Tahtsid märke, jah??!!
Said!! Paepangaga otse lagipähe!!
Ah et see ei ole võimalik?! Aga näed on! Kõik minu ümber toimuv tundub olevat nii ainuvõimalik kui vähegi saab. Ja see kuidas saatus sellist infot mulle serveerib...omamoodi rafineeritus muidugi. Tase!
Aga nüüd on esimesed emotsioonid vaibunud, kirjutan asjad toimumise järjekorras üles.

Hetkel "heaks" hakanud ülemus leidis et ma peaksin nüüd endale ikkagi ID kaardi ära tegema. Esiteks on see juba seaduse järgi kohustuslik, teiseks saaks ta mulle ülesandeid ja juurde anda, mis aga lõppkokkuvõttes mu enda elu tööl lihtsamaks teeksid. Ja kuna on mul nüüd juuksed ka jälle enda omad ja foto tuleks ka loomulik, siis...lähme käime ära?
Ok. Olen vist tõesti viimane ainuke loll eestimaal, kes isikut tõendava dokumendi esitamise vajadusel  passi kotist välja sikutab.:D Teeme ära selle ID.
Ma ei hakka siin praegu jutustama, kui toredad värvikad tüübid resideerusid vastava ametiasutuse ootesaalis, kui "fun" oli minu jaoks see fotokabiin jne. Kui poleks olnud järgnevat, siis ma isegi kirjutaksin. Aga hetkel mitte.:D
Jõuan ma siis lõpuks oma järjekorranumbriga laua äärde. Teisel pool istub tüüpiline krussis juustega matsakas ametnikutädi. Teatan oma soovi, annan tädikese kätte oma passi ja vaatan niisama ringi. Tädi klõbistab klaviatuuri ja on esialgu vait. Siis aga hakkab ta andmeid üle küsima. Elukoht, telefon..
Perekonnaseis, küsib ametnikuproua.
Lahutatud, vastan mina.
Väike paus. Klõbin.
Ei ole, ütleb tädike.
Kuidas palun, küsin mina. Olen küll lahutatud!
Isikuandmete registri alusel olete te abielus, teatab tädi.
Vaikus.
Vaikus.
Aga see ei sega ID kaardi saamist, jätkab tädike ja klõbistab edasi.
Vaikus. Siis saadab tädi mind üle saali kassasse raha maksma ja teatab, kaua kaardiga aega läheb. Et teade saadetakse meilile jne.
Tõusen püsti, ja toetan käega kohe vastu lauda. Pea käib ringi.
Kas kõik on korras, küsib ametnikuemand. Ja siis tuvastan ma tema silmades juba ahnet uudishimu. Ja aiman et esimesel puhkepausil kuskil tagumistes ruumides tatsab see mammi teiste omasuguste juurde ja kukub muljeid jagama, teate mis lugu mul täna ühe naisega oli, ta arvas et ta polegi abielus....
Aga minul käib tõepoolest kõik peas ringi. Edasi ja tagasi. Tagasi ja edasi. Ja koheselt saan ma aru, et koheselt pean ka tõe välja selgitama. Mis toimub?!
Me ju käisime avaldusi viimas. Meile seletati, mis kokkulepped me peame sõlmima, mis paberid ära vormistama. Ok, asi venis sest I. polnud ju pidevalt aega. Aga me läksime ju lõpuks seda lahutust ka vormistama, kirjutasime mingile posule paberitele alla ja siis anti need lahutusdokumendid...
Stopp!
Aga minu käes ei ole ju neid. Aga siis on jäid nad ju I. kätte!
Ei, oodake....postiga pidi ju tulema, muidugi! Meelde tuli, jumal tänatud!
Aga...ei ole ju tulnud. Ei siia, ei korterisse. Maja aadressi ma ei andnud mitte mingil juhul, see on mul meeles. ........Appi, ega ma ometi oma idiootlikkuses ei andnud Taadi aadressi..Ei, seda ka mitte. Ka see oleks mulle meelde jäänud, olin siis ikkagi täie mõistuse juures juba.
Asutusest välja minnes kõndisin natuke eemale. Süütasin sigareti. Siis otsisin kotist välja telefoni.
Nii. Kuhu ma siis kõigepealt helistan, kust pihta hakkan.
I.le. Ei vasta, loomulikult. Tavaline!
Ok. Aga selgust pean ma saama. Ja mind ei huvita mis need kõned nüüd kõik kokku maksma lähevad! 1182...Tere, mis numbrilt ma saaksin küsida...Ahah, tänan...Tere, ma sooviksin küsida....Ahah, tänan.....(Teine sigaret. Pea hakkab uuesti ringi käima)...Tere, mul selline mure...Tel. teel ei saa infot?!...Aga palun, ma olen ametiasutuses, mul on vaja, ma ütlen teile oma isikukoodi ja kõik mis vaja, väga palun...
RIIGILÕIV ON MAKSMATA! JA SELLEL PÕHJUSEL EI OLE LAHUTUS JÕUSTUNUD!
....
(järgneb)