Üks oluline asi on mul siin kirja panemata jäänud.
Seda blogi ei loe mitte keegi, peale Sinu. Kui Sa üldse loed.
Sinu emale ütlesin et psühholoog soovita mul kirjutama hakata ja et ma teen seda ja et see aitabki juba. Ta tundis siirast huvi mida ma kirjutama hakkasin. Mõtlesin väga pikalt, siis kirjutasin talle mida see blogi endast kujutab ja hoiatasin et see on valus ja intiimne. Ta ütles väga ilusti et vist on parem kui ta siis seda ei loe.
Aga teie kaks olete AINUKESED, kes said lingid.
Mitte ükski minu sõpradest ega lähedastest ei tea seda. Arvuti on ka nüüd ainult enda oma ja kogu aeg minuga.
Kui sinna peaks sattuma juhuslikult keegi võõras, siis on see ju ainult lugu. Ilma nimede ja viideteta. Selliseid on tuhandeid.
Aga ma kirjutasin siia tõtt.
Haiget sain teha selle tõega ju ainult vaid iseendale. Aga need haavad polnud veel niikuinii paranenud.
Võibolla nüüd hakkavad.
Armastan Sind.
Sallike