Külm on. Meeletult.
Laman kahe teki all, aga ikka on külm.
Kõht on ka väga tühi. Aga süüa ei taha. Juba mõnda aega ei suuda ma jälle süüa. Detsembris oli nii.
Kui läksin eile tänavafestivalile, panin ka 4 kihti riideid selga. Eks võttis mu asfalditangol tantsima ja märkis et olen jälle kõhnem. Mitte komplimendina, vaid murega.

Aga üritus oli väga vahva.
Selgus et seda korraldatakse juba kolmandat aastat, Uue Maailma rajooni tänavatel. On muusikat, on kunsti, on ajutisi tänavakohvikuid, müügilette ja töötubasid. Kõndisin seal ringi ja vaatasin.
Mulle on hakanud tohutult meeldima üksi kõndida. Pikki-pikki maid, tunde ja tunde. Tõmban omale nagu mingi nähtamatu kaitsekihi ümber, mille sees on hea turvaline, ja lähen. Ja vaatan kõike enda ümber nii kaua kui tahan. Siis kõnnin edasi ja vaatan jälle.
Kellegagi ei pea rääkima.
Ja sellele festivalil oli palju vaadata ja emotsioone saada. Juba need inimesed kes seal koos minuga olid, olid vaatamisväärsused. Nii palju erinevaid värvikaid tüüpe, ja sõbralikke samal ajal!
Kuulasin bändi. Ja kuulasin just jalutades! See tuli ootamatult, seisin natuke lava ees, siis pöörasin selja ja hakkasin mööda tänavat tagasi minema. Ja siis kõlas see muusika teistmoodi. Väga huvitav, mõtlesin. Keerasin kõrvaltänavasse, ja kõlas jälle teistmoodi, sumedamalt. Tegin kvartalile tiiru peale, lähenesin lavale teiselt, tuulisemalt poolelt, ja jälle oli uus, uutmoodi kõla.
Ja siis me tantsisime tangot. Inimesed, kes mööda kõndisid, jäid seisma. Uudistasid, tegid pilte, filmisid...
Minule oli see esimene kord nagu publiku ees tantsida. Ka poega nägin jälle, ta oli isaga linna kaasa tulnud ja tuli ka meid vaatama. Kallistasime kõvasti.
Neid inimesi, kellega ma silmast-silma suhtlen, on väga vähe. Selles osas olen vist palju muutunud.
Kardan nagu midagi.
Üksi on parem. Just niimoodi üksi, et oled nagu teiste hulgas, aga oma mõtted hoiad endale. Räägid paar sõna ja siis astud jälle oma rada edasi.
Ja siis kõndisin ma koju. Sest ööks olid mul juba muud plaanid.