Kas te olete kõndinud sellisel aastaajal metsas ja vaadanud puudelatvu detsembrikuu kahkjas valguses, kui lumi ei peegelda ega võimenda seda? Kui looduses on alles kõik toonid rohelisest kollaseni, aga valgus on hoopis teine, tuhm ja neelav nagu õlimaal?
Sa kõnnid ja vaatadki - siin on maal, siin on akvarell...tuult ei ole, kõik on vaikne ja niiske, nagu taiesed, millel on värvid veel kuivamata
Kui ma hiljm magamistoas voodil pikutades lugesin, vaatasin aeg-ajalt vastasseinas asuvast aknast välja. Sellise vaatenurga alt paistab sealt täpselt samuti puude ladvad taeva värvimängu taustal, aga aken annab sellele raami nagu kõige kaunimale akvarellile, mis ühelgi hetkel ei ole täpselt ühesugune.
...........
Suvedega on juba kõik korras. Tantsin ja naeran.
Talvedega veel ei ole siiski.

Tekib omamoodi nõiaring. Sa ei mäleta enam otseselt seda, mis olid see valu, mida sa sel aastaajal valutasid. Sa mäletad juba seda, kuidas see aasta hiljem samal ajal sulle meelde tuli ja uuesti haiget tegi. Ja järgmisel aastal jälle.
Või  on asi ikkagi talvedes iseenesest. Eriti detsembrid - need on alati olnud mulle kõige raskemad taluda. Hea, et mul on praegu just selline töö - pole aega väga oma mõtetes mõttetult uidata.

Aga vahest ikkagi on.
Kuidas Sul läheb? On Sul kõik hästi?
Vasta, palun.........