Hei!
Kodus siis nüüd. Ei ole enam "maja", KODU on.
Lõpetasin koristamise, nüüd istun siin kamina ees. Tuli praksub. Kass keeras ennast vaikselt mu kõrvale külili. Saun köeb, erandkorras täna, sest homme on Ilmaril Rahvaliiga võistlused võrkpallis. Kolgas! Ja-jaa, asukoht selline eestimaal, Kolga :D Lähen ka vaatama ja kaasa elama.
Paar nädalat tagasi ostsin ja lugesin Eve Kivi elulooraamatut. Ja lugesin mitu korda üle ja jäin tõsiselt mõtlema selle Argentiina sõjaväelise riigipöörde peale, milles Eve olude sunnil osalema oli sunnitud. Me ju tantsime seda Argentiina Tangot, enamus meie seltskonnas on kõik Buenos Aireses mingi aeg õppimas käinud, tahavad jälle minna...Ok, see mida Katrin Lust oma Õhtulehe blogis Argentiina kohta kokku jobab, mind enam ei köida, aga..millegipärast tekkis mul kummaline tunne et ma puutun selle teemaga veel kuskil kokku.
Ja ma ei eksinud. Märgid ei valeta kunagi.
Nädal tagasi olime jälle Pärnus, Ammende Villas. Tangomuusikud, duo nimega Ranas oli jälle Eestis ja andis kontserte. Ilmari on neid mitu korda kuulanud, mina korra aastaid tagasi suvel Pärnu Jahtklubis mere ääres.
Nüüd oli neil palju uusi improvisatsioone, akustika oli Ammende kaunis saalis hea ja ma nautisin nende muusikat kogu hingest.
Aga lugude vaheajal loeti ette katkendeid ühest uuest raamatust, nn. "tangoromaanist", mis just hiljuti ilmus.
Ja ... ma kuulsin sellest teemast uuesti! Kadunud inimesed. Tuhanded-tuhanded kadunud inimesed. Ja just noored. Üliõpilased. Töötavad noored. Ametiühingute liikmed.
70-ndatel. Ja siiani. Nende pildid ilmuvad ikka ja jälle Buenoses majaseintele. Ja nende emad ja õed ja ka vanaemad kogunevad teatud päevadel teatud hoone ette ja käivad piltidega ringi. Nad ei unusta.
Toonase sõjaväelise riigikorra reziimi julmuritele on aga antud presidendi poolt juba aastaid tagasi amnestia...

Ma ostsin selle raamatu. Veel selsamal õhtul, see raamat ja ka Ranase uus CD olid salongis ilusti müügiks lauakesel. Ilmari ostis plaadi, ma kuulasin seda pühapäeval. Ja lugesin.
See raamat oli armastusest, reetmisest, balletist ja tangost...ja ka nendest sündmustest, meenutamisi. Ma ei suutnud ega suutnud seda käest panna ja mul oli kahju kui ta lõppes. Tahtsin otsast alata...
Hästi, me ju teame Tsiilist. Nendest sündmustest on tehtud ka üks USA film Jack Lemmoni ja Sissy S.ga., kus ameeriklane läheb Tsiili oma kadunuks jäänud poega otsima.
Vietnamist ja Afganistanist rääkimata, kus oli ka teema natuke teine. Aga Argentiinast mina tõesti ei teadnud.
Ja nagu ka sealsamas raamatus tegelased omavahelises vestluses nendivad, inimesed maailmas ei teagi ja ei tea siiani. Teatakse seda et sel õuduste aastal tuli Argentiina jalgpalli maailmameistriks. Palli mängiti koonduslaagrite, piinamiste ja õuduste kõrval....

Aga enne kui ma sellesse raamatusse süvenesin, oli sel õhtul ka peale kontserti "milonga" ja me tantsisime. Rahvast oli päris palju, lätlased tulid lausa renditud bussiga. Riias on tango väga populaarne, korraldadakse lausa festivale, Ilmari on mitmel käinud, ka sel sügisel. Ta näitaski mulle paari väga hea tehnikaga läti tantsijat ja soovitas jälgida. Oli küll kaunis vaadata.
Nüüd kutsutakse sauna! :D Kohtumiseni nii siin kui päriselt, kallid!
Teie Merle