Eile õhtul jõudis T. ka kodumaale tagasi. Helistas.
Ma siis viisin teda viisakalt asjade seisuga kurssi. Ja....pidin tõsiselt naerukrambid saama.
"...sõidan autoga merre...löön maha....lammutan maha..." IRW!
Oleme kuulnud juba!!  Seilasime, teame!
"...kes kõvasti kisab..." Jah, me päriselt ka oleme selliste lõugajatega kokku puutunud, tõestatud.
Küsisin Ilmarilt eile saunas, kus me alati ja täiesti ausalt ja avameelselt kõigest räägime, mis ikkagi siis saanud oleks, kui Lauri oleks mind päriselt ka armastanud. "Siis oleksin ma selle riigilõivu kiiresti vaikselt ära maksnud" tuli vastus. "Lahutus oleks paari päevaga jõustunud ja sina oleksid saanud oma tahtmise"
Lihtne, loogiline, selge. Ilma suurte sõnade ja naeruväärsete lubadusteta.
Tingimusteta armastus. Et teine, Sulle nii kallis inimene oleks õnnelik. See on tähtis.

Kolmapäeval käisime pärast tango harjutamist õhtul veel teatri NO99 Jazzklubis. Esitleti üht Eesti rezissööri Anu Auna lühimängufilmi "Vahetus, mis oli välisfestivalidel juba mingeid auhindu võitnud. Olid kaasatud väga head näitlejad ja tulemus oli..noh, mulle jäi asja point natuke liiga rabedaks, nii must-valge see elu nüüd pole, aga tegelaste mäng oli super! Katariina Lauk, Mait Malmsten, Indrek Sammul, Feliks Kark... Ja ei olnud mingit pikka venimist "kunsti nimel", nagu eesti filmides kipub olema, tegevus käis täiesti normaalse tempoga.
Pärast filmi andis väikse, aga vahetu ja meeleoluka kontserdi noor rootslanna, kes laulis ka filmis. Ta lihtsalt istus kitarriga laval toolis, kõrval veel üks basskitarriga noormees, ja laulis ja saatis end selle kitarriga. Hääl oli tal puhas ja kaunid ja lood meloodilised ja ilusad.
Mario tuli oma capoeiro trennist ka bussiga linna ning liitus meiega. Olin teda just ise kutsunud ja mulle tegi rõõmu et tahtis tulla ja minu ja isaga koos midagi teha. Sest teda oli see muusika tegelikult suht külmaks jätnud, nagu pärast selgus, aga sellest hoolimata ta plaksutas innukalt, hõikas neiu tervitustele laulude vahel inglisekeelseid vastuseid ja läks pärast ka temaga rääkima. Juttu ajama siirdus ta ka pärast kontserti filmi autori Anuga, lootes teada saada just teda huvitavaid asju filmide tegemise juures. Aga Anu Aun osutus just seda tüüpi loominguliseks inimeseks, kes oma tegemistest verbaalselt väga üle rääkida ei osanud või ei tahtnud. Loodan aga väga et kellegi noore inimese siiras huvi tema loomingu vastu tegi talle ikkagi südames rõõmu.
Päikest kõigile!