Seisin täna meie kontori kööginurgas täiesti lummatuna.
Vaatest järvele. Päike kumas läbi pilvemustri peegelsileda järve pinnale, kus see muster siis omakorda kordus. Ja see valgusemäng oli sel hetkel ja selles kohas, kus ka puud kõrvale kaardusid, nii kaunis et ma seisin ja vaatasin ja vaatasin...
Seda olen ma õppinud.
Kogu selle valusa aasta jooksul. Püüdma leida mõnelgi hetkel midagi, mis teeks puhast ja helget rõõmu.
Ja vähemalt selle võime olen ma hästi omandanud.

Pühapäeval olime traditsioonilisel saunal ja harutasime patse lahti. Naeru ja lusti kui palju, L. muudkui askeldas mu peakese kallal, aeg-ajalt hüüatades - keera siiapoole, ära nüüd liiguta, issand kui pikad su oma juuksed on, K., tee pilti, jne.
Aga eile õhtul, kodus, kui ema oli uinunud, võtsin ma kaks küünalt ja peegli. Toetasin peegli oma pesakese päitsis vastu seina ja süütasin küünlad. Kahel pool oma peegelpilti. Ja siis istusin ja vaatasin.

Kes sa oled, M? Nüüd kus üks su "kaitsev mask" on jälle langenud?
Mida sa lõppude lõpuks ometi tahad?!
Vaata mulle silma, M! Iseendale vaata silma!
Ja ei hakka jälle peale. Tahad tõesti sinna tugitooli ja ratastega tuhatoosi tagasi, või sinna jääkülma asemele, kus sinu peale karjuti radiaatori kasutamiseks kulunud elektrikulu pärast?!
Ei taha ju enam, eks?
Ei taha enam tõesti...:D

Aga ma vaatasin edasi. Sest üks asi on teada saada, mida sa ei taha, aga on vaja ka hakata mõistma, mida sa siis tahad. Sest ka see ring selles kodus koos emaga  hakkab sulguma, talvel ma siin küll vastu ei pea.
Sakutasin end õrnalt juustest. Need on nüüd imeimepehmed, nagu beebil. Küünalde kumas olid mu silmad nagu kaks tumedat järve. Ja juuksed läikisid nagu pronks.
Kolida T. juurde? Jälle üritada uue inimese elurütmi ja eripäradega harjuda...? Oma korteri saamiseni läheb veel aega, sellega hakkan järgmisel aastal tegelema.
Minna majja? Aga ei taha-ei taha-ei taha enam I.d ka asjatult piinata. Kui ei ole keemiat, siis ei ole. Aga ilma selleta elada - no saab, aga....siis hakkab noorus kaduma. Ja seda veel lubada ei saa! :D
Aga ootame siis märke.
Usun et nad tulevad ka seekord.