Auua vol.2
Sel nädalavahetusel olen täitsa üksi. Ema jõudis lõpuks niikaugele, et nõustus kadunud poja (Sinu nimekaimu) sõbraga maale minema. See kutsus teda terve suve, aga siis oli "liiga palav". Ka nüüdki hakkas üks halamine pihta, aga ma ütlesin et lähed või ma keeran uuesti ära. Pealegi oled inimesele kogu aeg lubanud et järgmine ja järgmine kord.
Väljas on vihmane. koos
Aga minuga on ok.
Tookord, kui ma lõpuks oma asjad ema juurest uuesti kokku pakkisin ja abikaasaga koos minema sõitsin, ma tõotasin. Nagu Scarlett Ó´Hara romaanis "Tuulest viidud" - " ma nälgi enam mitte iialgi".
Ma ei ole enam mitte iialgi nii õnnetu. Mitte iialgi ei tee keegi mees mulle niimoodi liiga. Ealeski ei tunne ma enam sellist valu oma südames.
Lahutuseavaldused jätsime jõusse. See oli minu ainuke kindel soov ja ta oli rahulikult nõus. Meie omavahelises suhtes ei muutnud see niikuinii midagi ja kellelegi me sellest ka ei rääkinud.
Aga ta oli mu kõrval. Ja ma olin vaikselt südamest tänulik, et meie vestluste ajal ei rõhutanud ta kordagi, et tal oli jälle õigus.
Tema armastas mind. Sina otsisid lihtsalt ruttu kellegi, et mitte üksi olla.
Nii lihtne see ongi.
Ja nüüd olen ma ametlikult lahutatud. Mustamäe korter on tänu maja valmimisele pandi alt vaba ja see jäi 100% mulle. Praegu on seal üürilised, aga kui hinnad tõusma hakkavad, müün selle maha.
Ja ostan omale väikese korteri.
Sisustan hästi kergelt ja kargelt, nagu mulle meeldib. Vähe asju ja palju õhku.
Sellest tuleb esimene päris minu oma kodu.
Ekskaasaga oleme praegu lihtsalt nii palju koos kui kumbki meist soovib. Olen maja peal õuetöödel abiks käinud, oleme koos ka aega veetnud. Aga ma tean, et kui minu ellu peaks kunagi tulema uus suhe, olen selleks vaba, samuti tema. Ja kui ei tule...
Ja kui ei tule ka Sina...
Siis ei tule.
Ongi kõik.

Ühte asja pean veel kirjutama. Sellest tõotusest.
Ühe korra ei suutnud ma seda pidada. Nüüd hiljuti. Kui nägin Sinu ühe reisi pilte. Kus meie Sinuga eelmisel suvel samal ajal käisime. Pildid samadest kohtadest.
Aga ka see läks mööda.