"Ikka armastan sind ja igatsen su järgi ja loodan et üks päev tuled mu juurde tagasi sest südame põhjas ehk natuke armastad mind veel"
Armastan, mu kallis, armastan kogu südamega.
Aga miks Sa saatsid mulle neid sõnumeid, miks Sa võitlesid meie suhte eest? Sest kui Sa võidu said, viskasid Sa selle ju minema....?
Olgu.
Kuidas see lõpp siis ikkagi algas.
Mu siis veel ametlik abikaasa ostis maja.
Oli märtsikuu, külm ja lumelörtsine. Olin majaostust juba kuulnud ja rõõmustanud, sest teadsin et oma maja oli tema unistus juba varem. Aga absoluutselt mitte minu unistus. Minu mugavuse juures mingi majaehitus ja aiaga mässamine - NOW, NEWER!
Aga vaatama ma muidugi läksin. Et mitte abikaasa ja sõbra rõõmu rikkuda.
Esimene mulje oli kohutav. Mingid sarikad, külmas tuules laperdavad kiled, tsement ja praht. Sees olles tõmbas tuul igast avausest. Katsusin et sealt võimalikult kiiresti, aga viisakalt välja saan.
Aga mees oli elevust ja õhinat täis. Käis ja näitas ja rääkis. Mis siia ja mis sinna tuleb. Tore, mõtlesin. Nüüd on sul tegevust ja tegutsemist, ehitad korraliku kodu ja lapsed saavad sellest parajaks "peldikuks" minna lastud korterist minema ja võibolla muutuvad ka hoolivamateks.
Ja kui abikaasa palus minult lepinguga nõustumist selle kohta, et maja on tema lahusvara ja mina sellele ei pretendeeri, olin lahkelt ja isegi kergendustundega nõus. Mässa ise oma majaga!
Kuud läksid. Kuulsin aeg-ajalt valmimisprotsessi käigust, kui jälle siiralt vaatama kutsuti, läksin. Et ta saaks kellegi lähedasega oma rõõmu jagada, oli ju teos tema unistuse täitumine.
Kuni tuli juunikuu. Ja olin üle tüki aja jälle nõustunud minema.
Tööd olid kõvasti edenenud, rõdu ja terass valmis. "Vahva, nüüd selle maja tulevasel perenaisel, kes see ka ei oleks, siin haljastamist ja kujundamist" ütlesin südamest.
Ja siis tuli lause, mis hakkas kogu mu maailma ringi pöörama....
"Ma tahan Sind siia, mitte kedagi teist. Ma armastan Sind"