Tegelikult lõi T. lahkumine mind ikkagi natuke jalust. Sest....tema viis oma ähvardused ellu, kuulsin sellest mitmest allikast, aga keeldusin endale tunnistamast. Et ärge nüüd liialdage minu lohutamiseks jne.
Aga...oma sõnade järgi u. 6 aastat kaine olnud seltsimees, spordi- ja tervisehulluks muutunud inimene hakkas uuesti jooma. Ja ei saanudki enam vist sellelt rattalt lõplikult maha....
Valus.
On küll jah.
Òlen süüdi?
Ma ei tea enam, milles kõiges ma süüdi olen. .... Järgmises elus saan teada.

Tommy, Sa olid....siiski midagi erilist. Sinu kodu, see valgus, see puhaste kindlate joonte stiil, see vihmaste puudega täitunud õu sellel imelisel kallakul...Sinu karm-julm stiil segatud metsikute õrnusepuhangutega...see oli ja on ja jääb.
Mulle.

Sain täna Ingridilt T. surmateate.
.......
Kõige kummalisem inimene ja kummalisem suhe mu elus......

Kõik on alati olnud sügisel - armumised, lahkuminekud.
Aga üks imetore sündmus peaks veel tulema nüüd sügisel - peaks sündima üks armas pisike tüdruk oma isa rõõmuks, kui ta ei ole juba sündinud :)

Midagigi tasakaaluks, ja ma loodan kogu südamest et kõik läheb hästi!
Õnne kõigile!

Hirm on....
Sest me ei usu enam, et üldse kunagi midagi muutub. Ja mul on tõesti hirm et ühel hetkel ma tõesti enam ei jaksa. Praegu on suvi ja ma haaran ja hoian ennast püsti mõttega sellest eelseisvast üritusest, mõtlen ja ootan ja naudin ja siis hakkan ootama järgmist ja järgmist ja järgmist...
See on põgenemine. Enesepetmine. Valu surumine kuhugi kus ta mind vähemalt ei tapa.
Aga täna....tuli "dejavu"
Kõndisin oma metsarajal, Tupac kõrval ringi nuuskimas. Ja siis nägin eemalt, et edasi ma ei saagi enam niisama - üks puu oli maha langenud ja lebas põiki üle tee.
Hakkasin sellest juba üle astuma, .....aga siis peatusin. Ja seisin ja minu ümber oli sel hetkel täielik vaikus, ma ei kuulnud enam ei linde ega ritsikaid.
Sest mulle meenus üks mälupilt.
Seisin ja sain aru et ma ei saagi edasi minna. Sest ma teadsin sel hetkel et ma pean midagi tegema.
Pöörasin ringi ja kiirkõndisin uuesti koduni. Tupac jäi mulle metsaveeres järele vaatama et mis nüüd, miks meie jalutuskäik nii ruttu lõppes. Mina aga jooksin kingi jalast võtma üles teisele korrusele magamistuppa ja võtsin sahtlist ühe asja.
Ja siis ma läksin tagasi.

Ma istusin sellele mahalangenud puule. Püüdsin meenutada ja võtta just sellise asendi nagu tookord.
"Kas sa tahad ka oma mänguasja.......appi, siin on niipalju sääski....ega kedagi ei tule...kuule, külm on, pildista ruttu.......nüüd ma olen nende puukooretåkkidega koos...aga me lähme ju dushi alla niikuinii.........."

Avasin vaikselt silmad.
Ja siis üles keegi selgelt ja valjult minu häälega minu suust:
"Kuule, hakkame minema nüüd, ma tahan....."
See ei olnud mina. Uskuge, palun!!!

Aga sellised pildid olid.
Kunagi....

Jälle, jälle, jälle....
Teed kellelegi enda arust midagi head - üks sõber palub abi ja sa aitad, sest sul on võimalus. Sa kuulad ära selle mida ta räägib ei uuri ega puuri rohkem. Ja loodad vaikselt et kõik saab ju korda kui nii on määratud.
Täpselt sama oleksid teinud ka teisele.
Ja siis lüüakse sind jälle jalust. Miks sa teed nii, mis julgusega, mis õigusega..saad sa küsimusi.
Ja küsija on see, kes saab kõik su haavad ainuüksi oma häälega kõik julmalt lahti tirida.

"Sa ei tunne mind.. Sa võid arvata, et tunned, aga ma ei arva, et sellel oleks mingit pistmist minuga. Ma arvan, et jumaldamine tähendav soovi anda oma elu kellegi kätesse...Sinu olukord on ebatavaline. Sa oled nii haavatav. Sinu tunded ../...../, vaid hoopis Sinu kohutavale vajadusele täita tühjust Sinus. See on vajadus kuuluda jälle kellelegi"

Donald Spoto "Veetlus. Audrey Hepburni elu"

Ma olen viimase piirini väsinud. Enam ei ole jõudu võidelda.

Kirjutan lihtsalt paar rida, sest pean Ilmari läpaka tagasi andma.
Sain täna teada et ühed mulle kallid ja lähedased inimesed lähevad lahku.
See mõjus mulle nii, et võtsin koera rihma otsa, panin suured päikeseprillid ette ja läksin õue. Tegin suure ringi küla peal ja ... ulgusin nende kaitsvate prillide taga terve tee meeletult nutta.
......
Sellel mehel, kes nüüd üksi jääb, on samasugused silmad. Samasugused kui need, millesse mina  aastaid tagasi uppusin...pinnaletõusmisvõimaluseta....

Ei saanud tõesti absoluutselt aru, mis reaktsioon toimus, miks see herilasepesa nii keema ja torkima keeras. Aga arvata võib et 2 in 1 emaherilane ei seedinud midagi ära ja ajas isase ka marru ja see siis omakorda kõik ülejäänud. Aga lasku auru välja ja podisegu seal endid ise ka tervemaks ja normaalsemaks :) Mina ostsin omale uue ilusa pika kleidi ja loodan täiega suve nautida!
Aga oma lubadust ma pean ja osasid isikuid siin blogis enam iialgi ei mainita.

Pääsesin ühest suurest tööst, nimelt suvisest aknapesust (ja neid meil majas oleks jagunud, nagu isegi teate:))
"Õlised" aknad, mida eelmisel suvel peale Mario lõpetamist suure vabanenud energialaengu ja rõõmuga siiski üle küürisin, vahetati garantiikorras välja, ja nüüd on vaatepilt läbi akna maja ümbritsevale rohelusele jälle täiesti nauditav. Aga see muru, mis meile kalli raha eest maha külvati, ei taha küll vedu võtta, kui kastame teda pidevalt kõik järgemööda ja võitleme samal ajal sääskedega. Kohati on juba üsna pikk, aga kohati on jälle seemned siiani mulla peal näha ja ei mingit muru!
Aga tulemas on hulk sünnipäevi ja loodetavasti ka niisama rannapäevi, kindlasti ka jalgrattasõidu ja rulluisupäevi, meie tangofestival ja palju muud toredat!
Päikest! (ja seda on juba jagunud)

Hei!
Tean, et olite juba lootuse kaotanud :) Aga minu läptopi kõvaketas jättis minuga hüvasti ja elab oma kõvakettaelu kuskil teises reaalsuses edasi. Võibolla leidis ta rakendust isegi Gerd Kanteri teenistuses :)
Aga ma tõesti mõtlesin, et igatsugu vahvatest asjadest, mis elus nüüd juhtuvad-toimuvad, tahaksin jutustada Teile ise, nalja ja naeru ja vastavate näoilmete ja kommentaaridega. Aga täna hakkas mul siin istudes igav ja kirjutan siis midagi natuke.:)

Salsakursused said läbi ja kõik oli tõsiselt vahva ja tahaks veel! Aga praegu jääb jätkukursus siiski natuke raha ja ka aja taha, sest juunis tahab Ilmari minuga Leetu  tangopäevadele minna ja enne seda ka mõned päevad seal lihtsalt puhkust veeta, juulis on aga "pidu meie tänavas" ehk esimene eestis toimuv rahvusvaheline tangofestival "Tangosadam 2011". Kestab 20.07-24.07 ja ma tahan seal abiks olla ja õnnestumisele kaasa aidata nii palju kui võimalik. Aga ka workshoppidest osa võtta, mis on jällegi üsna kallis, aga õpetajad ka kindlasti seda väärt.
Salsat tahaks veel just sellepärast, et saada aimu nendest "käed lahti" kombinatsioonidest, mis tundub selle tempoka tantsu juures kõige lahedam. Meie õppisime ikkagi praegu enamuse asju "tantsuraamis". Aga me teeme seda sügisel!
Mario tahab 11. juuni oma sünnipäeva pidada ja Ilmari juba arutles ükspäeva et kui ta kutsub sinna töö juurest Maria ja tangost Vesta ja Liivi ja sõprade hulgast Liisi, siis hakkab ta juba tema naisi üle võtma...:)
Saame näha!
Aga nüüd toodi tööd. Oh olgu kiidetud ja õnnistatud alkomeetrid ja lähenev jaanipäev...:)

Hei!
Eilsest õhtust ma teile siia kirjutama ei hakka, sest....ma tahan sellest teile ise jutustada :) Siis kui me jälle kokku saame. Sest te olete juba kurtnud et Merle on korralikuks hakanud ja midagi kreisit enam ei tee -  no nüüd ma siis tegin! :D Ja tahaksin sellest tõesti teile isiklikult jutustada et ka teie reaktsioone näha -  kui pööraseks (heas mõttes, ärge muretsege) võib õige meeleolu ja sobivate inimeste seltsis üks pidu minna, ja seda veel mitmel eri tasandil!
Õujeee! :)
Aga siia kirjutan ma ka siiski midagi. Midagi, millest on just kergem kirjasõna kaudu aimu anda ja ka endale selgemaks saada.
Ühel hetkel, kui kõik olid koos ümber laua ja naljad ja naerud olid jõudnud totaalsesse kõrghetke, kõik rääkisid midagi läbisegi ja värvilised naerupallid kihutasid ümber toolide ja risti-põiki üle toiduvaagnate ja koerad möllasid korrus allpool ehk siis põrandal laua all, tabas mind üks nägemus.
Ma kujutasin korraga ette, mis juhtuks siis kui avaneks uks ja sellel seisaks Lauri. Kasvõi näiteks sellepärast et võtta kaasa oma koer, kes ilma tema loata meile külla toodi. Või et vaadata etteheitvalt otsa oma vennale - et miks sina siia tulid. Või....ükskõik mille pärast. Aga ta tuli ja seisab siin.
Mis siis toimuks?
Toimuks see et kõik muu peatuks sel hetkel. Kõik sõnad , mis õhku paisati, jääksid sinna seisma, kõik zestikuleerivad käed tarduksid, kõik naeratused jääksid täpselt sellisteks nagu nad olid.
Oleksime ainult mina ja tema. Ma ei näeks ega kuuleks enam mitte midagi muud.
Aga mida ma siis ikkagi teeksin?
.............................................................................................................................................................
Ma ei tea seda. Siin mu nägemus katkeb ja ma võin ainult oletada.
Tõuseksin vaikselt püsti, silmad tema silmades. Jääksin seisma ja moodustaksin oma kehast elava küsimärgi.
Tõuseksin hoogsalt püsti ja hõikaksin rõõmsalt, tere, nii tore üllatus. Palun saa tuttavaks, minu poeg ja...
Tõuseksin vihaselt püsti. Mis see tähendab, kuidas sa julged....
Tormaksin toole ümber tõugates ta juurde, viskuksin ta embusesse ja kordaksin nagu mantrat - sa tulid, sa tulid, sa tulid....
................................................................................................................................................................
Ma ei saa seda iialgi teada.

Nalja ikka saab! Täna hommikul sain väga laheda kiiksuga komplimendi. Sõitsime tööle ja Ilmari mainis mingis kontekstis et tema saab suvel juba 47. Hetk vaikust ja siis kiljatasin mina, et appi, mina saan ju 45! Täitsa õudne! Ilmari vaatas mind korraks ja nentis siis rahulikult et ega mul mõistust enam pähe ei tule, selle lootuse on ta kaotanud. Aga kuna keha pidi olema jätkuvalt nagu noorel tüdrukul, siis on asi tasakaalus...
IRW!!!
Aga emakese ajasime tookord ikka kergelt paanikasse. Urmas tõi suhsit, aga enne jõudsin ma Kerstile süütute silmadega otsa vaadates rääkida et Urmas tuleb otse kalalt ja sai kõvasti räimi ja mõned angerjad ja et hakkame praadima ja et tema vana kooli nõukogude naisena oskab need ilusti ära puhastada...Ema läks näost 2 kraadi valgemaks, hääletoon 2,5 kraadi kõrgemaks ja siis sealt tuli et, et lõpetage ometi, palun, tema ei oska ja tema ei julge ja tema ei taha, viige teda parem koju tagasi jne. Aga ta sai õnneks üsna kiiresti aru et meil on ikka mingi nali peidus, kuigi ma jõudsin teda veel lohutada, et ok, anname räimed kassile kui ta nendega mässata ei viitsi, aga vaat angerjas...:)
Peale seda meeletu valu aastat peab lihtsalt nalja tegema ja nägema.
Ja kevad on ka vist lõpuks käes.
Aga mind on nüüd päris tugev salsavaimustus tabanud. 3 tundi oleme ära käinud ja ma kaifin, täiega. Rütm on mõnus, põhisamm ja pöörded arusaadavad ja nauditavad. Minu lihtsa ja normaalolukorras rõõmsameelse loomuga läheb selline stiil isegi paremini kokku kui natuke depressiivsepoolsem argentiina tango. Muidugi tantsime me ka seda edasi, sest Ilmari hinges on ja jääb ikkagi tango, aga minule ta nii südamelähedaseks ei saa, kuigi ma imetlen meeletult selle kirgliku tantsu võlu, eriti kui improviseeritakse. Aga kui ma tangotundides teinekord juba vaikselt kella piilusin et kas lõppema juba ei hakka, siis salsas olen siiani kellaosuti kiiret liiikumist just kahetsusega vaadanud. Aga eks näis - kui hakkame edaspidi keerulisemaid kombinatsioone tegema ja käte kaunistused ka juurde toome, läheb kindlasti raskemaks. Aga tahaks need 2 kuud ikka vähemalt ära teha.
Ja mul on jälle patsid! Seekord tunduvalt pikemad, ühele küljele lasin ka natuke sinised teha, väga ilusa efekti annab. Ja kui need pea taha klambriga kokku panna, läheb nägu ka kõrva taha ehk siis üsna pingule ja vaatepilt peeglist on ülimalt sile :)
Mis siis et tuleb juba 45, on ju! :)

Oi, mulle meeldivad sellised ekspromtüritused! (kui need on ikka meeldivad üritused):) Aga teater on seda reeglina alati ja kolmapäeval sattusin ma Kanuti Gildi saali Tartu Uue Teatri etendusele. Mängisid Rein Pakk ja Helena Merzin, etendus oli jutustavas vormis, armastusest omamoodi kiiksuga loos a´la Kaunitar ja Koletis. Selle tüki tegid minu jaoks uudseks ja väga nauditavaks vahepealne fotolavastus süzee edasiviimiseks, fotod oli super!
Ühesõnaga - kui ma üldiselt olen sellise traditsioonilise teatri austaja ja suhtun sellistesse "nishiteatritesse" natuke ettevaatlikult, siis see projekt mulle meeldis. Oli piisavalt loomulik, samas mõnusa musta huumoriga sinna juurde mis ei läinud üle minu absurditaluvuspiiri. Sa naerda, aga ka kaasa mõelda. Ja oli ka selline peenekoeline etendus, et mõningate nüansside ja detailide ja piltide üle jääd mõtlema veel järgmisel ja ülejärgmisel päeval - selline mitmekihiline lavastus.
Käisime eile ära ka esimeses tõsises salsatrennis - mõnus!!! Täielik nauding oli minu jaoks keha sammude ajal rütmis puusadest vasakule ja paremale nõksutada - tangos me just seda teha ei tohi. Aga mulle on selline liikumine just loomulik ja tekitab head kerget feelingut, pealegi on see seksikas ja mõjub taljele hästi! :)
Rahvast oli tunnis päris palju, algul tegime läbi põhisamme soolona, siis võtsime paaridesse ja hakkasime harjutama, partnereid vahetades. Jõudsin täpselt terve ringi ära teha ja lõpetasin tunni uuesti Ilmari käte vahel!:) Ja no tehke mis tahate - ta on parim, kuigi salsas oli see ka temale esimene trenn. Minu kallis oli rütmi ja liikumise häati ära tabanud, ja mis peamine, ta oskab hoida naise jaoks head kindlat tantsuvõtet ja kehaga juhtida. See on tangost muidugi.
Nii et loodan et me jätkame ja teeme selle kahekuulise kursuse ilusti läbi. Treener Kätlin oli ka väga hea, rõõmsameelne, seletas asju selgelt ja arusaadavalt ja mõjus ülimalt julgustavalt. Minuga on ikkagi see lugu et võõrkeelsest jutust ma siiski väga hästi aru ei saa :)
Teisipäeval pidasime ema sünnipäeva ja mu kadunud venna head sõbrad Urmas ja Jaanus tulid siis ka meile nagu soolaleivale. Kuna startisime kohe peale minu tööpäeva, palusin neil kingi asemel söök kaasa võtta.
Ja Urmas pakkus siis et ta toob sushit. Ok, väga hea!
Kui me siis istusime koos Kerstiga Jaanuse autos ja ootasime...aga ok, sellest naljast kirjutan teile järgmisel korral...

Haa, Katz, ma ütlesin  Sulle kohe juba neljapäeval, kui teatsid mulle oma Rootsi-tripist, et pühapäeval te küll enam kuhugi tulla ei jaksa :) Aga Sina, et ei mis asja, ei väsi Sa midagi jne. Ja kes põeb nüüd veel tänagi moraalset kassiahastust ja kõigub ikka veel laeva ja Kariibi mere (loe: Cuba Libre) rütmides...icccc
Aga midagi pole katki, mõnes mõttes oligi mul totaalne rahulik nädalavahetus - laupäeval kõigepealt pikk pikutamine raamatuga voodis, siis rahulik ja põhjalik koristamine, vahepeal jalutuskäik kui päike välja tuli, siis uuesti raamat ja õhtul saun. Panin ta sisse ainult tunniks, pikutasin seal üksinda ja kuulasin ühte oma lemmikCD-d, kaunikõlaline ingliskeelne jutt muusika taustal tsakratest ja nende erinevatest värvidest. Ma ei jälgi seda teksti sellel plaadil mitte selleks et koos ettelugejaga neid täpselt ette kujutada, vaid lihtsalt selle heli ja muusikasaundi pärast, mis on tõeliselt lummav ja ebamaine.
Pühpäeval pühendusin siis ainult lugemisele, kui teada sain et teid isegi pannkoogid ka kohale ei meelita :)
Raamat on üks järjekordne totaalne "minukas", näitleja Helend Peebu sisukas elulooraamat. Nimetatud härra on ka üks meie teatrilegende tegelikult, laval tegutsenud lausa 80 aastat, enamuse sellest Vanemuises. Annab jälle juurde palju infot ka selle teatri kohta, mis mul siiani ongi kõige rohkem puudu. Puudu mitte sellepärast et Vanemuisest oleks vähem materjali saadaval, aga need raamatud mis sellest Irdi Vanemuise perioodist siiani on ilmunud, on keskendunud rohkem Hermaküla-Toominga teatriuuendusteemadele, mis minus aga ainult totaalset võõrastust tekitab. Siiamaani mäletan neid jubedaid telelavastusi a´la "Põrgupõhja Uus Vanapagan" ja paari lastelavastust, mida mu kallis vanaema mind heas usus vaatama viis kui olid külalisetendused Tallinnas. Ka need olid segased ja hirmutavad.
Aga see raamat Helend Peebust on kirjutatud inimlikult ja südamlikult, keskendudes näitleja arengule, tema rolliloomisprotsessidele- just selline teatriraamat nagu mulle meeldib. Eks täna jätkan.
Ainult Matu järgi igatsesin, teda oleks küll näha tahtnud :) Aga eks ikka tulete vast kunagi? :D

Oi jummel vol.2, aga hoopis teise nurga alt! Sest eile õhtul hakkasime me filmi vaatama, seda "Algus" Leonardo Caprioga, Ilmari oli seda juba korra vaadanud, aga tahtis nüüd uue süsteemiga ka vaadata ning ka Mario oli nagu huviline, aga temaga on alati nii et "...vaataks täna äkki koos mõnda head filmi", ja siis ta sinna oma tuppa laob nagu musta auku ja alla tuleb õhtu jooksul paar korda ainult selleks et külmkapi kallal käia.
Nii ka eile. Aga meie hakkasime vaatama, ja mina olin vaikselt valmis selleks et varsti (hiljemalt peale teist klaasi veini) panen ma oma ilusa peakese Ilmarile sülle ja tudun rahulikult linateose lõpuni, aga läks teisiti.
Totaalselt teisiti.
Ma ei mäleta, millal ma oleksin viimati mingile filmile niimoodi kaasa elanud! Kunagi 80.ndatel vaatasime veel Sütiste teel Soome MTVst "Leegitsevat torni", sellest seansist ma mäletan küll et hüppasin ja kargasin seal diivanilogu peal ja surusin vahepeal suurest ärevusest küüned Ilmarile jalga kinni.
Eks on neid filme vahepeal muidugi veel olnud, aga see "Algus" pani naelutas mu tähelepanu jälle täie rauaga ekraanile. Aeg-ajalt pugesin Ilmarile täiesti sülle ja vaatasin pilti tema lõua alt, siis huilgasin ja trummeldasin rusikatega talle vastu õlga et räägi nüüd, pagan küll, mis nad teevad küll ja miks see naine seal on ja miks nad ikkagi üles ei ärka....Vaata, varsti näed, ütles Ilmari häirimatu rahuga nagu ikka ja naeratas.
Ehh, tuli meelde, "Matrix" muidugi. Seda  see "Algus" mulle meenutas.
Aga pärast kui ma olin ölenud et tõesti hea film, poleks uskunudki, kuigi ega nendest "americanismidest" ei pääse, iga filmi lõpupoole neid ikka jagub, ütles Ilmari, aga me pole ka kunagi sellise pildi- ja helikvaliteediga filmi kodus vaadanud, selles oli ka asi....
Jäin üsna tasaseks, sest taipasin et tal on õigus.
Meenus et hommikul oli Ilmari küsinud, kas ma tean et see kodukino on "bluureid"? Ehhh....
Mida see tähendab, küsisin vastu. See on sama mis "ad", kõlas vastus. Ahah.....
Hea küll, ole siis "bluureid" ! Kui filmid nii nauditavateks teed! :)

Nalja sai eile veel niipalju et kui Tabasallu jalutama läksime, nägime silti "Kodubassein OÜ". Hakkasime arutama mida see tähendada võiks ja mina avaldasin arvamust et ju nad müüvad ja paigaldavad basseine. Siis tuli teemaks "aeda bassein" ja mina avaldasin uuesti arvamust et väga vinge oleks suvel basseinipidusid korraldada. Ja siis teatas mu kallis kaasa, kes ise siiamaani noori ilusaid inimesi enda läheduses nähes üsna elavneb :), et no mis basseinipeod, vanad inimesed juba ju, pidu näeb välja selline et kari pensionäre istub basseini ääres.....Ma pidin ta äärepealt lumehange lükkama, uskuge - kui ma poleks suurest naerust ise tasakaalu kaotanud ja natuke aega ühel jalal kakerdanud.

Täna läks seltsimees Tabasallu trenni, mis pidi kestma poole 20st  21ni, pani enne veel ka sauna sisse. Kui ma siis teda peale 22 taga otsima hakkasin, selgus et nad ikka veel mängivad võrku. Saali kell oli vales ajas olnud.....
:D :D :D

Oi jummel...
...oli mu esimene mõte, kui koju jõudes ja autost väljudes pagasiruumist toidukotte võtma hakkasime. Sest seal olid kastid ja karbid. Suured, hoolikalt kiledesse keeratud ja hulgaliselt tehniliste kirjadega. Vaatasin Ilmarile küsivalt otsa. Ja kui nägin seal talle nii ainuomast naeratust a´la "koorepoti kallal käinud kass", sain aru et mu "oi jummel" oli päris õige mõte...
Uued mänguasjad majaisandale, loomulikult! :)
Kuidas ma teile nüüd siis seletaksin, mis asjad need olid... Ok, kõlarid, sellest sain aru. Mitu-mitu-mitu, erinevas suuruses. Siis mingi jurakas, mis meenutas nagu mikrofoni. Ja üks suur must kast väikese ekraani moodi asjanduse ja erinevate nublakatega küljes.
Siis hakati neid sobivatesse kohtadesse üles paigutama. Tuba sai hoobilt täis kilesid, karpe ja pabereid. Ja lauale asetati mingi megapaks kasutusjuhend (mitte eestikeelne muidugi, tõdesin viimasegi lootuse kadudes):)
Kui olin oma õhtused toimetused köögipoolel lõpetanud, lähenesin arglikult ülima süvenemisega sellesse juhendisse süvenenud abikaasale ja küsisin et mis asi see nüüd nagu on. Vastuseks tuli tiraad totaalseid tehnilisi termineid mis mul 10 sekundiga pea huugama panid. Tõmbasin sügavalt hinge ja tegin teise katse - palun ütle mulle lühidalt selgelt mis asi see must kast on.
Resiiver, vastas Ilmari.
Vabandust, mis asi??!
RESIIVER! Vastuvõtja, noh. Kodukino süsteem, kõik hakkab selle kaudu käima. Istu nüüd siia, ma näitan sulle, teleka vaatamiseks vajutad siia, siis siia, siis võtad teise puldi, vahetad võimust kanaleid, aga see on DVD ja see arvuti ja see I-phone jaoks....
Põgenesin. Sõna otsese mõttes. Viimane mida ma veel nägin, oli see, et 3le senisele puldile mis meie diivanilauakesel lebasid, oli lisandunud neljas, kõige pikem ja eriliselt tähtsa ja tegija olekuga.
Palun, head haldjad, viige mind tagasi aega kus televiisor lülitus sisse ühest konkreetsest lülitist tema enda küljes ja kanaleid vahetati ringiratast keerleva kangikesega. Jõnks-jõnks-jõnks.....ETV ja Kesktelevisioon ja Soome MTV ja Leningrad ja Soome TV1 ja TV2.
Aga õige "kino" selle kodukinoga hakkas pihta järgmisel päeval, mis oli armsalt laupäev. Pikutasin mõnuga poole päevani voodis ja lugesin uusi raamatuid, siis leidsin et natuke peab ka sööma ja loivasin trepist alla.
Tasa, hõigati mulle enne kui ma allkorrusel üldse nähtavaks muutuda jõudsin. Ma häälestan praegu, ära mingit müra tee.
Tardusin, üks jalg veel õhus. Sest vaatepilt, mis mulle avanes, oli veidramast veidram.
Diivanilauale olid kuhjatud diivanipadjad, nende peal troonis see mikrofoni moodi asjandus (selgus et see oligi mikrofon), Ilmari istus puldiga diivanil ja ruumis valitses tõepoolest täielik vaikus, s.t et ka ülevalt Mario toast kust muidu 8 - 12 alati midagi kostab, kas muusikat, arvutimängu helisid, mingit ingliskeelset õppeprogrammi või hantlite kolinat ja röögatusi sinna juurde, ei kostnud mitte midagi. Ju oli teda siis juba asjaga kurssi viidud.
Ja siis sain ma erilise audioüllatuse osaliseks. Sest see mikrofon hakkas väljastama mingit väga kummalist heli, mida olin üleval toas ka tähele pannud, aga arvanud et see tuleb õuest, mingist ehitustööriistast vms.
See kõlas nagu piitsa vihin läbi õhu, viuh-viuh-viuh, nii umbes 10 korda järjest. Siis minut või paar pausi ja uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja selle taustaks Ilmari ülimalt keskendunud ja kipras ilme.
Hiilisin üles tagasi. Sulgesin hoolikalt ukse, pugesin uuesti voodisse ja mõtlesin et...olgu, olgu.
Igal inimesel on õigus oma kiiksudele :)

Aga tegelikult sai ma tõesti aru, et selle agregaadiga kõlab muusika veel paremini kui seni. Kuigi Ilmari on eluaeg hoolitsenud eriliselt selle eest et audioseadmed kodus muusika kuulamiseks oleksid parimad, see on tema kirg ja hobi ja ta on ka minu kõrvad selles mõttes ülihea kvaliteediga "ära hellitanud", nii et näiteks kontserditel ma just sellepärast enam käia ei tahagi.
Ilmari seletas et see süsteem otsib ise ruumis muusika kuulamiseks parima koha ja seda saab muuta - kui näiteks soovid oma külalisele pakkuda parimat elamust, ei pea sa talle ütlema et näe, istu nüüd täpselt siia, vaid seadistad süsteemi koha järgi ruumis ümber
Ja selle puldisüsteemi sain ka selgeks. Ok, siit ja siit ja siit...Kuigi vahest tuleb küll tunne et lennutaks neid...aknast välja näiteks :) Kas Teil ei ole teinekord nii, ah?? :D


Aga täna on jälle laupäev, ma kõndisin õues ja mõtlesin. Et aeg on nagu suur võimas ookean mis tasandab lõpuks kõik mida vähegi tasandanda saab. Lihvib ümaraks ja siledaks lõpuks ka kõige teravamad kivid, madaldab algosakesteks tagasi ka kõige uhkemad ja uljamad liivalossid.
Jah, jäävad mingid märgid, mingid armid...aga ka neid lihvib see ajaookean ikka nähtamatumaks ja nähtamatumaks....
Kui just ei teki suurt hiigellainet mis purustaks kõik rahuliku, tekitaks uue meeletu reaalsuse, maailma ilma kõige eelnevata, tõstaks sügavusest uuesti pinnale selle mis iial ei kao...
Aga seda ei juhtu. Ja see kevad siin majas on ju mulle tegelikult esimene. Sest eelmisel olin ma...elasin tund tunni haaval ja ma ei teadnud mis ilm või aastaaeg üldse õues on.
See on nüüd möödas. Ole tänatud, aeg.

Ilmari hakkas ühel päeval mulle vaikselt rääkima et tegi ühe avastuse.
Kui ta selle maja ostis ja kogu seda kujundust ja sisustust tasapisi välja töötama hakkas, ei mõelnud ta üldse reaalselt minu peale. Tal oli siis sõbratar Liina ja ostu-laenulepingus oli ju eraldi punkt et sellest saab ainult tema maja. Aga millegipärast....sisustas ta seda maja just nii nagu mäletas mind rääkinud olevat, kui olin kunagi oma unistuste elamist kirjeldanud. Avar, valge, õhurikas, mööbel selgepiiriline ja jahe, lebamisasemed aga luksuslikult suured ja mõnusad, mittefunktsionaalseid asju võimalikult vähe, puhtad pinnad, kamin ja mugav lugemislamp...
Ja ta oli sellest alles nüüd mingi aeg tagasi aru saanud, et oli teinud seda siis täiesti alateadlikult. Ja nüüd ärkan ma igal hommikul sellesse värskusesse ja valgusse nagu uude ellu, mis mulle on kingitud....

Käisime eile Kosmoses "Kormorane" vaatamas.
Noh jah...
Harju keskmine, sõna otsese mõttes.
Aimasin seda juba siis, kui peale esilinastuse meediakajastust saabus laupäeval ajalehtedes täielik vaikus. Siis on tavaliselt tegu ikkagi ootuste mittetäitumisega, mingit shedöövrit ei sündinud ja sellele leheruumi (ja raha) enam ei raisata.
Kahju oli. Sest idee oli hea, näitlejad olid head, Guido Kangur tegi väga hea tüübi Oleks saanud kõik koomilised situatsioonid ja karakterid korralikult täiuseni lihvida ja väga mõnusa filmi teha. Aga joosti lati alt läbi. Selline film oleks isegi rohkem jämekoomikat ja paksemaid värve ilusti ära kannatanud, aga nüüd jäid paar sellist väga räiget nalja just tänu sellele häirivalt räigeks, nagu stseen arbuusiga ja arusaamatus kas peab loodetavale produtsendile tõesti mune näitama...:)
Aga mis ikka teha, eesti film on eesti film, võis ühe korra ära vaadata, näitlejad olid tõesti muhedad ja paar korda sai ka naerda, Tanel Padar tõi elevust ja meie tangorahvast ühes stseenis oli ka liigutav vaadata. Koju sõites oli häälestus ka ikkagi natuke "pervokomöödia" lainel, sest kui Mario, kes tuli trennist, hakkas rääkima oma päevast ja sellest et tal on nüüd jälle ümber flirtivaid tüdrukuid ja varsti ka "seksivärk jälle käpas", lubasin ma omale frivoolse nalja et " siiamaani ta sul vist KÄPAS ainult olnud ongi..." :)
Siis jõnksutas Ilmari autot, Mario oigas ja ma kuulsin järjekordselt et täiskasvanuks ja väärikalt ja taktitundeliselt käituvaks indiviidiks ei saa ma eales...
Teate, polegi just minu elueesmärk! :)
Aga film "Jan Uuspõld läheb Tartusse", mida õhtul kodus telekast uuesti üle vaatasime, oli parem! Kõvasti!

Lugesin is eka üle oma märtsikuu postitused ja leidsin et olin maininud vastupidist olukorda, mis tekkis situatsiooniks nädal hiljem ja oli koomiline. Oli küll jah - peale seda "kuulsat" teisipäeva läks Ilmari tõesti üksi Karmeni trenni, sest mina puhisesin ja vuhisesin ikkagi veel mõned päevad juba ainuüksi sõna "tango" peale.
Ja siis räägib Ilmari mulle mingi aeg hiljem autos, et vaata see uus tüdruk seal trennis, see suurte hammastega, panid sa tähele kuidas ta seda kombinatsiooni tegi, hoidis algaja kohta jalad hästi ilusti sirged taha astudes, püüa ka nii...Mina pööran pea ja vahin härrale otsa, tema pöörab ka aeg-ajalt pilgu teelt minu poole ja räägib edasi, siis tabab ära et midagi on vist viltu, aga ju ma ei saa aru kellest ta täpselt räägib ja kordab üle, no sa ju kindlasti panid teda tähele, tal olid nii suured hambad....
Mind ei olnud ju kaasas, Sa mu armas tainapea, Sa läksid üksi ju!!!
Aaaaa...ahah, vist jah, aga ma olen nii harjunud et Sa oled minuga koos...
Omamoodi muidugi südantsoojendav :) Ja tegelikult meeldib meile koos olla tõesti, mõlemile. Ja siis "äraräägiti" mind tangosse tagasi ja reede õhtul sõitsime Pärnusse Spice Ice Festivali lõpuüritustele mis sisaldasid samuti Argentiina Tangot - sain kätte oma ilmajäänud elamuse OTRA kontserdilt lausa 2 korda, nii Ammendes kui ka Endla teatris, lisaks veel väga hea tasemega workshopi peaaegu eratrennina ning ööklubi Sugari külastuse, rääkimata lõpugaalakontserdist kus kogu Endla teatrimaja tantsu ja muusikaga ära täideti.
Ja meil oli imetore väike seltskond, millest kasvas välja üks edasine plaan  üheks saunaürituseks mis omakorda viis mind ühe olukorrani mis meenutas mulle vallatusi nooruses...aga jäägu see :)
Aga nüüd on läinud mööda mõned nädalad, käes on märts ja ma panin juba paika kuupäeva millal peaksid tulema uued patsikesed, need "pensionärilokid" a´ la Maire Aunaste on mind juba hirmsasti ära tüüdanud.:)
Ikka päikest!

Hei!
Vabandan et mu viimane sissekanne nii järsult lõppes :D Ju oli asi selles et lubasin selle teema lõppude-lõpuks kiiresti kokku võtta, aga läptopi aku arvates ei toimetanud ma seda siis piisavalt kiiresti.....
Hästi - ainult niipalju veel et lõpuks kogu sellest emotsionaalsest pingest ja manustatud jookidest üsna sassis olekuga koju jõudes avastasin täiesti külma magamistoa! Tavaliselt paneme me kohe koju jõudes kamina küdema, mis siis soojendab silmailu kõrvale ka elutuba alumisel kui ka tube ülemisel korrusel, nii laste kui ka meie oma. Ja sel päeval polnud ju seda keegi teinud.
Normaalses tujus olles poleks ma sellest numbrit teinud - ruttu soojas, põrandaküttega vannitoas öösärk selga, Ilmari superhommikumantel ümber ja hops voodisse kahe luksusliku suleteki alla, aga sel päeval ma nii ei teinud. Rabasin voodist hoopis ühe teki ja padja ära ning teatasin et mina siin "hundilaudas" täna öösel ei maga. Marssisin oma saagiga vannituppa mis oli õnneks tavapäraselt taevalikult soe, virutasin teki põrandale ja keerasin ennast riietega sinna sisse, padi pea alla ja uinusin mingi 5 sekundi pärast...
Nojah, mingi aja pärast öösel ärkasin siiski üles, pesin ja kolisin oma tavaariga siiski voodisse ümber. Kell 23 automaatselt sisselülituv elektriküte oli toa juba talumisväärseks kütnud, minu ahastus kadunud ja pohmell mitte veel kohale jõudnud :D
Noh, nalja peab ju vahepeal saama....

Aga päikest on iga päevaga rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem saan ma aru sellest kui vahva on tegelikult Ilmariga koos elada. Täpselt nii nagu ma kunagi alati ütlesin - muretu ja fun nagu vanajumala selja taga, kui sellistel väikestele asjadele suuta mitte suurt tähelepanu pöörata. Ja tegelikult on see täiesti võimalik, sest on kümneid tohutult olulisemaid asju, milles ma võin teda 100% usaldada. Et maja ja kõik selle juurde kuuluv on super, et ta oskab vist absoluutselt üldse kõike mõnusaks eluks vajalikku muretseda ja korras hoida, et mina ei pea muretsema mitte millegi muu pärast kui ainult seda majakest korras ja puhta hoida.
Mida ma veel tahta saaksin!
Ühel päeval tuli mulle meelde romaan "Tuulest viidud" Just raamat, mitte film! Sest seal ütleb Rhett Scarlettile, "..esimest korda abiellusid sa trotsist, teist korda meeleheitest ja raha pärast et mitte kaotada Tarat, aga abielus saab olla ka lõbu pärast, mis siis et ikkagi ei ole suurt armastust...."
Kuidagi nii see tekst seal oli. Ja see jäi mulle juba siis millegipärast eriliselt meelde.
Ja elu on näidanud et kui mulle jääb midagi eriliselt meelde siis ma sellega ka kunagi reaalsuses kokku puutun.
Nagu praegugi.
Ma olengi abielus selle pärast et mulle see meeldib. Ja sobib.Ma vajan meeletult turvatunnet. Ja pakun seda ka ise kogu südamest.
Ja mis kõige tähtsam - haiget teha ei ole mulle enam mitte kuidagi võimalik. Armastuses...

Hästi. Ega midagi, k------e see õhtu siis! Nüüd lähme Lidosse tagasi ja võtame lihtsalt veini! Ükskord ta ju ometi tuleb teadvusele ja hakkab uurima kus ma olen. Loodetavalt...
Ostan toidupoest ajakirja ja liigutan ennast uuesti 2 korrust ülespoole. Sätin end oma lemmikkohale Lido kohvi-koogi-veinipuhveti kõrvale kahesesse lauda, ostan veini ja üritan Gerli Tinni kolumni abiga kogu tekkinud jama peast välja ajama hakata. Teha pole enam midagi, kell saab kohe pool 10. Nii, nüüd lõdvestume ja kujutleme ette juba varakevadesse lõudnud Londoni..
Oo, telefon heliseb! Aga see on Mario.
Kõne pojaga toob kogu olukorra absurdsuse mulle uuesti hinge tagasi. Hakkan lihtsalt sõna otseses mõttes värisema ja helistan pärast seda kõnet kohe hoopis emale, et teda enne magamaminekut igaks juhuks kätte saada ja öelda et ärgu ta ehmatagu kui ma täna öösel hoopis sinna ööbima lähen. Ajan oma permanentselt muretseva ja ohkiva ema muidugi täiesti närvi, aga mul on savi juba täiesti. Veiniklaas on ka juba tühi, võtan järgmise. Jõuan ka selle tühjaks limpsida, kui jõuab kohale Mario. Hakkame juba arutlema hoopis kahepeale taskovõtmise küsimust, et koju saada kui siis heliseb mu telefon
"Kuule, kus Sa oled nüüd" küsitakse minult "Ma olen juba ammu siin, kas sa ei tulegi või"

Tüdrukud, edasi kirjutan ma napilt ja säästlikult :D Ta oli hakanud parem ja ta oli selle enda võetud kõne vahepeal kapitaalselt unustanud, või õigemini oli mäletanud ainult seda et vahepeal jah rääkis minuga, kurtis, ja mina olin teda rahustanud ja lohutanud nagu alati ja selle peale oligi ta väsimusehoog taandunud. Oli kella 8ks kohale läinud nagu meie algne kokkulepe ette nägi, siis oli Karmen palunud teda appi tundi läbi viima, selleks ajaks oli ta telefoni jah kasuka taskusse ära pannud ja kuna asjad olid alguses veninud, oli ta teinud seda just pool 9, peale seda kui mina talle helistama hakkasin. Peale tunni lõpu oli ta küll vaadanud jah et imelik, Merlet pole veel, aga ju mul läheb siis seal küüntes kauem, küll ma tulen.
Aga see et me leppisime kokku pärast teisiti, tuli talle meelde alles siis kui ma talle seda nüüd ütlesin. Ja ta ehmatas ennast ikka üsna vaikseks...
Ok, me läksime Marioga ikkagi lõpuks sinna kohale. Ma sisistasin konkreetselt et hoidku must eemale ja lasku mul rahus olla niikaua kui ta ise seal kohal olla tahab, istusin kaugemasse nurka, võtsin kokteili ja lugesin raevukalt oma ajakirja, käisin 2 korda suitsetamas, kõndisin tantsupõranda kõrval seisva meie tangorahva vahelt sõnagi lausumata ja pilku kellelegi pööramata lihtsalt läbi. Sest ma olin just selle otsuse ära teinud - käi seenele oma tango ja oma igavese jutuga "..mul on nii palju asju meeles pidada, tööl 100 asja..", mida ma olin kuulnud aastaid-aastaid-aastaid...

Nii, mis siis nüüd toimub??!!
Sõitis koju, heitis pikali ja jäi magama? Ja telefon muidugi all kasuka taskus või üldse autos? Sest kui ta tõesti tööl oma kabinetis korra tukastaks, kuuleks vast ikkagi telefoni.
Proovin helistada Mariole, äkki läks ka juba koju ja saab isa üles raputada. Kutsub samuti ilma vastuseta. Ja on ka rohkem tõenöoline et ta on siinsamas Solarises Dance Actis trennis.

Mida teha nüüd?
Lihtsalt kohale minna? Aga nende saabastega ma ei tantsi, ja kuna ma pole ka n.ö "põhituumikus", vaid ikkagi Ilmari kaaslane ja mitte veel väga hea tantsija, siis minuga palju ei tantsita.
Niisama vaatama minna? Võiks, kui ei oleks piletiga üritust. Aga 6 eurot lihtsalt istumise eest...tänan, ei.
Muidugi võib ju juhtuda et Ilmari ärkab, vaatab kella, helistab kohe mulle ja kiirustab kohale. Aga kui see juhtub peale 10t, pole ju enam suurt mõtet.

Kell saab 8.50. Tangoorkester pidi alustama 9. Ok, niikuinii alustavad hiljem natuke. Aga kindlasti mitte pool tundi hiljem. Proovin veel. Sama.

Ok, juba tundsin et hakkan närvi minema. Pidevalt on Ilmari ja tema ülinutika kõiketegeva HTCga jamad! Suve lõpus jättis ta eelmise õhtul rannas autosse, klaas löödi sisse ja telefon lahkus loomulikult! Hankis uue. Tore! Aga enamus aega veedavad need kaks teineteisest pidevalt eemal, rääkimata sellest et kui härra peadirektor tööl koosolekut peab ja mobla hääletu peale lülitab, unustab ta seda tagasi panna. Ja veel..
(järgneb)

Minu "pressiteade" FBs tangost loobumise kohta tekitas mu heades sõprades palju muret ja küsimusi. Andke andeks, see oli muidugi suur valus hetkeemotsioon, sel "hetkel" loomulikult üdini kindel ja vankumatu :(
Aga nojah....te ju tunnete mind :) Keegi palub ilusti andeks ja mu pahameel lahtub nagu mesi kuumas tees ja nädala pärast on kogu mure üldse unustatud - kuni järgmise korrani, mis seekord tuli üsna ruttu, oli aga täiesti "vastupidine" ja seetõttu hoopis ülimalt koomiline!
Aga järjekorras siis.
Cubanitas oli meil teine tangoõhtu, aga pidulik, koos Hollandi orkestri OTRAga ja maksis 6.- Kell 8 pidi olema tasuta tund Karmeni juhatusel, Ilmari plaanis minna ka sinna et olla mõnele algajale partneriks kuna naisi on tavaliselt alati rohkem ja siis on hea kui neil on ikka kellega harjutada ja et nad tuleksid veel. Sest me väga soovime oma tangorahva hulka ka uusi liikmeid. Sõbrad, üleskutse ka Teile!
Mina läksin küünehooldusesse ja pidimegi siis täiesti rahulikult kohapeal kohtuma, nii kuidas kumbki meist jõuab. Istun kenasti, käpake tehniku peos, kui Ilmari helistab. ISE HELISTAB MULLE! Ja räägib. Et tal hakkas halb. Suur väsimus. Kurnav peavalu. Et võibolla ei läheks täna üldse.
Kuulasin ja hakkasin muretsema, armas inimene ikkagi. Teadsin et tal oli tõepoolest tööl raske päev mitme olulise koosolekuga. Aga minna ikkagi tahtsin, olin nagu sisse elanud sündmusesse, kleit ka juba hommikul selga pandud.
Soovitasin siis ettevaatlikult et mingu ja puhaku hoopis, ei pea ju 8ks kohale minema, lähme rahulikult hiljem 9ks, kui OTRA esinema hakkab. Ja ütlesin, VAATA, KUIDAS SUL ON, KUI IKKA JAKSAD TULLA, SIIS HELISTA, SAAME ENNE KOKKU, ILMA SINUTA MA KA JU EI LÄHE! Kingad olid ka veel ju Jaguaris et ma ei peaks neid ise mööda linna kaasas tassima.
Ilmari kuulas mu ära ja vastas siis et hästi, teeme nii, sinna algajatele mõeldud tutvustustundi ta ju minema ei pea. Ja nii me selle kõne ilusti lõpetasime.
Sain oma küünised u. 7.45 valmis ja kõndisin rahulikult Solarisse aega parajaks tegema. Sõin Lidos imehead kanasuppi. Läksin raamatupoodi ja sirvisin raamatuid. Aeg-ajalt vaatasin mobla pealt kella ja kui see juba üle poole 9 näitama hakkas, helistasin Ilmarile.
Telefon kutsub. Kutsub. Kutsub. Ja ei vastata.
Hee....No ok, ju sõidab juba linna ja kuulab muusikat ja telefoni ei kuule. Tüüpiline...Proovime 5 minuti pärast.
Proovime. Ei vasta. Kell on 8.40. 9 pidi algama kontsert.
(Jätkub:))

No nii....:)
Igasuguseid asju on juhtunud, mõni tundub teile vist esimesel hetkel suht uskumatu.
Käisin väljas istumas koos Lauri venna Mihkli ning tema tüdruksõbra Katziga :) Ja meil oli jummalast fun!
See oli üks ülimõnus kodune baar Metropoli hotellis, kus lauldakse karaoket. Ja Katzile meeldib seda teha ning nad on oma sõpradega seal juba palju kordi varemgi käinud. Ja kui Kadri selle info FBsse üles pani, et reedel kodubaari, meenus mulle et nüüd käib Ilmari esmaspäeviti ja reedeti Tabasalu võrkpallitrennis ja kui ma lähen enne Tiia ja Ingadega kohvikusse, ei saagi ma enne 11 õhtul koju ja on vaja linnas aega parajaks teha. Küsisin siis ettevaatlikult Katzilt et kas saab tulla ka korra tema lõõritamist vaatama :), aga sain ootamatult rõõmsa ja sooja kutse igal võimalikul ja võimatul juhul  nendega koos olla! Ja siis läksingi ja nagu ma ütlesin, oli meil tohutult tore, nende suhtumine minusse oli täiesti avatud ja pingevaba ja rõõmus!
Sain ka teada et Matu, meie Tupacu järeltulija, on ülemisel korrusel ühe murdja kassi vastu vahetatud kelle Christel olevat kaasa toonud, kes aga olevat väga tige. Olin varem ka Lauri emaga suheldes aru saanud et meie Matukas on pidevalt all nende juures ja sööb ema Mare makarone, aga ei teadnud põhjust. No nüüd siis sain teada. IRW...:)
Igatahes panime me paika plaani mida edaspidi veel koos ette võtta. Turismimessile ma küll ei jõudnud, aga sellel pühapäeval käisime ema Marega ära Viimsi uues Reval Cafe kohvikus, mis lõpuks avati, ning minu toredaks üllatuseks tulid Miku ja Kadri ka meiega sinna. Kohvik, kus enne istusid ainult paar vaikset pensionäripaari ja üks perekond, sai hoobilt meie naeru ja lõõpimist ja üksteisest üle rääkimist paariks tunniks täiesti täis :)
Aga ma vist hakkan sellele asjale pihta saama - nemad, eriti Mare, Lauri ema, suhtlevadki nüüd minuga nii nagu sümpaatse inimesega, pingevabalt ja lustiga. Sest ma olen nüüd õiges kohas, enda jaoks sobiva inimese kõrval. Mare on seda mulle väga ilusti ka varem mõista andnud, aga siis olin ma veel liiga katki, et aru saada.
Ja kui nende "ülakorrus" ei hakka tegema aktiivset vastutööd :), tulevad nad mulle ka majja külla. Matuga!
Igatsen väga oma "lapselast" näha!
Järgmises sissekandes kirjutan aga hoopis midagi muud - sellest milles FBs ka juba natuke juttu tegin :D Kuidas tõesti mõtlesin et mulle AITAB TOTAALSELT igasugusest tangost! Läks aga muidugi...nojah :)

Kõikide, nii suuremate ja väiksemate unistuste täideminek minu elus on saanud teoks tänu sõpradele. Olete mulle jätkuvalt olulised, kallid Teile kõigile!
Üks vahva üritus tänudega Tiiale (ise Sa, suslik, muidugi kohale ei jõudnudki) toimus eile. Merle pildistamine profi poolt! Töö toimus kahepoolse vastastikuse kasu huvides - fotograaf Tõnis soovis katsetada oma uut kallist fototehnikat ja mina tahtsin endast ilusaid pilte. Niisiis...
Toimumiskohaks sai meie majakese esimene korrus, kus hakati kottidest välja pakkima ja üles seadma üha uusi ja uusi agregaate. Ja mina naiivitar olin mõelnud et tullakse lihtsalt ühe uue kaameraga. Aga kaasas olid spetsiaalsed prozektorid ja statiivid ja erinevat värvi väga põnevalt kokku volditavad taustad...
Olin oodatavatele ka söögilaua katnud, meie mitteasjatundjad, ka fotograafi elukaaslane, istusime siis ümber laua ja minu suu vajus üha rokem ja rohkem lahti, kui neid imeasju nägin, mis elutuppa üksteise järel kerkisid. Aga vastavalt sellele tõusis ka elevus ja põnevus!
Mina muidugi enne pildistamissessiooni midagi ei söönud - vaja ju olla parimas vormis. Aga lubasin endale klaasi veini - et silmad säraksid ja poleks nii krambis. Kuna spetsidel läks aga aega, arutati valgustuse paigutust ja tehti tühjast toast prooviklõpse, läks ka teine klaas. Siis ütlesin endale otsustavalt stopp - tean möödunud aegadest väga hästi, milliseid "imekauneid" fotosid saab minu veinisest näost.:D Mis ma neist fotostajatest ilmaasjata piinan, teised tulid heast tahtest....
Ja siis me ühel hetkel ka alustasime! Assistent Ilona andis kohe ka nõuandeid - lase õlad lõdvaks, ära ole pinges, lõug ülespoole, naerata, ära kortsuta laupa....väga hea!
Kui olime proovinud eri valguseid ja taustu ja Tõnis oli juba kõvasti klõpsutanud, ütles ta ühel hetkel et noo nii nüüd, ja pani fotoka lauale. Mina sain aru et seanss minuga on nüüd läbi, aga siis selgus et see oli alles proov (!) et kõik õiged asjad paika saada. Ja et nüüd on kohvipaus ja siis hakkame alles pilte tegema! Haa...Surusin maha soovi veel klaasi tõesti väga hea veini järele ja läksin hoopis meiki kohendama.
Flirdi kaameraga, soovitas Tõnis, kellest paistis nimetatud aparaadi tagant ainult1/3 näost ja pool silma. Proovisin...aga kui tean et minu puhul igasugused ekstravagantsed ilmed ja poosid pole siiani fotodel just õigustust leidnud, jäin siiski kindlate asendite juurde.
Siis tegime veel pause, minul soovitati vahetada riideid ja ehteid, samal ajal pildistati hoopis Mariot, kes läks samuti üsna hoogu. Ja tema pildid tulid nii head ja loomulikud, et need anti talle veel sellel samal õhtul mälupulgaga üle - töödelda polnud nii Tõnise kui Ilona arvates midagi. Nojah, kortse pole..:D
Mariost tehti üks vahva sessioon veel kõige viimaks meie esikutrepil, kus Ilonat inspireerisid just rustikaalsed metallketid trepi kõrval, mis käsipuu alla on kinnitatud. Ja trepil seisvaMario selja taha heledale seinale tekkisid pagana vahvad salapärased varjud.Selle sessiooni pildistaski Ilona ise ja see oli minu meelest parim!
Ühesõnaga - oli põnev, lõbus ja ka hariv, sest Ilona näpunäiteid saan kasutada ka edaspidi. Vahepeal sõime-ja jõime, õhkkond oli vaba ja lustlik.
Ja nüüd kõige tähtsam - tulemusi saate näha nagu ikka FBs! Päikest - mida oli ka täna piisavalt näha!

"No ei ole ju nii külm" ütleb Ilmari mulle, kui ma järjekordselt just selle üle ulgudes ennast järjestikku kahte hommikumantlisse mähin. Kusjuures pealmine on veel ta enda oma, Islanadi lamba villast, paks, soe ja mõnus, Hauka laadalt välja valitud, lausa kuninglik! "Ise oled juba selline ribidega radiaator" jätkab mu kallis abikaasa oma mõtteavaldust ja ulatab mulle riiulilt termosokid. "Võiksid ise endale juba sooja toota"
Muhahahaaa! Ei, oodake.....mis radiaator?! Miks radiaator, pagana pihta!? Ribidega?!
Aaaa....
Hüppan voodist uuesti välja ja kisun hommikumantlid ümbert. Nii, kus see kaal nüüd on, plika toas jälle, jah?
Ei olegi, hoopis kenasti voodi all. Ok, puhume tolmu pealt ära...
"Kuule, kas sa vahest millelegi muule ka mõtled?" küsib Ilmari oma häirimatus rahus minu alasti tegutsemist jälgides, sest enne kaalule astumist keerutan ma veel suure lükandukse peegli ees. "Nüüd ei ole enam külmast juttugi, jah?!" Ei, on ikka, aga vaatepilt on ilus, eriti küljelt.  "Lõpeta oma ribide lugemine, Sa oled sale ja kaunis ja tule voodisse!" Ja-ja, mu kallis, kohe, aga käime kaalu peal ka ära...
Oi kui ilus number! Nii et peegel ei valetanudki! Ja abikaasale võib ka ribide nalja andestada.
Nii et lausa nii palju võib maha võtta ainuüksi sellega, et olen juba mitmeks kuuks lõpetanud õhtused veinid!
Uhuu...aga see ei käi reede ja laupäeva ja muude pidulike sündmuste kohta nagu sõbrannadega kohtumine:D

Ok, aga uskuge või mitte - järgmisel õhtul tuli mulle päris radiaator voodisse....:D No ei ole mõistust, ei ole...
Laupäeval kolistasid Mario ja Ilmari linna, Ilmari tahtis tööasju ajada ja Mario ilmselt trenni minna. Ok, käisid ära, tulid tagasi, ja kuna meil oli plaan et läheme pühapäeval Status Club´i trenni kuna siis on ta lahti kella 10ni õhtul, teeme sauna hoopis täna.
Ja siis hakkan mina seal eesruumis istudes vaatama - minu kallis mees läheb üha punasemaks ja punasemaks :D Alguses arvasin et see on saunast, aga siis sain üsna ruttu aru et ega ei ole küll, sest näiteks nägu ja õlad jäid tal heledaks edasi. Aga täiesti punased olid selg ja kõht ja tuharad ja reied...!? Ja kui ta riiulilt midagi võtma hakkas, nägin ma et ta käsivarre sisekülg oli ka normaalselt hele.
Siis oli mul pilt muidugi selge! Heledanahaline punapea on vist solaariumi sattunud!
Sauna uksele koputatakse. Kuna istume kenasti rätikud ümber, hõikan ma et võib tulla. Ukse vahele ilmub pojakese pea. "Kuule ema, kas meil niisutavat kreemi on? Ma põlesin vist sollis natuke ära..."

UIMAEIVÕI! Need Mängud......auuuuuuuaaaaaaa!!!

Ühesõnaga, mehed käisid sollis jah. Mario külastab seda asutust pidevalt, aga mõnedes kabiinides oli just lampe vahetatud ja ka hoiatati. Mario võttis ikkagi vapralt oma 10 minutit, aga isale soovitas kindlalt et võtku vähem. Aga ega siis isa kehvem mees olla ei tahtnud!
Mariol ei olnud õnneks midagi hullu, aga Ilmariga oli päriselt. Kraapisin potikese põhjast (Sinu kingitus veel, Merike kallis) veel kreemi nii palju kui sain ja võidsin oma põlenud mehe sisse. Õhtul tema kõrvale heites oli tõesti tunne nagu oleks kuumav ahi voodis, aga tal endal oli siis juba üsna kehv olla. Pühapäeval sõitsid nad siis uuesti linna poole, apteeki. Mario läks sellepärast kaasa et näidata seal oma juba tükimat aega külmast lõhenenud huult ja küsida sobivat rohtu. Kui nad tagasi olid, küsisin mida talle anti. Olevat vitamiine ostma hakanud ja unustanud huule kohta küsida.....

Sa näed ja sa ei mürista :D
Päikest! (Aga mitte solaariumist!)

Hommikul oli esimene konstanteering - näe, katuseaknast näeb välja. Siis kuulsin vihmakarbinat. Ja tuba polnudki nii külm nagu olin juba harjunud :D "Kas tõesti ongi kevad käes" jõudsin veel enne lõplikku kaunist unenäost virgumist mõelda, kui......haa, aga kevadeni on ikka veel aega :D
Meie "unenäomets", nagu ma teda hommikuti koeraga õues vaatan ja kaifin, oli oma muinasjutu härmarüü seljas heitnud ja tumendas läbi peene vihmaudu. Aga ikkagi oli ta majesteetlikult rahulik ja võluv. Ainult lumi oli muutunud kummaliseks - rudises jalge all nagu kõnniks presendil. Krõmps, krõmps...Tupacut see ei seganud, tema sooritas oma ikka oma hommikust põnevusrännakut lõhnade maailmas, aga kass Kusti, kes samuti meie järel välja lipsas, tõstis ettevaatlikult õhku nii üht jalga kui teist ja vaatas mind küll üsna hämmeldunud moega. Et mis see siis nüüd on, vabandage? :D Oli  vaikne, ainult vihm krabistas vastu jopet.

Ja mis veel - rääkisime just Sinu reisist naaberriiki, koos kõikide, khm "elamustega", ja mina veel ütlesin et raha eest ei kipu enam sinna ega näe ka varianti et keegi mulle seda tasuta pakuks - ja päev hiljem just seda pakutakse :D Küsisin kohe kas saab ka puhkepäevi võtta, sest weekendil pidid laevad juba täis olema (info Katzilt FBs). Lubati. Eks siis lähme!

Mis meeleolud seal mind seal aga valdama hakkavad, ei oska ette ennustada... Sulle luban et olen tubli. Ja sellise "romantikaga" nagu teie seal üle ei pinguta:D

"Ma rääkisin sinuga õrnuste keeles.....", laul mis tuli ühel hommikul tööle sõites autoraadiost.
Hea et ma siiski ei pidanud ära õppima "jõhkruse keelt"....Sest praegu on ju kõik hästi.
Kallistused!

Tegelikult teadsin ma seda, et Christel koondatakse, juba ammu...
Selles oligi asi. Ja mind jäi see natuke vaevama, et ma Sulle seda kohe ei öelnud. Andesta!

Väljas tundub valgem, kuigi pole ju nii palju aega möödas jõuludest, et see saaks märkimisväärne olla. Võibolla on see siis ikkagi minu enda sisemine sära, mis on uuesti tagasi jõudnud. Kõnnin vabal hetkel kontoris kõik ruumid läbi ja vaatan välja igast aknast, mis ongi põhimõtteliselt 3 erinevasse suunda. Ja imetlen taevast, valgus ja värve ja nende muutumist ajas. Sellest ilust ei tüdine ma vist iialgi.

Kodus saunas mängib meil alati muusika, Ilmari valib seda väga inspiratsiooniga. Hoiame seal sellist mõnusat madalat temperatuuri, ja kui siis olen sinna selili heitnud ja plaat mängima hakkab, kandun kuhugi täiesti ära. Sest muusika on selline põnev, samas siiski rahulik ja mediteerimist soodustav. See lamamine seal oleks nagu mingil huvitaval mõttematkal viibimine, sa sõuad ja kandud uute piltideni ajus ja seosteni, mida tavaolekus igapäevamaailmas näha ei oska....

Tuleb siis valge kass...või jänes. Mida ta toob või viib, seda me veel ei tea, loeme küll horoskoope ja ennustusi, ka mina :D Aga mis täpsemalt toimuma hakkab....
Kuid mulle kassid ja jänesed meeldivad! (Tiia, ei naera - ka teistmoodi kui "praad") :D Nii et ma loodan..midagi puhast, armast ja head! On juba aeg...

Käisime koos ülemusega siis ka lõpuks mu ID-kaardi järel. No see pilt seal ikka...täpselt oma ema nägu olen, ausalt. Nii et selle pildiga võiks pensionieani läbi ajada:D
Uue aasta esimesed päevad on aga suht rahulikult möödunud. Tööl tegime inventuuri, ja kuna esimestel päevadel meid just ei rünnatud, sain suht rahulikult mööda ladu ringi ronida ja endale ka lõpuks selgeks teha mis seal siis ikkagi on ja kus. Leidsin üsna huvitavaid asju - kirve näiteks :D. Kuna see oli ühes karbis koos kuusejalaga, sain muidugi aru selle eseme otstarbest, kuigi ma ei mäleta et meil oleks kunagi kontoris kuuske olnud. Võibolla on seda siiski mingil ammusel ajal tehtud ja see kast lihtsalt koos muude asjadega siia pinnale kaasa rännanud. Aga minul tekkis muidugi silme ette lõbus aktsioon vihasest meesülemusest, kes pahandust teinud töötajat mööda kontorit kirvega taga ajab....:D
Siis leidsin veel paberifirma reklaamkirjadega vihmakeepe päris hulgi, ja paar väiksemat lõbusavärvilist seljakotti. Ühe võtsin kohe kasutusele õhtuse ujulassemineku huvides - olin hommikul kiiruga asjad lihtsalt kilekotti toppinud, mis polnud väljanägemiselt kuigi kena.

Aga selle heleda peaga ma ära ei harjunud - kui esimene põnevuseufooria mööda sai, jäi asi võõraks. Iga kord kui peeglisse vaatasin, siis võpatasin - midagi on valesti, näol pole mingit raami, ainult mingi hele udupärg. Ja kui ka sõbrad jäid minu uue välimuse hindamisel natuke ebalevaks, mõni armas inimene ütles ka kohe välja et see pole see, siis tegin otsuse et tuleb tume juus tagasi. Ja olen rahul ja tunnen end jälle hästi.
Võibolla kui mul oleksid ka siledad või vähemalt raskema lokiga juuksed olnud, oleks efekt teistsugune. Aga sai ära proovitud, nii nagu elus peabki. Ja kui kunagi üleni hall olen, võibolla siis teen blondi poisipea, nagu proua Ilves:D
Nüüd aga võtsin oma kahupea taltsutamiseks appi Ilmari Bed Head juuksekreemi meestele (!), toimib!

Kodune elu, või õigemini kodusest elust väljumine käib aga rütmis -sahk käis tiiru ära, saab liikuma. Kui pole käinud, siis ei saa, või tuleb üritada nii et kogu perekond peale juhi mahutab end tagaistmele ja pagasnikusse pannakse veel selleks otstarbeks väljaotsitud spetsiaalne raske kivi :D Esitasin ultimaatumi et järgmiseks talveks palun see "Edevuse Laat" Jaguar vähemalt mingi 4-veolise vastu vahetada!

Päikest! (kuigi pole ammu vist keegi siin näinud:D)

Ok, aga nüüd kirjutan midagi asjalikumat ka, kuna jalad hakkavad tasapisi maad puudutama ja homme tuleb minna tööle ja teha tõsisemat nägu ja hakata maadlema inventuuri ja eurodega :D
Ühte Sinu mõtet võtan aga tõsiselt - ei ole vaja kogu oma elu kuskil FB presenteerida. Sulle see ei meeli, Sa ise ei tee seda ja ka mina ei taha enam, sest polegi enam vaja ju :D Ainult kui tõesti leian mingi ilusa pildi endast, siis nii palju edevust annan endale andeks.:D Aga muud vaimutsemised ei paku enam pinget.

Kuna olin aastavahetuseks paras rõõmupallike eelmises blogis kirjutatud põhjustel, :D, siis olin nõus iga vahva plaaniga, mis ette pandi! Ja kui Liis helistas ja küsis kas nad võivad külla tulla, hõiskasin kohe JAA! Teadsin et see teeb rõõmu ka Ilmarile, kes noorte kaunitaride seltskonnast kunagi ära ei ütle....:D
Ja meil oligi tõeliselt vahva ja lõbus. Tegime enne lauda istumist sauna (ja-jaa, neljakesi koos loomulikult, mis teie siis mõtlete:D), ja siis tuli Ilmari lagedale superseksika ideega - jookseme põlevate tõrvikutega saunast otse lumme, ja kes suudab tõrviku majast kõige kaugemale lumme torgata, on võitja! Icccccc.....
No mina külmavares tõmbasin küll rätiku ümber ja paigaldasin oma tõrviku külma lume tõttu kiljudes üsna terassi äärde, aga Liis ja Kaarel võtsid asja tõsise mõnuga ja jooksid ikka üsna kaugele...D
Kogu loole andis vürtsi juurde veel seik, et Mario oli oma toas teisel korrusel, aga tema aken on just sinnapoole kuhu jooksime. Ja kui ta siis meie huilgamise peale aknast välja vaatas....nojah, temal polnud ju oma andeka isa plaanidest aimugi ja siis ta jõllitas seal meid nagu ilmaimesid ja pidas omakeskis aru et kas nüüd on kanep mängu võetud või mida :D
Aga pärast me sõime ja vaatasime rahulikult telkust "Kelgukoerte" paroodiat, mis mulle tohutult meeldis, olen ikkagi selle sarja fänn ka peale näitlejate vahetumist. Ja 12 läksime välja, Mario süütas rakette, tegime pilte ja naersime, Ilmari oli üsna ümmargune :D, ja mina mõtlesin - te ei tea keegi, ei tea, ei tea...ja polegi vaja....
Veel kord - õnneliku uut aastat kõigile, kallid!

Suudan alles nüüd peale meie kohtumist siia midagi kirjutada....Senised päevad on möödunud totaalses eufoorias -  meenutan ja naeran, siis nutan ja naeran uuesti!
See oli imeline! Ja et oli täiesti alles see jumaldamine Sinu pilgus ja sõrmedes, mida Sa varjata ei suutnud.
Jah, see kohtumine oli lühike. Aga mina elasin selle tunni jooksul läbi uuesti kogu Sinuta möödunud aasta...

Ma ei taha Su elu rikkuda, ega ka enda oma. Aga kui me leiame veel aega sellisteks hetkedeks, ongi meil kõik olemas, ja keegi ei kannata, kelleltki ei võeta midagi ära. Elu on elamiseks ja seda tuleb nautida...
Head uut aastat!