Midagi väga karget ja värsket oli täna hommikul õhus, kui tööle kõndisin.
Olgu, kest mu südame ümber tõesti pakseneb, aga samal ajal muutub intensiivsemaks mingi värvi- ja emotsioonitunnetus. Hetked ja pildid peatuvad ja talletuvad minusse. Suudan midagi lugedes jälle kujutlusvõimet täiel võimsusel ära kasutada - loen lõigu mingist elulisest situatsioonist või kirjeldusest, peatun, lasen raamatu käest ja suunan silmad kaugusesse. Mõtlen läbi, vajadusel visualiseerin.
Mul on nüüd aega. Kogu aeg. Kõik see kuulub mulle.
Ja see on tegelikult suur varandus omamoodi.
Ema olen suutnud n.ö " välja dresseerida". Keegi ei sega ega lõhu mu hingevälja. Enam mitte kunagi.
Iialgi enam ei taha ma kellegi teise elu elada.

...
Samas täiesti "teisest ooperist" - saan nüüd täielikult aru, mis meil ekskaasga kogu aeg valesti oli, terve elu. Tegelikult mitte valesti, aga lihtsalt minul puudu.
Kirest. Pühendumisest. Armukadedusest. Mehelikust võitlusest. Jõust.
Ta oli ja on tohutult hea ja tark mees. On ja jääb mu elus väga tähtsale kohale.
Aga samas on minu kõrvale vaja ka kedagi lihtsamat. Kes paneks mu oma kehaga kuuletuma. Unustama kõik muu ümbritseva. Kes paneks mu iseendast uuesti ja uuesti läbi roomama, kuni mul on selged kõik mu keha varjutatud kohad ja ka kõige salajasemad paigad.
Ja kes võtaks vajadusel mu patsides juuksed karmilt pihku ja ütleks et nüüd on nii. Leebelt. Aga otsustavalt. Ja kui ma ei kuula ja edasi jonnin....
Aga kui midagi on mind endast välja viinud, nii et hing karjub ja pisarad pole enam kaugel, siis peaks ta tegema just nii nagu Sina tegid. Võtma kõvasti embusesse, kiigutama natuke ja sosistama mulle kõrva "rahu, Sallike, rahu - kõik on korras"....

Kuidas need kaks erinevat mõttelugu siin nüüd kokku sobivad, jah? :D
Aga Kaaludel ongi kaks poolt. Mis peavad olema kogu aeg tasakaalus.
....
Oktoober on käes.
Minu sünnipäev on möödas.
Kas lasta lõplikult lahti?
Või oodata veel....hästi natuke?