Teate kui võimas on lumetuisk pimeduses.
Tuul ulub. Lumi keerleb sulle valusalt vastu nägu. Ja sa ei näe mitte midagi.
Aga sa jooksed. Tuulele vastu. Jooksed pimeduses kumava valge raja järgi. Astud vaost kõrvale ja kukud lumme. Koerake, kelle ettekäändel sa üldse välja põgenesid, tormab haukudes läbi lume sinu juurde ja lakub su lumist nägu. Ja pisaraid.
Kas on keegi tundnud kuidas pisarad näol külmuvad.... Palged oleksid nagu täidetud väikeste jääkülmade täppidega. Tõmbad siis kindaga üle põskede. Valus on....aga sa hakkad uuesti jooksma. Ikka vastutuult. Ja tulevad uued pisarad ja külmuvad uuesti.
Sellistel hetkedel sa tunned et isegi suudad. Põgeneda. Hetkekski. Sa ei mõtle, sa ei tunne emotsioone. On ainult lumi, tuul ja pimedus. Ja pisarad mis tulevad kergendusest sellise võimaluse eest.
Aga sa ju ei jookse seal lõputult. Koeral hakkab külm ja tahab tuppa. Sina aga tahaksid sinna jäädagi...
Kuidas saaks välja rebida südant? Võtta ja anda ta oma kätega ära? Öelda et hoia ta endale...igavesti...