Tegelikult lõi T. lahkumine mind ikkagi natuke jalust. Sest....tema viis oma ähvardused ellu, kuulsin sellest mitmest allikast, aga keeldusin endale tunnistamast. Et ärge nüüd liialdage minu lohutamiseks jne.
Aga...oma sõnade järgi u. 6 aastat kaine olnud seltsimees, spordi- ja tervisehulluks muutunud inimene hakkas uuesti jooma. Ja ei saanudki enam vist sellelt rattalt lõplikult maha....
Valus.
On küll jah.
Òlen süüdi?
Ma ei tea enam, milles kõiges ma süüdi olen. .... Järgmises elus saan teada.

Tommy, Sa olid....siiski midagi erilist. Sinu kodu, see valgus, see puhaste kindlate joonte stiil, see vihmaste puudega täitunud õu sellel imelisel kallakul...Sinu karm-julm stiil segatud metsikute õrnusepuhangutega...see oli ja on ja jääb.
Mulle.