Tuleksime läbi lume koos. Läbi värava, läbi õue, trepist üles. Tuba, pisikene, oleks juba soe. Aga ikkagi süütaksin mõned küünlad. Istuksin su kõrvale. Vaataksin. Siis puudutaksin. Algul hästi õrnalt, sõrmedega. Su nägu. Silmi, mis on tõsised ja sügavad. Laupa kus on tugevad iseloomukortsud. Põski mis on kitsad su tugevate põsesarnade all. Huuli mis on kindlad ja kuumad. Lõuga mis on täis tugevat tahet ja jonni. Ja vaataksin. Ja suudleksin ja vaataksin uuesti. Ja siis..haaraksid minu järele juba sinu käed....
Puudutaksin huultega üle kõik oma lemmikkohad su kehal. Eriti selle tumeda triibu su kõhulohus. Rabeleksin vahepeal su käte ja huulte vahelt vabaks ja naeraksin end hingetuks. Ja siis sukelduksin uuesti...
Ja siis...ma ei teaks ühel hetkel enam kas mu silmad on kinni või lahti, kas ma nutan või naeran, kas ma elan ja hingan....