"....kes pani mind läbi rõnga tühjusesse hüppama!"
....
Lugesin hiljuti kuskilt sellist väljendit. Inimsuhete, tunnetest sõltuvuse kohta.
Ja ma mõtlen aeg-ajalt selle sõnastuse peale. Midagi selles mõttekäigus, kellegi katses kirjeldada oma hingeseisundit just selliste sõnadega on kuidagi...lummav. Ja äratuntav.
Muuseas, niimoodi kirjutas mees. Seda mäletan täpselt.
Aga vahet ei ole.

Kas tõesti on minu saatus see, et mu vähesed, tõesti imevähesed isiklikud asjad peavad olema pidevalt mitmes kohas laiali? 16 eluaastast peale, kui lapsepõlvekodust solvumisest värisedes minema kihutasin, riided ühes ja õpikud teises kotis....
Siiani olen neid kahe koha vahel jagama pidanud, nüüd on kuidagi tekkinud 3 kohta. Kodu, sõbra elamine ja maja peal on ka veel talveriideid ja fotoalbumeid ja .... küünlaid, väike taimepeenrake köögi aknalaual.
Kodu... eluilmas ei oleks arvanud et ema korteri kohta niimoodi mõtlema hakkaksin.
Aga elu on tohutult kummaline ja ettearvamatu. Ja praegu on see kohake tõesti ainuke tõeline kodu.
Üht-teist kummalist toimub veel.
Mulle ei lähe enam mitte midagi korda.
Saad aru, mulle??!! Kes ma ainult tunnetel elasin...
Mingi kiht kasvab ja pakseneb mu ümber. Tasapisi, aga järjekindlalt.
SuudanT-le rahulikult öelda, et kui ma mõtlesin konkreetselt seda sushit, siis ma mõtlesin seda, eks. Ja kui sa aru ei saanud või meelde jätta ei viitsinud....ise tead. Mul on kodu olemas.
Ja ma ei armasta sind. Nii et palun, järgmine kord....ole hoolikam.
Kõik.
....
Armkude.
Ümber südame.