Hommikul oli esimene konstanteering - näe, katuseaknast näeb välja. Siis kuulsin vihmakarbinat. Ja tuba polnudki nii külm nagu olin juba harjunud :D "Kas tõesti ongi kevad käes" jõudsin veel enne lõplikku kaunist unenäost virgumist mõelda, kui......haa, aga kevadeni on ikka veel aega :D
Meie "unenäomets", nagu ma teda hommikuti koeraga õues vaatan ja kaifin, oli oma muinasjutu härmarüü seljas heitnud ja tumendas läbi peene vihmaudu. Aga ikkagi oli ta majesteetlikult rahulik ja võluv. Ainult lumi oli muutunud kummaliseks - rudises jalge all nagu kõnniks presendil. Krõmps, krõmps...Tupacut see ei seganud, tema sooritas oma ikka oma hommikust põnevusrännakut lõhnade maailmas, aga kass Kusti, kes samuti meie järel välja lipsas, tõstis ettevaatlikult õhku nii üht jalga kui teist ja vaatas mind küll üsna hämmeldunud moega. Et mis see siis nüüd on, vabandage? :D Oli  vaikne, ainult vihm krabistas vastu jopet.

Ja mis veel - rääkisime just Sinu reisist naaberriiki, koos kõikide, khm "elamustega", ja mina veel ütlesin et raha eest ei kipu enam sinna ega näe ka varianti et keegi mulle seda tasuta pakuks - ja päev hiljem just seda pakutakse :D Küsisin kohe kas saab ka puhkepäevi võtta, sest weekendil pidid laevad juba täis olema (info Katzilt FBs). Lubati. Eks siis lähme!

Mis meeleolud seal mind seal aga valdama hakkavad, ei oska ette ennustada... Sulle luban et olen tubli. Ja sellise "romantikaga" nagu teie seal üle ei pinguta:D

"Ma rääkisin sinuga õrnuste keeles.....", laul mis tuli ühel hommikul tööle sõites autoraadiost.
Hea et ma siiski ei pidanud ära õppima "jõhkruse keelt"....Sest praegu on ju kõik hästi.
Kallistused!