September on õues. Minu sünnipäevakuu.
Olen püüdnud seda lemmiksügiskuud nautida nii palju kui võimaik, oma jalutuskäikudelt jõuan tagasi alles pimeduse saabudes. Väljas on nii palju värve, lõhnu, kaunist taevast mille vaatamine võtab hingetuks, ja õnnelike inimesi. Tean isegi juba aiakesi kust mõne õuna küsida.
 Vahepeal ma olen täiesti normaalne ka :D Eile käisin ja aitasin ekskaasal sugulasi vastu võtta. Ja oli väga tore neid kõiki üle pika aja näha, saime nii palju jutustada ja naerda, tundsin perekonda enda ümber.
Aga need olid ainult mõned tunnid.

Mu sõber, kellega olen nüüd mõned ööd veetnud, tahtis mind ka eile enda juurde ja tuli mulle autoga järele. Ja kuna ka temal on valge auto (küll täiesti teist marki), tundus mulle ühel hetkel et Sina tuled. Nii nagu Sa kunagi lubasid tegema hakata, kui tahan seal laste juures käia.
Sa ei kujuta ette, mida ma selle hetke jooksul tundsin, Taadike.... Tegin spontaanselt paar jooksusammu...
Aga see ei olnud Sinu auto. Ega Sina.
See sõber on väga sportlik, (täna läks ta maratoni jooksma, Sina vist ka?) asjalik ja konkreetne. Kui rääkisin talle oma veel alles olevast  armastusest Sinu vastu, hakkas ta naerma ja ütles et kui Sa minuga enam mitte mingit kontakti ei otsi, isegi mitte mõnikord napsusena kurvameelselt ei helista, oled mu ammu unustanud ja ka mina võiksin seda teha.
Eks ma püüan.
Ekskaasa ütles minu küsimise peale kunagi, et temal läks oma suurest armastusest, mis tal 6 aastat tagasi oli, ülesaamisega kuskil 2 aastat. Siis oli tühjus ja valu lõpuks tasapisi kaduma hakanud.
Minu hakkab siis aasta saama...
Aga enne tuleb veel minu sünnipäev.
Ja sinu oma....