"No ei ole ju nii külm" ütleb Ilmari mulle, kui ma järjekordselt just selle üle ulgudes ennast järjestikku kahte hommikumantlisse mähin. Kusjuures pealmine on veel ta enda oma, Islanadi lamba villast, paks, soe ja mõnus, Hauka laadalt välja valitud, lausa kuninglik! "Ise oled juba selline ribidega radiaator" jätkab mu kallis abikaasa oma mõtteavaldust ja ulatab mulle riiulilt termosokid. "Võiksid ise endale juba sooja toota"
Muhahahaaa! Ei, oodake.....mis radiaator?! Miks radiaator, pagana pihta!? Ribidega?!
Aaaa....
Hüppan voodist uuesti välja ja kisun hommikumantlid ümbert. Nii, kus see kaal nüüd on, plika toas jälle, jah?
Ei olegi, hoopis kenasti voodi all. Ok, puhume tolmu pealt ära...
"Kuule, kas sa vahest millelegi muule ka mõtled?" küsib Ilmari oma häirimatus rahus minu alasti tegutsemist jälgides, sest enne kaalule astumist keerutan ma veel suure lükandukse peegli ees. "Nüüd ei ole enam külmast juttugi, jah?!" Ei, on ikka, aga vaatepilt on ilus, eriti küljelt.  "Lõpeta oma ribide lugemine, Sa oled sale ja kaunis ja tule voodisse!" Ja-ja, mu kallis, kohe, aga käime kaalu peal ka ära...
Oi kui ilus number! Nii et peegel ei valetanudki! Ja abikaasale võib ka ribide nalja andestada.
Nii et lausa nii palju võib maha võtta ainuüksi sellega, et olen juba mitmeks kuuks lõpetanud õhtused veinid!
Uhuu...aga see ei käi reede ja laupäeva ja muude pidulike sündmuste kohta nagu sõbrannadega kohtumine:D

Ok, aga uskuge või mitte - järgmisel õhtul tuli mulle päris radiaator voodisse....:D No ei ole mõistust, ei ole...
Laupäeval kolistasid Mario ja Ilmari linna, Ilmari tahtis tööasju ajada ja Mario ilmselt trenni minna. Ok, käisid ära, tulid tagasi, ja kuna meil oli plaan et läheme pühapäeval Status Club´i trenni kuna siis on ta lahti kella 10ni õhtul, teeme sauna hoopis täna.
Ja siis hakkan mina seal eesruumis istudes vaatama - minu kallis mees läheb üha punasemaks ja punasemaks :D Alguses arvasin et see on saunast, aga siis sain üsna ruttu aru et ega ei ole küll, sest näiteks nägu ja õlad jäid tal heledaks edasi. Aga täiesti punased olid selg ja kõht ja tuharad ja reied...!? Ja kui ta riiulilt midagi võtma hakkas, nägin ma et ta käsivarre sisekülg oli ka normaalselt hele.
Siis oli mul pilt muidugi selge! Heledanahaline punapea on vist solaariumi sattunud!
Sauna uksele koputatakse. Kuna istume kenasti rätikud ümber, hõikan ma et võib tulla. Ukse vahele ilmub pojakese pea. "Kuule ema, kas meil niisutavat kreemi on? Ma põlesin vist sollis natuke ära..."

UIMAEIVÕI! Need Mängud......auuuuuuuaaaaaaa!!!

Ühesõnaga, mehed käisid sollis jah. Mario külastab seda asutust pidevalt, aga mõnedes kabiinides oli just lampe vahetatud ja ka hoiatati. Mario võttis ikkagi vapralt oma 10 minutit, aga isale soovitas kindlalt et võtku vähem. Aga ega siis isa kehvem mees olla ei tahtnud!
Mariol ei olnud õnneks midagi hullu, aga Ilmariga oli päriselt. Kraapisin potikese põhjast (Sinu kingitus veel, Merike kallis) veel kreemi nii palju kui sain ja võidsin oma põlenud mehe sisse. Õhtul tema kõrvale heites oli tõesti tunne nagu oleks kuumav ahi voodis, aga tal endal oli siis juba üsna kehv olla. Pühapäeval sõitsid nad siis uuesti linna poole, apteeki. Mario läks sellepärast kaasa et näidata seal oma juba tükimat aega külmast lõhenenud huult ja küsida sobivat rohtu. Kui nad tagasi olid, küsisin mida talle anti. Olevat vitamiine ostma hakanud ja unustanud huule kohta küsida.....

Sa näed ja sa ei mürista :D
Päikest! (Aga mitte solaariumist!)