Sain kohe ka oma karistuse. "...  ära kirjuta enam selliseid sissekandeid siia.."
Sain lihtsalt pühapäeval teada, kellelt olid tegelikult need lilled, mille kuller mulle 1.oktoobri hommikul kontorisse tõi. Mina, vist elu lõpuni lapsemeelne nagu Ilmari naeratades ütleb, arvasin et Laurilt. Nojah....mis me räägime, eks :D
Aga võtke mind siis sellisena, mis parata. Ja ma tänan teid südames tuhat korda selle eest :D

Lund on igal pool. Ilus on, aga kui hämarduma hakkab, tundub mulle nagu mattuksin ma tasapisi selle alla. Siis tuleb aga lihtsalt kohe midagi tegema hakata, muusika järgi omaette tantsima, kappi koristama, lugema...või ka lihtsalt trotsiks ennast mitmekihiliselt sisse pakkima ja õue minema.
Hommikuti olengi mina see, kes enne tööle minemist Tupacuga õues käib. Ja tulebki rihmaga minna, sest öö jooksul liigub järelikult meie lähikonnas ikkagi üksjagu  metsloomi - taks tormab hullunult ninaga õhku vedades metsa poole, hüppab lumes nagu jänes, ikka alla ja peale ja nuusib ja nuusib! Olen siis sunnitud talle mingi maa järele sumpama, et ta saaks natukenegi oma uudishimu rahuldatud. Kui me ta hommikul niisama välja laseks, kaoks me urukoer vist mitmeks tunniks!

Tahan ka kogu hingest ise teha nii et see detsembrikuu, mis mind alati on vastu maad loopinud, tuleks sel aastal teistsugune. Esiteks juba eeldusel et üks nii piinatud ja selletõttu üleni armkoes süda ei saakski enam väga suuri "emotsioone produtseerida", nagu ütleb jälle mu poeg Mario :D

Lauri oleks sulle palju rohkem sobinud, on Ilmari mitu korda täiesti erineval ajal selle aasta jooksul öelnud. Sa oled selline lihtne tohutult hea hing ja tahad et ka teine inimene sinu kõrval oleks selline, lausus ta ka veel eile mulle.

Nii et valiku oma (siis veel terves) südames tegin ma aasta tagasi vähemalt õige...
Aitäh sellegi teadmise eest :D

Aga täna tahan ma minna hoopiski ujuma. Ja mullivanni! Ja pärast seda head kuuma glögi kodus!
Päikest kõigile!