1-2
Hakkab looma...
Meie skoorist on asi muidugi veel kaugel.
Olgu, lõpetan :D Muidu palud mul jälle kustutama hakata....

Täna jäeti mulle enne jõusaali minekut mingi erilise disaini ja struktuuriga läptop, ei julgenud seda alguses eriti puutudagi. Aga nüüd sain asjale pihta. Ja ma ei ole nii kiire reageeringuga arvutiga veel asju ajanudki - sa ei jõua stliliseeritud klaviatuuri õieti puudutadagi, kui ekraan juba lendab!:D

Mis ma siis sellel nädalal head olen teinud?
Trennis käinud. Praegu on vahva - mitmed klubid teevad soodushinnga ja ka lausa tasuta trenne, et hooajaks inimesi just endale saada. Nii läksin mina ka kunagi sinna Planet Sporti.
Lõpetasin Eri Klasi elulooraamatu lugemise. Tóin raamatukogust uusi raamatuid, ka paar teatmeteost massaazi kohta. Tahaksin sellel alal ennast edasi arendada.
Móelnud.
Naernud.
Nutnud vist polegi. Sel nädalal.
Òppinud seeni puhastama. Selle kohta ma útlen kúll et tsiisus kraist...:D Mina?! Ja seened?!:D
Seoses seeneuputusega tuleb mulle praegu meelde mu viimane totaalne naljakas ehmatus.
Kui eelmisel laupäeval maja peale läksin, oli tútar koos oma loikamiga kuskil sealsamas lähedal seenel käinud. Olid need juba ilusti ära puhastanud/kupatanud ja koos sibularóngastega ka úsna isuäratavalt ära praadinud.
Hakkasin juba kapist taldrikut otsima, kui märkasin midagi aknalaual.
PUNANE KÄRBSESEEN, kenasti veel klaasi sätitud!
Minu huilgamise peale úlakorruselt alla tormanud tútar teatas, et ta lihtsalt esimest korda elus nägi seda metsas ja kuna seen oli ilus ja dekoratiivne, siis ta korjas ta kaunistuseks úles ja tói koju....
Igatahes mina sel ohtul neid praetud seeni ei söönud. Teatasin pidulikult et vóin neid súúa púhapäeval kui tulen ohtul sauna, tútar ise on elus ja isa vannub et öösel keegi mööda maja punaseid ufonaute taga ei ajanud:D

See maja kus praegu olen ja aknast vihmast märgi puid vaatan, on hoopis teistsugune.
Ùhekordne, aga suurte klaasakendega, kust saab terassile minna. Suur aed männipuudega.
Maja ise asub kórgendikul. Lapsepolves oleks selline asukoht mulle väga meeldinud - mótle, oma aias saad kelgutada palju tahad.
Ka siin majas oli hiljuti laps. Ja muidugi ka lapse ema. Sellest ajast on siin veel mänguasju, joonistusi seintel ja kiik óues. Ja koerakuut. Aga koer vóeti ära minnes kaasa.
Sest isa oli puhendanud liiga palju aega spordile....

Ja mulle tehti selgeks veel uks asi.
Mida tunneb mees siis kui jäetakse äkki uksinda. Mida ta tunneb kui ta tuleb koju kus ei ole enam kedagi. Heidab voodisse, mis on túhi. Lamab. Vaatab pimedusse. Ja kúsib endalt kumneid kordi mille eest teda reedeti. Ta armastas, hoolitses, oli truu. Teenis raha, aga tegeles ka lapsega.
Ja mees läheb ja palub. Annab lubadusi. Ja ootab. Sest ta armastab oma naist. Ja last. Väga.
Ja siis....
Ùhel hetkel on kóik. Ta otsustab, et núúd ongi nii. Ja jääbki.
Sest ta on mees...

Seda mu abikaasa  mulle seletada ei osanud. Aga ma saan aru, ta ongi natuke teistsugune. Moistev ja hea. Liigagi....

Aga núúd tean et mul polekski olnud enam vóimalust.