Sina oled õnnelik.
Ma tahaksin teada ainult üht - kas Sa üldse armastasid mind?
Olen hakanud aru saama, et olime väga sarnased. Ebakindlad, mitte just kõrge enesehinnanguga. Haarasime kinni sellest et keegi üldse tahtis meid. Sina kui mees olid kinnine, mured kapseldasid endasse, mina aga koosnesingi ainult emotsioonidest....liiga palju.
Sina olid minu hing. Jah, ma elasin Sinuga ainult hetkes, ei teinud mingeid tulevikuplaane, ainult nautisin aega Sinu kõrval, Oleksin nagu tavareaalsusest muinasjuttu elama läinud. Sina ja mina, minu tool, Sinu diivan, Meie voodi...vein...meie pöörased mängud ja pikad hommikud, kus me teineteisest lahti ei saanud ega saanud ega saanud...
Ja see ei olnud mitte ainult paar kuud nii, see oli ju aastaid...

Hakkan seda blogi pidama tegelikult ühe targa inimese soovitusel, et saada terveks. Teraapia mulle endale. Sest kõik muud meetodid ei ole aidanud.
Hakkan siia kirjutama kogu seda lugu. Lõpust alates. Lõpust, mis viis selle suhte olematusse.
Saadan Sulle lingi. Aga Sa ei pea. Ainuke mida palun - kurjasti ära seda kasuta. Kellelegi naermiseks.
Sallike